See, mida inimesed igatsedes oma argiaskelduste juures räägivad ja ohkavad nagu Tšehhovi tegelased, kes tahaks Moskvasse jõuda, on see, et oleks aega raamatuid lugeda. Ja seda aega kunagi ei ole ega ole. Mõnigi kadestab vange just sellepärast, et neil on seal meeletult aega raamatuid lugeda.

Kuigi vaevalt on keegi vangi sattunud selle eesmärgiga, et seal saaks segamatult lugeda ja elu üle mõtiskleda. Ilmselt on pigem vastupidi, varasemas elus jäi lugemus ja raamatutarkus ahtakeseks, keegi ei öelnud, kuidas elada, milliseid valikuid elus teha, milliste inimestega sõbrustada, ja nii satutaksegi halva seltskonda ja kuna lugemisharjumust ei ole, aga soov selle järgi on muidugi meeletu, ainult et need õnnetud inimesed ise ei tea seda, mida nad otsivad ja vajavad ning siis lähevadki oma frustratsioonis halvale teele. Ja ehk alles vanglas raamatukogus tabab neid valgustus. Seal lugedes Kolme musketäri saadakse teada, milline on pärissõprus ja aated, moraal. Dostojevski ütleb, et kuritööle järgneb karistus nii, et mõtle enne kui vanamuti kirvega maha lööd!

Aga nüüd, alates detsembri esimesest päevast pole vangidel enam võimalust seda teada saada. Plaan on raamatukogud kaotada, õnnetud inimesed jäetakse vaimupimedusse ekslema nagu Andrese kraavi kaevama.

Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler Priit Kama ütleb Postimehele, et raamatukogude kaotamise põhjus pole otsene rahapuudus, vaid soov raha paremini kasutada. Ta sõnab: "Raamatukogul puudub taasühiskonnastamise seisukohalt oluline roll." Tõsi, ega ma ju ei tunne ühtegi vangi, ka pole otseselt kuulnud, et keegi oleks pöördunud imelisele meelemuutumisele ja vanglas raamatut lugedes paranenud kriminaalsuse raskest haigusest. Muigugi võiks fantaseerida, mis raamat see olla võiks. Kas näiteks Krahv Monte Kristo? Või pigem õpetab see raamat vanglast põgenema?

Hea küll, ma ei oska Priit Kamale vastu vaielda selles osas, kas raamatukogul on taasühiskonnastamisel oluline roll või mitte. Küll aga tekib küsimus, milline on see ühiskond, kuhu tagasi tulla? Võibolla justiitsministeeriumi kujutluses ongi meie ühiskond selline, kus pole inimestel kodudes raamaturiiuleid ega voodi kõrval ööraamatut, käe- või seljakotis bussisõiduraamatut. Ja kui see inimene, kes on vangis raamatuid näinud, tuleb meie ühiskonda tagasi, siis korraga on ta nii võõras kohas, ei oska jälle olla ega kohaneda ja kõik algab otsast peale ja satutakse taas vanglasse, et seal lugeda, aga nüüd pole enam isegi seda võimalust.

LISA:

Ministeeriumi teatel ühendatakse vanglates raamatukoguhoidjate ja huvijuhtide töökohad nii, et seal vastutavad edaspidi raamatukogu eest huvijuht-raamatukoguhoidjad, kes suhtlevad vangidega tihedamalt ning teavad nende vajadusi ja huve, vahendas BNS. Seniste raamatukoguhoidjate tööaeg on vanglates kulunud paljustki tehnilistele ülesannetele nagu raamatute transportimine, mida on uue töökorralduse juures võimalik vähendada.

Suur osa vangla raamatukogu raamatutest paigutatakse justiitsministeeriumi kinnitusel erinevatesse eluosakondade riiulistesse, kus nendega saab iga päev tutvuda ja endale lugemisest valida. Varasema töökorralduse järgi oli vangidel võimalus saada endale raamatuid lugemiseks tavaliselt kord kuus. Raamatukogu peab ka edaspidi arvet, millises eluosakonnas iga raamat on ning nende ühest kohast teise toimetamisel kajastatakse see ka infosüsteemis, märkis ministeerium.