Pille-Riin Larm. Leivaga liimitud skulptuur vanglaraamatukogu aknalaual ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uus Tallinna vangla
Uus Tallinna vangla Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Armastab, ei armasta… Sulgeb, ei sulge… Kui armastab, siis sulgeb… Ei, midagi läks nüüd sassi, aga Eesti vanglaraamatukogudega ongi asi segane, märgib Pille-Riin Larm Sirbis.

Eelmisel nädalal lahvatas teate peale, et Tallinna, Tartu ja Viru vanglas raamatukogu suletakse, ulatuslik pahameel. Nüüdseks on selgunud, et vanglaraamatukogud jäävad siiski alles, kuid raamatud jaotatakse vangla sektorite vahel laiali eluosakondadesse ning raamatukoguhoidja ametikoht ühendatakse huvijuhi omaga.

Ehk oleks kära olnud väiksem, kui justiitsministeeriumi vanglate asekantsler Priit Kama ei oleks asjakäiku selgitades esinenud tõendamatu avaldusega: "Raamatukogul puudub taasühiskonnastamise seisukohalt oluline roll" (Postimees 14. XI 2019). Minu hiljutine külaskäik Tartu vangla raamatukokku näitas täpselt vastupidist: vangidele raamatuid tellides arvestati just nimelt sellega, kas see aitab neid elus edasi. Vangid kasutavad raamatuid õppetöös, sõltuvus- ja rehabilitatsiooniüksuse aruteludes jne. Ja raamatuid laenutavad vähemalt Tartu vanglas peaaegu kõik (Sirp 4. V 2018).

Ma ei puutu vangidega kokku kuigi tihti, kuid olen näinud hämmastavaid muutusi, milles on suurt rolli mänginud kirjandus. Olen kohanud endist vangi, kes ütles, et vanglas loetud raamatust leidis ta endale eesmärgi: külastada välja saades kohti, mida autor on kirjeldanud, ning mitte enam sinna tagasi sattuda. (Sattus küll, aga juba vangide rehabiliteerijana.) Kasutan töös sageli antiigileksikoni kaht köidet, mis on ostetud 50 krooni eest endiselt sarivangilt, kellest sai hiljem ontlik kodanik ja pereisa. Viin vahel ta hauale küünla.

Seegi, kui palju suurepärast kirjandust on kirjutatud vanglates, on ju teada. Näiteid meenub iga päev! Alles nüüdsama lugesin üle Oscar Wilde'i "Readingi vangla ballaadi" (tlk Peep Ilmet) – ega ballaad räägi ainult sellest, et igaüks tapab oma armastatu, vaid ka ühiskonna brutaalsusest. Alles mõne aasta eest oli Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaatide seas I. V. vanglaraamat "Aedniku päevik". Riigikogu liikmed juurdlevad mõnikord, kuhu on kadunud loovus endisest Toompea vanglast, kus noor Tuglas kirjutas ometigi poeemi "Meri".

Vaevalt Tuglase eluosakonnas raamatukogu leidus! Toonasega võrreldes elavad praegused Eesti 2497 vangi (seisuga 20. XI) või sees ja aina paremaks läheb. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristin Rammuse sõnul kasvab vanglaraamatukogudes uute teavikute soetamiseks ette nähtud aastane rahasumma: "Kui uute raamatute jaoks on kõigil kolmel vanglal olnud tavaliselt 2000–3000 eurot, siis nüüd on keskseteks ostudeks raha kokku 20 000 eurot." Uusi teoseid soetatakse juurde kord aastas, lisaks võetakse vastu annetusi hoiuraamatukogust ja mujalt.

Kas loodaval huvijuht-raamatukoguhoidja ametikohal töötavatel inimestel on ka raamatukoguhoidja kutse? See kutse ei ole küll huvijuht-raamatukoguhoidja ametikohal nõutav, selgitab Rammus, kuid juhul, kui see puudub, peab töötaja läbima mitmesugused koolitused. Kirjanduse soetamises osalevad ka kaplanid, riigikeele õppe korraldajad, sotsiaaltöö korraldajad ja hariduskorraldajad.

Ometi on kurb. Mis saab Tartu vangla raamatukoguhoidjast, kelle pühendumus jättis mulle sügava mulje? Mis saab raamatukogu aknalauda ehtinud paberist meisterdatud laia võraga puust, mille tegemiseks vang oli liimina kasutanud leiba?

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: