Sirbi peatoimetaja tõdes, et väikest koosseisu ja lehe mahtu arvestades neil väga rahulikke päevi pole. "Nädalalehe rutiin on rutiin ja kogenud toimetajad on sellega harjunud. Esmaspäevast kolmapäevani toimub tehniline viimistlemine. Palju eeltööd on plaani järgi juba mitu nädalat ette tehtud ning siis tuleb kõik ilusti paika saada ja ideaalis veatuks muuta. Trükiajakirjanduses juhtub täiesti veatut tulemust ikkagi harva, sest ajasurve on kogu aeg peal. Ikka jääb viimasele hetkele midagi natukene, sest me ei sõltu toimetuses ainult iseendast, vaid heast koostööst väga eripalgeliste autoritega, kellest mõni on distsiplineeritum ja mõni vähem," selgitas Tarand.

Tarand märkis, et neljapäev, mil leht trükki läheb, on siiski pingelanguse ja kergendustunde päev. "Neljapäevast esmaspäeva hommikuni on toimetajatel vaba planeeringuga aeg, aga esmaspäeva hommikuks peavad kõik ikkagi teatud mahu ja tulemuseni jõudnud olema. See on igaühe vaba valik, kuidas ta oma tööd algusfaasis organiseerib: millal ta suhtleb autoritega ning millal tekste töötleb ja toimetab. Vanus on erinev, samuti perekonnaseis ja -olud," märkis ta.

Peatoimetaja sõnul on Sirp olnud mahukas ja mitmekülgne juba väga kaua aega. "Meil on väga suur autorkond, hoolimata närusest tasust, mida suudame autoritele maksta. Aastas ilmub mitmesaja inimese kirjutisi – nende seas on noori, vanu, mehi-naisi väga eri elualadelt, kunstidest teaduseni ja muidu ühiskonnavaatlejaid. Suure jao materjalist annab elu ise ette – seda, mis kunstielus või ühiskonnaelus parasjagu juhtub, tuleb kajastada ja sellele tagasisidet anda."

Mõnel puhul on sellega kiirem, eriti ühekordsete sündmuste puhul. Mõnikord on rohkem aega. Näiteks raamatud jäävad ju väga pikaks meiega, samuti võib mõni teatrilavastus joosta mitu aastat, nii et siis pole nii kiire. Tagasisidestamine on üks selle ajalehe tähtsamatest ülesannetest," tõdes Tarand.

"Kuigi ma ei nimetaks seda üldse kultuurileheks, vaid ta on Eesti haritlaskonna ajaleht, suurim foorum, kus saab puhtalt mõtteid vahetada ilma müraosakonnata, mida kõikjal mujal ollakse sunnitud auditooriumi nimel tegema. Sellisena pole see mõeldud tagasisidena mitte ainult loojatele ja loomevaldkonnas töötavatele inimestele, vaid ka auditooriumile – nendele 200 000 inimesele, kes katavad meil kogu kultuuri- või vaimueluvälja ja kellele on seda elutähtsalt vaja."

"Need on inimesed, kes külastavad muuseume, teatreid, kinosaale ja kontserte, ostavad ja loevad raamatuid ning vajavad vaimutoitu. Siis on väga suur osa inimesi, kelle poole me isegi ei püüa, sest nad on väljaspool vaimuelusfääri ja isegi tavameediat," lisas Tarand.

Tarandi sõnul läheb SA Kultuurilehe 15 väljaandel majanduslikus mõttes kaunis viletsasti. "Umbes sama halvasti nagu rahvusringhäälingul või kõigil teistel kultuuriministeeriumi valitsemisalasse ja kultuuriväljale kuuluvatel suurtel ja väikestel organisatsioonidel," märkis ta.

"Kohutav küll, et kogu aeg vingutakse raha pärast, aga me ei saa seda ka tegemata jätta, sest rahaline olukord on kahjuks väga pikka aega allakäigul olnud. Riigieelarveline osa on suhtelises arvestuses 20 aastaga vähenenud umbes neljalt protsendilt riigieelarvest, mis oli kultuuriministeeriumi käsutada, ning järgmiseks aastaks on sellest alles jäänud võib-olla napilt üle pooleteise protsendi," nentis Tarand.

"See kurss on muuhulgas vastuolus kõikvõimalike valitsuse ja riigikogu poolt heaks keedetud strateegiadokumentidega. Mis see põhjus siis ikkagi on, et niimoodi saab teha? Meile antakse ülesanded ette. Viimaste aastate mood on olnud kirjutada sihtasutustele ja muudele organisatsioonidele ette asutaja ootused. Need ootused on kogu aeg endised või kasvavad. Seda teist poolt ehk ressursse, mille eest saaks mõistlikult neid ootusi ja ülesandeid täita, ei peeta üldse kulupõhiselt silmas – vaadake ise, kuidas hakkama saate."

Tarand märkis, et kuigi lisaraha antakse võib-olla elutähtsate teenuste osutamise, küberturvalisuse või sõjaga seotud ülesannete katteks, aga asjaolule, et kultuuriväli toetub inimestele ja inimeste tööle, mida ei asenda ükski tehisaru, peaaegu et sülitatakse.

