Mingo Rajandi on heliloojana tugevalt pildis. Septembri hakul esietendus tal koostöös Eva Kolditsaga muusikaline lavastus "Elajannad². Granaatõunapuu, anna mulle relvad" lähisuhtevägivallast. Nüüd, oktoobris, võttis ta autorikontserdiga "Ained ja lained" kokku oma viimase seitsme-kaheksa aasta loomingu.

Sissejuhatuseks ütles helilooja, et muusika on talle vahend, mille abil maailma tõlgendada, ning et seegi kontsert on elu ja loodusjõudude imetluse lugu. Inimhing ja must auk – mõlemad on ühtemoodi saladuslikud ja müstilised. Lisan siia, et muusika oma otse ütlemata jätmises on hea afektiivne võimalus neid ideid tabada. Kumama jääb sümpaatne idee, et muusika ei ole asi iseeneses, vaid sotsiaalne konstruktsioon.

Kontsert oli hoolega läbi komponeeritud nii üksikteoste kui ka terviku tasandil. Kõlas üheksa teost, mis andsid helilooja loomingust ja selle alustaladest hea ülevaate. Rajandi on öelnud, et tema teoseid saab hästi eri koosseisudele arranžeerida, ja seda näitas ka see kontsert. Nii kandis avateost "My Lil One" vioola asemel hoopis Josefiina Vannesluoma vokaal, kitarr oli asendunud Juho Valjakka klaveriga. Kui mõnel teisel juhul mõtestasid erinevad instrumendid algse teose olulisel määral ümber, siis "My Lil One" jäi erandlikuks: teose atmosfäär jäi originaalitruuks, hellaks ja dünaamiliseks.

Juba avaloos ilmnes helilooja hea meloodialoome ja -tunnetus, kui "My river runs to thee" terve ansambli sisse juhatas (algselt kõlas teos Una Corda esituses hoopis teistsugustes kõlavärvides). Siingi ilmnes midagi Rajandile väga omast: ta ei jää liiga pikalt ühte harmoonilisse tekstuuri kinni, vaid hulgub orgaaniliselt edasi, põikab vahepeal ootamatutesse paikadesse, et voolata siis tagasi algsesse. Vahest seetõttu oli ka usutav helilooja seletus, et lugu on inspireeritud Reini jõe üleujutusest.

Selline heliline hulkumine, varjatud kärsitus, on Rajandi loomingus konkreetne kunstiline võte, mida toonitab mäng taktimõõduga ja tempo vaheldumine. Rajandile näikse meeldivat võtta mõni muusikaline motiiv, muuta arenduse käigus harmooniat, dünaamikat ja kõlavärve ning panna see kandma hoopis uut mõtet. Seda võtet on ta kasutanud õige mitmes teoses. Kompositsioonid ei mõju konstrueeritult – selleski ei ole loomevõttena midagi halba! –, pigem hingamistena. Pillipartiid moodustavad polüfoonilisi liine, astuvad vahepeal dialoogi, et siis unisoonis kokku jõuda. Väga oluline on ansambli tugev ühismäng. Muusikuid iseloomustas hea dünaamiline balanss, nii üldiselt kui ka siis, kui muusikud üksteisele väiksemates koosseisudes mängimiseks ruumi andsid.

Kui otsida Rajandi helikeele ühis­nimetajat, siis ilmneb, et tonaalse muusika vahendid ei ole sugugi ammendunud, helilooja ei karda ka ilu. Ta kasutab heli- ja rütmikujundeid, mis seostuvad kuulamiskogemuses üldinimlike tunnetega: helguse või ähvardusega, ebamugavuse või melanhooliaga. Siin võiks ju kergesti libastuda klišeedesse, aga ka seda Rajandi ei tee. Piiritu ilu ja inimlikkuse juures püsib ta alati hea maitse piirides. Teinekord muutus helikeel tugevalt dissoneerivaks, selge kunstilise võttena. Näis siiski, et dissonantsid pole Rajandi esimene valik, et väljendada muusikas oma mõtteid. Seda enam mõjuvad need kaalutletult. Nii jäi saalis istudes mulje, et asi pole selles, et talle need ei meeldi: ta lihtsalt valib, kus ja kui sageli neid kasutada.

Rajandil on tugev autorikäekiri ja mõned selle aspektid on alati äratuntavad. Näiteks on tal kindel moodus, kuidas meloodia üles ehitada. Kontserdi ajal jäingi korduvalt mõtlema, millise muusika keskel on Rajandi üles kasvanud ja mis on teda mõjutanud. Rajandit seostatakse sageli džässiga, kuid selline sildistamine on üsna mõttetu. Ta ei piirdu konkreetse stiiliga ning tema loomingus on tajuda laiemat muusika­tundmist – populaarmuusikast akadeemiliseni. Vajadusel kasutab ta elemente kõigest. Aga eks seegi ole meie kultuuriväljale tänapäeval omane, et piire mitte ainult ei ületata, vaid need lausa lainetavad, kui tsiteerida Maarja Merivoo-Parrot.

