Teoorias võiks ju kurvastada selle üle, et igasugused guilty pleasure ja all about the 00's ja we love the 2010's diskoõhtud, millega meie vaevu elus püsiv ööelu hoiab jutumärkides ja mitme tärniga "DJ***"-de abil minevikus vangis terveid põlvkondi on nüüd jõudnud ka värskesse ja pikisilmi oodatud muusikasse.

Ja mitte lihtsalt muusikasse, see polegi kuigi haruldane, vaid sellise bändi omasse, kelle servad ei olnud neli aastat tagasi ilmunud debüütalbumil "Nihilism" teravad mitte ainult Eesti kontekstis, vaid oleksid võinud kogemata verele tõmmata näppe terves maailmas.

Aga Prodigyboysi avantüürid möödunud kümnenditesse ei lase selle üle eriti kurvastada. Särinad, tirinad, sügavad bassid, kiljatused-kähinad, üliintensiivsed esitused on asendatud raadiopopi sündikäikude, ülilihtsate tõnksumistega ning jõuliselt sametisema olemisega. "Vaib" ja "fiiling" on küll ammu tähenduse kaotanud sõnad, aga just neid viisik oma lugudel välja treida üritabki. Ja mitte ei ürita, vaid treibki.

Rõõm ja lõbu, millega nad ise oma ajarännak-eksperimente (teiste seas) aastatesse 2016 ja 2013 ja 2008 teevad, on nakkav ilma, et see nakkavus liiga ilmselge oleks või üritaks sulle dikteerida, kuidas/millises olukorras teda kasutada võiks. Olgugi, et eesmärk olla "nakkav" on igasse väiksemassegi sammu justkui sisse kirjutatud.

Produtsent Kedzer ja Prodigyboyd kui laulukirjutavad näitavad "Moosekantide" peal kindlasti mitmekülgsust, mida arvatavasti vähesed neist oodata oskasid. Saab üldse olema huvitav jälgida, millised muusikalised kameeleonid hakkavad žanritejärgses maailmas järjest üles sirguma. Huvitav on ka see, et pärast "Nihilismi" tundus, et Prodigyboys alles proovis vett ja suurem pommi hüppamine oli ees. Rage-räpi kaev ei olnud ammugi kuivaks tõmmatud ja loodetavasti naastakse selle juurde millalgi tagasi.

"Moosekantide" igas loos ja reas on tänasele ajale kohaselt teatud nali sees või irooniasirm ees, aga mitte see nali, mis paneb sulle "šoki"-efektiga relva oimukohale ja nõuab, et sa nüüd naeraksid või muidu! Vaid pigem isegi kergelt poolkuiv, natuke peenem. Peamiselt väljendub nali selles, et viisik on täiel rinnal sisse elanud oma agro-playboy karakteritesse, kelle puhul ei saa aru, kas nad magavad öösel oma basseiniga katusekorteris mõnes metropolis või Jüris vanatädi keldris. See siiras pühendumus väljendub kõiges, alates helgist silmades kuni "kaunadeni", mis jalga on valitud.

Muiged ja silmapilgutused kostavad-paistavad läbi juba esimesest minutist, kui bändi kõige ilmekam vokalist Beebi laulab kerge kähedusega disko saatel geniaalselt:

"Beibi see pole jazz / Roki oma keha / Mis muud sul teha / Sul on antud seda".

Kõrgema taseme dad-core, mida öelda, kui lõheroosa triiksärgi ülemised nööbid on lahti, särgikrae taeva poole sirgu ja soni tagurpidi pähe pandud.

Vahepeal eksitakse ära ka oma eelmistesse eludesse, näiteks lugudel "Sport" ja "Tegin Pahandust", ja teinekord jällegi hoopis kaugele tulevikku, nagu brazilian funk'ine "Laisalt", kuigi isegi seal, universumi teises otsas ei pääse viidetest "Vamos a la playale" või Koit Toome "Nädalalõpule". "Tegin Pahandust" ja "Laisalt" võib vist selle kahe maailma ("Nihilismi" ja "Tiigri") vahelise tasakaalu pärast plaadi parimateks lugudeks tunnistada.

"Tiiger" ise põõnabki plaadi keskel. Looga kaasnenud tuuleiil oli vast peamine põhjus, miks mustade silmaalustega ja choker'itega salapärased räpparid järsku laevanina hoopis teise ilmakaarde pöörasid. Ja on täiesti arusaadav, miks see libe funk-lugu, mis meenutab korraga nii eelmise sajandi algmaterjali, kui ka G-funk'i ja miks mitte ka Snoop Doggi ning Pharrell Williamsi koostöid, sellise tuule alla võttis ja Prodigyboyd hoopis uue publiku ette tõi.