"Teisipäeval algas parlamendis riigieelarve eelnõu esimene lugemine ja rahandusminister Ligi märkis oma ettekandes mitu korda, et kultuuritöötajad on eelisasendis. Ma ei tunne ennast juba aastaid eelisasendis," sõnas Tarand ning lisas, et et ühendus Kultuuritahe on üritanud ümber lükata ka väidet, justkui toetataks Eestis avalikus sektoris kultuuri rohkem kui kuskil mujal Euroopas.

"Kui sealt kõik erisused ei vasta see enam ammu tõele. Meie allakäik on just viimastel aastatel olnud eriti järsk. See tuleb jälle korra aastas meelde, kui vaadatakse riigieelarve seletuskirja, kus kultuuri osakaal on kaks protsenti riigieelarvest, aga kümme protsenti kärpest. Keegi ei põhjenda, miks see nii on. Nüüd vaatan jälle, et järgmiste aastate eelarvestrateegia postid on igaüks absoluutarvuna eelmisest väiksem."

Tarand tõi välja, et kultuuriminister Heidy Purga lubas ametisse astudes, et ta hakkab lahendama eraraha kaasamise küsimust. "Ta ütles, et kui maksuerisused – mis on Euroopas igal pool väga levinud tava – ei ole hea lahendus, on tal mingid muud lahendused. Nüüd on kolm ja pool aastat möödas ja ühtegi lahendust ei ole olnud. Kui keegi pakuks selle lahenduse välja, siis küllap me pingutaksime selle nimel, et eraraha tekiks. Sirbi näitel on ju nii, et sihtasutus ütleb hädaga, et me peame ka avalikule teenusele visiiditasu või sissepääsutasu tekitama, sest see on ainuke koht, kus meil on üleüldse võimalik oma lugejatelt raha küsida," nentis Tarand.

Selle peale saab kultuurileht vastuseks, et enne on vaja teha analüüsid. "Mõeldakse poolteist aastat, aeg kogu aeg jookseb ja inimesed kuluvad. Autoritasud ja palgad jäävad elukalliduse kasvust maha. Igal aastal tõdetakse ka riigieelarve seletuskirjas, et kultuuritöötajate mahajäämus on kasvanud, hoolimata sellest, et strateegia järgi pidi see kahanema. Ainukesed, mis seal päriselt kasvavad, on kultuuriministeeriumi töötajate palgad, mis kasvasid aastaga tervelt 13 protsenti, samal ajal kui valdkonnale pakutakse kahte või kahte ja poolt protsenti. Otsustajaskonnas on mu meelest ammu loobutud isegi püüdmast tajuda neid meeleolusid ja olukorda, mis nende valitsemisalas tegelikult valitsevad ja kuidas see inimesi kulutab."

Sirbi peatoimetaja sõnul tekib kultuurivaldkonnas tegutsedes majanduskasvust lugedes küsimus, et miks just meie oleme need, kes peavad koormat kandma. "Soovi korral võiks ju välja arvutada sellegi, kui suur on kultuuritöötajate või kultuuri valitsemisala suhteline panus riigikaitsesse. Kui palju oleme meie pidanud ohverdama ja kui palju on muudest valdkondadest kadunud? Ma ei taha öelda, et peaksime tingimata sotsiaaltöötajate või hoolekande arvelt juurde saama, aga kui riik on oma rahanduslikus mõttes sellises ummikus, nagu ta praegu on, siis tahaks mingit otsustavust näha," lisas ta.

Tarand lükkas tagasi mõtte, nagu oleks kõik lugejad vastu mõttele hakata Sirbi lugemisõiguse eest ka veebis tasu küsima. "Näiteks praegused paberväljaannete tellijad ei ole sugugi tasulise veebi vastu. Nad on harjunud ja saanud aru, et iga asi peale Tallinna ühistranspordi maksab midagi. Kui ühiskonnas otsustatakse, et enamus nõuab kultuuriajakirjanduse tasuta kättesaadavust kõigile, siis pange teisele poole selleks vajalik kulu või toetus vastu. Kui me ei tohi raha küsida, siis kuidagi peame seda majandama. Kui majanduslik kitsikus ainult suureneb, jookseb see varsti laiali ja me oleme valiku ees, mida kinni panna," selgitas ta.

Otsust, et mingist hetkest tuleb näiteks Sirbi veebis lugemise eest maksma hakata, veel olemas ei ole. "Kuigi on ilmunud mõni eksitav väide, justkui oleks nende otsuste tegemine sihtasutuse juhataja või nõukogu pädevuses, siis päris nii see ei ole. Kultuuriministeerium praegu uurib ja asutaja on öelnud, et tehke kõike nii, nagu teete. Selleks on ministri allkirjaga dokument ja ma ei tea, kas sellel oleksid mingisugused tagajärjed, kui seda lihtsalt ignoreerida," sõnas Tarand.

"Uurimised ja analüüsid kestavad tõenäoliselt veel mõnda aega ja ma ei tea, kas sellega üldse kunagi kuhugi jõutakse. Või siis jõutakse järeldusele, et peate ikkagi pigem kärpima või omadega niisama kuidagi välja tulema. Eks tulevik näitab – tulevad head aastad, sõda saab läbi ja siis vaatame," lisas ta.