Seda enam oli Rajandi käekirja juures huvitav kuulata, kui teistmoodi kõlas sama teos eri arranžeeringus. Paratamatult kippusin võrdlema just helitöid, mida on õnnestunud elavas esituses lähestikku kuulda. Esmajoones olid need lavastuse "Elajannad²" teosed, mis kõnelevad lähisuhtevägivallast. Nii kõlasid "Nähtamatu eesel" ja "Granaat­õunapuu, anna mulle relvad" Triin Soometsa tekstile Josefiina Vannesluoma esituses hoopis teisiti kui Kadri Tegelmanni suus.

Tegelmann võib vahest soovida kõlada heitunult – aga ta lihtsalt ei kõla. Tema metsosoprani kumedusse on justkui sisse kirjutatud varjatud jõud. Ja ehk on asi ka selles, et Vannesluoma hääl ongi tütarlapselikum, pannes loo sel kontserdil uues arranžeeringus kõlama peaaegu lootusetult. Tekib uus tõlgendus samast teosest: metafoorid teisenevad, jõud asendub allaheitlikkusega, mida rõhutab kitarri asendamine klaveriga. Aga sõnum pääseb esile igal juhul. Lihtsalt põnev on kuulata, kui erineva esteetikaga annab sama sõnumit edastada.

Mu lemmikteos oli kontserdil ehk "Salina", helilooja sõnul kättemaksust, isegi vihast. Viha ei peaks nii palju kartma, oleks vaja see ära tunda ja läbi elada, et lasta see endast vabaks, ütles helilooja. See mõte meeldis mulle. Olen isegi palju mõelnud meie ühiskonnale, mis viha taunib, seda alla surub ja demoniseerib. Rajandi annab oma teoses vihale õiguse: ta ei väljenda viha stereotüüpselt, vaid valib helikujundeid, mis näitavad viha värvilisust ja mitmekesisust. Ega vihagi tähenda tingimata raevu, see võib olla ka vaikne kulgemine eesmärgi suunas, mida näikse heliliselt tähistavat Maarja Nuudi elektroonika ning Vannesluoma flööt. Muusika kulgeb, vihast saab teekond.

Et Rajandi ei ole ainult helilooja ja ansamblist, näitas kontrabassile loodud sooloteos "Birth and Death" – väidetavalt sellest, kuidas kiviaja naised sünnitasid –,tehniliselt keerukas ja dünaamiliselt mitmekihiline. Selles ilmneb helilooja sotsiaalne tundlikkus, feministlik tees, mille kohaselt isiklik on poliitiline. See ei ole skandeeriv, kuid kuulajal on sellega lihtne suhestuda. Vahel olen muusikat võrrelnud kirjandusega: hea teos tekitab empaatiat, laseb lugejal täita selle endale sobiva sisuga.

Mõtestades Rajandit heliloojana, meenub muusikauurijate Lori Burnsi ja Melisse Lafrance'i kontseptsioon naismuusikutest, kes seavad oma loomingu, identiteedi ja eneseväljenduse kaudu kahtluse alla ühiskonnas juurdunud norme ning arusaamu, milline peab naine olema ja kuidas käituma ning mida on tal lubatud väljendada. Nende muusika ei pruugi alati olla mugav, naised ise võivad loovisikuina lõhkuda traditsioonilisi ettekujutusi naisesusest, nihutada piire. Mulle tundub, et seda kõike Rajandi oma loomingus teebki, andes kõla kogemustele, millest on siiamaani sageli kõneldud eelkõige didaktilisel moel.

Päris lõpetuseks hoopis üks muusikalooline kõrvalepõige. Kõneldes eelviimasena kõlanud palast "Lintu pieni", meenutas autor, kuidas Soome tuttavate lapsed kinkisid talle kauges lapsepõlves linnupildi, kus all oli soomekeelne luuletus. Ta mäletab pilti hästi ja luuletus on ikka veel peas. Nüüd jõudis see tekst suuresti soome muusikute esituses ka lavale. Viimased paar aastat oleme ajaloolase Maarja Merivoo-Parroga uurinud, kuidas imbus soome kultuur Nõukogude aja lõpuaastail Eestisse ning mis on neist otsestest ja kaudsetest eesti-soome suhetest praeguseks saanud või alles jäänud. See akvarelne teos, mis pigem markeeris kui lõi suure narratiivi, oli väga tore näide, kui huvitavaid vorme võivad võtta need eesti-soome muusikasuhted veel tänapäevalgi.