Nädalaleht Sirp elatub suures osas kultuuriministeeriumi sihtotstarbelisest rahastusest. Seda poliitikat ja asutaja ootusi viib ellu sihtasutus Kultuurileht, mis annab Eestis välja kokku 15 kultuuriväljaannet.

Sirbi omatulu moodustavad valdavalt lojaalsete tellijate igakuised maksed – üks euro ühe ajalehenumbri eest. See ei ole lehe peatoimetaja hinnangul piisav, et anda regulaarselt välja 40-leheküljelist kvaliteetset väljaannet ning tagada selle iganädalane sisu kaastööde ja honoraride kaudu. Honorare Sirp muuseas erinevalt mitmest teisest väljaandest oma kaastöötajatele lahkelt maksab. See on oluline fakt.

Peatoimetaja pakutud lahendus, et lisaks tellijatele võiksid Sirbi sisu eest ühe euro maksta ka teised lugejad, põrkub vastu argumendile, justkui vähendaks selline otsus kultuuriväljaande kättesaadavust. Peatoimetaja arvutuste kohaselt võiks võimalikust tasulisest veebist kujuneda täiendav 300 000 euro suurune honorarifond. Mööname kõik, et praegu on tegemist spekulatiivse numbriga, kuid idee liigub siiski õiges suunas. Maksta lehetegijale väärilist tasu – üks euro – näib veebis tasuta lugejale liiga keerulise tehinguna. Päriselt või?

On üpris selge, et tasuta asjade pakkumine ühiskonnas kasvab ning nende tagasi purki surumine, kulude kontrollimine ja tulude kasvatamine on enamikule inimestele juba ainuüksi mõttena emotsionaalselt keeruline. Kuid mitte võimatu. Eestlane leiutas Skype'i, ta suudab osta ka Sirpi veebist. Me saame sellega hakkama! Mina isiklikult tean isegi inimesi, kes ostavad poest leiba – kõik ei pista pätsi põue.

Tänavu kevadel käis SA Kultuurileht nõukogus veebisisu tasuliseks muutmise plaani tutvustamas Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand.

NB! Enne vestluse sisu juurde minekut tuleb teha väike kommenteeriv paus. Vaevalt leidub kedagi, kes kahtlustaks kogenud peatoimetajat selles, et turumajandusliku mudeli rakendamine kultuurielu, sealhulgas kultuuriväljaannete rahastamise korraldamisel oleks tema esimene eelistus. Igaüks, kes on hoidnud käes kas või üht Sirbi numbrit, teab hästi, et härra Tarand on aastaid võidelnud nii kultuuri rahastamise kui ka sihtasutuse sees makstavate honoraride eest. Oluline on märkida, et jutt käib riiklikust kultuurirahastusest. Metseenluse edendamine ja eraraha kaasamine ei kuulu tema arutelu- ega poliitikute survestamise instrumentide hulka.

Idee muuta Sirbi veebisisu tasuliseks on seega peatoimetaja õlekõrs, millest ta haarab, riskides seejuures haiget saada, võib-olla isegi alandatud saada ja kindlasti sõimata. Ilmselgelt ei ole tegemist kuigi orgaanilise ettepanekuga – see ei kuulu Kaarel Tarandi kui olulise väljaande juhi ja ühiskonnategelase DNA-sse. Ometi on Sirbi peatoimetaja sellise ettepanekuga lisaks nõukogule tulnud ka avalikkuse ette. See on omakorda tekitanud mõnusa lainetuse, kui mitte arvestada tõsiasjaga, et sel tormisel merel on ta seni olnud paadis üksik aerutaja.

Selleks et tekkinud arutelu oleks veidigi diskussiooni moodi, lisan ka oma vaate. Seda mitte SA Kultuurileht nõukogu liikmena, vaid eraisikuna. Nõukogus on asja arutatud, kuid otsuseid ei ole veel tehtud.

Ma ei tea, kas Sirbi peatoimetaja ettepanek muuta ajalehe veebisisu tasuliseks on parim idee, kuid see meenutab veidi Churchilli demokraatiakäsitluse vabas vormis tõlgendust: "See on halvim variant, kuid paremaid pole seni leitud." Riigi kasvavaid kulutusi kultuurile või tulemuslikku reklaamimüüki väljaannetes on nende kontseptsiooni radikaalselt muutmata raske ette kujutada. Need on pikemad jutud. Aga oma töö eest raha küsimine ja ostjaskonna laiendamine on küll võimalik. Väljaspool Sirbi toimetust see töötab, olgu näiteks toodud väiksem vend Edasi.org või suuremad Postimehe Grupp ja Ekspress Grupp.

Või on ehk arusaadavamad näited raamatukaubandusest? Endiselt domineerivad paberraamatud, kuid turule on konkureerima tulnud ka erinevad elektroonilised lahendused. Autorite huvid on kaitstud ja tasuta pakkumisi ei ole. Kisa ka ei ole.

Tänane Sirp on justkui mööda Euroopa Liidu maksumaksja raha eest ehitatud kvaliteetset teed sõitev auto, mis liigub küll rahulikus tempos, kuid jõuab alati kohale. Tark ei torma. Suure osa kütusest ostab samasuguse ühiskondliku kokkuleppe alusel autosse anonüümne maksumaksja, kelle hulgas on paljuski inimesi, kes ei ole Sirbi olemasolust varem kuulnud või kelle jaoks on selle väljaande jätkuv olemasolu (eba)meeldiv üllatus.

Põnevamaks, võiks öelda isegi alatumaks, ehk lausa kriminaalseks kisub olukord siis, kui auto vajab lisakütust. Üks sõidukijuht – Sirbi paberlehe tänane tellija – tangib masina täis ja maksab ostetud kauba eest, samal ajal kui teine, veebis lugeja, lahkub tanklast maksmata. Küsimusele, kas see on teie arvates viisakas käitumine, kuuleme vastuseks, et bensiin on niigi kallis, see peab olema kõigile kättesaadav ja mis peamine – tankimine ning maksmata lahkumine on kasutajasõbralik. Selle peale, et osa inimesi maksab ise oma bensiini eest – antud kurval juhul Sirbi tellimuse eest – ning peab ühtlasi üleval ka neid, kes bensiinijaamast maksmata lahkuvad, samal ajal kui jaam ise ehk Sirp oma tegevuses hinge vaagub, ei ole lahkujad tulnud.

Bensiinijaamast eemaldudes – kusjuures ühe kohvi hind on lähedal siin jutuks oleva ajalehe kuutellimuse hinnale – on oluline veel kord üle korrata, et peatoimetaja ettepaneku kohaselt ei laeku võimaliku veebitellimuse euro riigieelarve kontsernikontole, kus varitseb tõepoolest oht, et see kantakse otse edasi Indiasse, selle eest tehakse kümme miljonit maksev tehisaruportaal või korraldatakse mõni äge konverents sõpradele.

Peatoimetaja saab selle raha eest maksta oma inimestele paremat tasu, laiendada kaastöötajate ringi ja teha head ajalehte, mis on kättesaadav kõigile huvilistele. Kui noorema, progressiivsema põlvkonna esindajate seas leidub tõepoolest neid, kelle jaoks ühe euro maksmine ajalehe eest on liiga suur väljaminek, saab alati kaaluda sihitud sooduspakkumisi, nagu on kombeks teatrites ja kontserdisaalides pensionäridele. Lihtsalt seekord subsideeriks Sirpi pigem eakam ja konservatiivsem tellija ning küllap kõik nõustuvad, et toetuse saajaks oleks eeskätt noorem ja majanduslikult edukamal järjel lugeja.

Nii palju siis võrdsema kättesaadavuse argumendist. Täpsem kultuuriväljaannete lugejaprofiili ülevaade on kuuldavasti kultuuriministeeriumis koostamisel. Äsja lõppes ka Kultuurilehe enda põhjalik, tuhande osalejaga küsitlus. Varsti kuuleme tulemustest.

Jah, on inimesi, kes põhimõtteliselt ei maksa tasuliste väljaannete eest. See on nende vääramatu õigus. Leidub ka lugejaid, kes ise maksta ei soovi, kuid vajaduse korral laenavad sisu sõbralt. See on juba pätsamise ja õunaraksus käimise kanti tegevus.

Sirpi lugema ei pea. Kui ei soovi selle tegijatele tasu maksta, siis ära loe.