Ainus mure "Tiigriga" on see, et see oleks nagu stuudio lõikelaual pooleli jäänud. Pärast esimest salmi hakkab juba päikeseloojangu-saksofoni bridge ning viimane refrään tuleb lugu välja juhatama. Ongi kõik! Selle biidi peal ja sellise refrääni toel oleks võinud kõik Prodigyd rahulikult veel minuti või kaks kuulajaid võrgutada.

Järgmiseks hitiks loodavad Prodigyboysid muuta loo "Põmm", mille refräänil pingutab kogu elu eest häälepaelu Legend ehk sisulooja Lowkeylegend ehk Helena Maricic. Huvitaval kombel otsustavad albumi autorid just selle loo peal oma leopardimustriga liibuvad särgid seljast visata ning taandada enda muidu huvitavad salmid ja vokaalesitused Eesti 90-ndate võtmes jörmamisele, nii et Legendi garage'i-truu refrään jääb (samuti veidi segaselt üles ehitatud) loos ainsaks meeldejäävaks ja meeldivaks asjaks.

Aga tundub, et sellest piisab, sest kirjutamise ajaks on "Põmm" juba Eesti Spotify edetabeli tipus ja nii, et teine koht peaaegu et ei paistagi. Esimene hitt on alati lihtne, teine on juba tunduvalt raskem teha. Võib-olla kasvab see jörmamine samamoodi külge, nagu kasvas külge alguses segadust tekitanud Eqs-i salm 35maffia loos "Sydames", millega "Põmmil" on nii mõndagi ühist.

Üldisem laulukirjutamine ongi Prodigypoistele uues kontekstis kõige suurem väljakutse. Kui rage'i, trap'i ja hüperpopi lood on põhjusega üpris standarditevabad st need võivad väga ja täpselt sama loogiliselt lõppeda pooleteise minuti juures või viienda minuti juures, siis samamoodi põhjusega on puhtakujulisemas popis mõni standard, mida tasuks järgida. Eriti, kui soov on kitši maksimumi keerata ja sellega lõbutseda.

See ei tähenda, et struktuuri-voolavuse-rütmi ja kõige muuga ei tohiks või ei saaks mängida, aga lihtsalt mingi miinimum võiks olla olemas. Sarnaselt "Tiigriga" on veel lugusid, kus mõned sammud jäetakse vahele ja kuulaja jaoks põhjendamatult. Ei täida need ülehüppamised lugudes mingit konkreetset eesmärki, vaid mõjuvad pigem nii, et nii kord see lugu juba tehtud ja valmis sai seega las ta selliseks ka jääb.

Jällegi, rage'is võib see taktika väga hästi töötada ning alles jääb kõige olulisem. Aga näiteks loos "Prillid Peas" alustab samamoodi juba pärast esimest refrääni träki lõppu alustav bridge. Tuleb veel viimane (jällegi, hea ja groovy) refrään ning lugu lõpeb enne, kui ta on jõudnud alata. Nii et viimased 15 protsenti hoolt ja armastust oleks võinud veel oma lugudesse sisse panna.

Ei saa muidugi öelda, et see kõik omal moel "Moosekantidel" hoogu sees ei hoiaks või et see ei klapiks moosekantlusega laiemalt, aga ma kahtlen, et kerged struktuurimuudatused ja loogilisemad lahendused seda hoogu maha võtaks, pigem ikka vastupidi. Ning sama plaadi peal tõestatakse, et see oskus on neil seljakotis ja tööriistakastis täiesti olemas, kui võtta kasvõi "James Blond", "Beibe" ja "Tegin Pahandust".

Lisaks hoole on kogu sellel moosekantlusel juures ebamääraselt mõnus kahtlus, et äkki sind lihtsalt skämmitakse. Scam-rap, kus õpetatakse lugude kaudu inimesi teisi skämmima, on juba olemas, nii et äkki võime Prodigypoiste puhul rääkida teatud mõttes (kõige paremas mõttes) scam-popist: räpparid vaatasid, et tore küll see rage, aga nii rikkaks ei saa ja hakkasid siis ühismeedia, retro ja juba välja töötatud elementide abil rahvast grift'ima.

Samal ajal kui 2013. aasta raadiosündid kumisevad ning kolm Prodigyboys su ees laulavad ning sünkroonis tantsivad, paluvad sul ennast beibeks hüüda, teevad teised kaks sul samal ajal tagataskuid tühjaks. Smart-ID koode nad ei taha, lihtsalt natuke sularaha, et Cosmpolitan Divat osta, et pidu veidi mõnusamalt ja pikemalt kestaks. Ons selles midagi nii halba?

Ei teagi, kas olen varem üht albumit kuulates end niimoodi tundunud. Imestada pole midagi, kui järgmiseks plaadiks ilmub Prodigyboys kohale frakkides, ennast keelpilli-kvintetiks kuulutavad ning surmtõsiselt poognad käes asju hakkavad ajama. Igatahes on Prodigyboysi sooda ja sidrunimahlaga võluvesi maitsev ja tundub, et ka toimib, alandab paistetust ja teeb üldiselt ilusamaks.