Õnnetus ei hüüa tulles, välja arvatud juhul, kui otsustate koos sõbraga ilma julgestuse ja piisava ettevalmistuseta mahajäetud torni otsa ronida. Umbes sedasi võiks võtta kokku Scott Manni 2022. aasta filmi "Kukkumine"¹. Puhtalt süžeed vaadates ei tundu see loona, millele oleks otseselt järge vaja. Sai juba kukutud – kui palju veel?

Scott Mann komistas tegelikult originaalse mõtte otsa. Esimese osa "Kukkumine" aluseks on kõrgusekartus ning pinget kruvib väljapääsmatu olukord. Kaks naist ronivad mitmesaja meetri kõrgusele mahajäetud teletorni otsa, ent jäävad sinna lõksu, kui roostes redel maha prantsatab. "Lõpp-punktiliku"² juhuste kokkulangemise keerdkäike imiteerides tõestas Mann, et väikese eelarvega filmi tugevus võib olla originaalne mõte, mis toob uudishimust kokku kõrgusekartlikud ning naelutab nad ekraani ette.

Režissööridest vendade Michael ja Peter Spierigi "Kukkumises 2" on proovitud panuseid efektide ja kõrguste lisamisega tõsta, ent film on saanud kõvasti vähem päris kui esimene osa. Küllap ka seetõttu, et looga on ronitud hoopis mägironimise põnevike territooriumile, mis toob kuhjaga võrdlusmomente stsenaariumidega, kus inimesed üritavad tulutult mäge vallutada. Teletorni asemel saab akrofoobia mängulavaks väljamõeldud Kwani mägi Tais –juba filmi avastseenis nõuab see mitu inimelu.

Järgede puhul tuleks põhjalikult üle vaadata, mis tõi kaasa eelmise filmi edu ja mida edasi arendada, et kaanonit jätkata.Paraku on jõutud lihtsa vastuseni: kukkumine. Iseenesest võiks selline jätk veel mingi piirini töötada, ent kuna sündmustikku on proovitud siduda esimeses filmis toimunuga, läheb "Kukkumise" maailma avardumisega paljastuv tegelaste üheplaanilisus ja rumalus aegamisi häirivalt tüütuks.Truuks on jäädud ka esimese filmi ebaloogilisusele: ei suudeta ära põhjendada, miks üldse on tarvis kuskile ronida. Leinab ju filmi peategelane Jax Hunter (Harriet Slater) oma varalahkunud õde, eelmises osas tornist alla kukkunud Shiloh Hunterit. Jaxil, kelle õde nimetatakse internetis postuumselt #fallgirl'iks, võiks olla piisavalt põhjust jätta retk mäe otsa ette võtmata, kuid pärast kohtumist õe ülikooli­sõbranna Luce'iga (Arsema Thomas)ei pea teda õe mälestuseks Kwani mäe laudteele ronima minekuks kaua veenma. Järgneb turismireklaamilik montaaž tüdrukute reisist Taisse. Vastu­pidiselt ootustele hoiatavad kohalikud neid, et nad mäele ei läheks, kuid õnnekombel kohtutakse Tomiga (Jon Platt), kes on nõus nad kopsaka summa eest surmavale laudteele viima.

Loo ülesehituses ei ole piirdutud seekord ühe torniga, vaid Kwani mäkke ronimisel on kolm etappi, kus fataalne lõpp võib tabada igal hetkel. Alustuseks tõusmine redelil, siis ümber mäe kulgev laudtee ja viimaks viimased "12 meetrit vabadusse". Pinevust lisavad lähikaadrid logisevatest mutritest, kinnitusnööridest või laudteeplankudest koos peadpööritavate POV-kaadritega all laiuvast maastikust. Mägironimiskogemuseta peategelaste rumaluse garneeringuks on Luce'i absurdne ohutajupuudus ja postkaardiõnnitluse stiilis julgusele õhutamine. Ehkki potentsiaali tõelise põnevuse tekkimiseks leidub, hakkab ajapikku sisse hiilima tunne, et järje varjatud eesmärk on lihtsalt Jax kolmandaks filmiks piisavalt välja arendada. Mäe sekeldustele on liidetud mälestused õest, põhjendamaks Jaxi pooleteise tunniga saabunud absurdset enesearengut, mis vallandab tema kaskadöörivõimed. Laiemas plaanis ei jõua põnevus haripunkti, kui mäel viibimiseks puudub selgelt välja arendatud põhjus.

Esimesest "Kukkumisest" oleks olnud lihtne mööda vaadata, kui see poleks viraalse edu ja Netflixi najal tähele­panu keskpunkti jõudnud. Loo kasuks rääkis hea ruumilahendus ja üllatav pööre, mida oli ühismeedias kerge turundada. Nii jõudis see ka minu vaatevälja lühiklippide näol, millele tehisaruhääl sisukokkuvõtte peale loeb ja iseenesest kogu filmi väikeste ampsudega ette söödab, nii et pearooga ei peagi ette võtma.

Filmide näksimist kohtab internetis võrdlemisi palju ning mis parata, et selles formaadis näib gastronoomilise võrdluse najal tabav iseloomustada seda kui kiirtoitu, sest tiheda sündmustiku, pinevuse ja efektidega klipp on nagu kaloripomm. Kuigi filmide kiir- või lühiformaadis tarbimine on väga kaugel filmi vaatamisest, võib selline näksimine teha filmitegijatele teene, kui film jõuab internetiavaruste tõttu nišipublikust kaugemale. "Kukkumise" visuaalsed lahendused on narratiivi puudustest hoolimata mõjusad, hiiglaslik torn keset roostekarva tühja kõrbe tekitab judinaid ning ka filmi sisupööre on siiski piisavalt üllatav, et sellele plusspunktid anda. "Kukkumine 2" on seevastu justkui jahtunud kiirtoidueine, millest kuller on paar ampsu võtnud ja mille peale jook on ümber läinud. Kuigi adrenaliinijanust võib kõhu täis saada, siis samast kohast enam ei telliks.

¹ "Fall", Scott Mann, 2022.

² Filmisari "Final Destination", 2000–2025.