Kristina Paškeviciuse ja Andra Teede triller "Maarja tõmbas Tinderi" avab seekord Kellerteatri uksed lisaks senistele põnevus- ja krimifännidele hoopis laiemale publikusegmendile. Intrigeeriv pealkiri meelitab kohale erinevate ootustega vaatajaid, nagu Tinder uudishimulikke suhteotsijaid. Kurjakuulutava tormi ja vihmavalinguga algav lugu pakub publikule ohtralt naeru, äratundmisi, spektrit ohumärkidest ning loomulikult ka põnevusteatrile omast närvikõdi.

Loo keskmes on 39-aastane Maarja (Kaisa Selde), kes pöördelisel eluhetkel otsustab Tinderi kaudu lohutust (ja kättemaksu) otsida ning uute tutvustega oma elu sisustada. Esmakohtinguteks valib ta kontori lähistele jääva, märgilise tähendusega veinibaari "Tilk ja tõde". Mehed, kellega Maarja kohtub, on otseses mõttes seinast seina. Kodukamarale kohaselt satuvad ta teele kunagine ülikoolikaaslane, tuntud ajakirjanik, pankur, endine vang, hotellituba jagavad veidrikud ja mitmed teisedki rohkem või vähem kummalised tegelased – kokkuvõttes võib vist öelda, et Kellerteatri lavale on jõudnud omamoodi läbilõige siinsetest värvikamatest tinderdajatest.

Kaisa Selde Maarja on ilus, avatud ja enesekindel, osates õigel hetkel enda eest seista ja järjekordsele veidrikust "kosilasele" ust näidata, kuid seda vaid kuni saatusliku kohtumiseni, mis tema elu pea peale pöörab. Trillerile omaselt on lavastuses mitmeid kihte, mida esmapilgul ei pruugi märgatagi või mis liiguvad paika alles etenduse lõpus. Meelis Kubo ja Ragnar Uustal mängivad välja kõik pöörased ja kummalised meestegelased, kellega Maarja oma tinderdamise teekonnal kohtub. Siinkohal jätaks teatrivaatajale ohtralt avastamisrõõmu, koos väikese klausliga, et päriselus selliste tüüpidega kohe kindlasti kohtuda ei sooviks.

Selde, Kubo ja Uustali vahel on silmnähtavalt tugev lavapartnerlus ning lust koos mängida, juba ainuüksi vaatajas ebamugavust tekitavad stseenid mängitakse välja vägagi kaasnäitlejatest hoolivalt. Lavakolmiku puhul väärib suurt imetlust ka see, kuidas nad suudavad kitsukeses lava- ja saaliruumis, kus selgelt kostub välja iga kõrvaline heli (rääkimata publikust kostuvatest kommentaaridest teatrikaaslas(t)ele), jääda täielikult fokusseerituks kuni etenduse lõpuni.

Lavastuse videolahenduses sekkub Maarja Tinderi seiklustesse tugisamba ja taganttõukajana, väga sobiva nimega sõbranna Eva (Liis Haab), kelle elu sisuks on väikesed lapsed ja perekond. Kuid trillerile omaselt ei jää ka tema Maarja kohtingumaailmaga kaasnenud ohtudest puutumata. Lisaks näeb vaataja videos mõningaid vaimukaid chat-vestlusi ning peale üht veider-koomilist kohtingut ka Google otsingut, mis võib panna vaatajat nii häiritult kui ka imestunult kulme kergitama. Sõna "pärl" saab ilmselt igaveseks juurde teise, hoopiski mitteglamuurse tähenduse.

"Maarja tõmbas Tinderi" on lavastaja Kristina Paškeviciuse BFMi koreograafia õppekava magistriõpingute lõputöö, mille käigus ta uuris muuhulgas näitlejate töös sõnadeta kommunikatsiooni, tantsu ja seksuaalsuse ristumist. Lavastuse koreograafia on väga leidlikult lahendatud, andes nii mõneski stseenis läbi liikumise edasi Maarja elus toimunud sündmusi, mis ilmselt vaid sõnaliselt poleks mõjunud kas sama koomiliselt või siis vastupidiselt, pigem õudu ja ebamugavust tekitavalt.

Kunstnik Gerly Tinn on mahutanud Kellerteatri kitsale ning nõudlikule lavale kogu Maarja elu: kodu, baari, töökoha ning lisaks ka hotellitoa. Argised kostüümid aitavad igal vaatajal end samastada Maarjaga või leida vaimukat äratundmist meestes, kellega ta kohtub. Helilooja Indrek Spungini muusikaline kujundus liigub mahedusest reivini, andes sõnatutele ja liikumisest kantud stseenidele juurde vajalikku pinget ja ärevust. Üks viimatimainitutest sisaldab ka Jaapani sidumiskunsti Shibari (õpetaja Olavi Sõna). Siinkohal ei tasu muidugi ära unustada Maarjaga kohtingule saabunud meeste tantsulembust, olgu see siis niisama õõtsumine või suisa rivitants.

Aastapäevad tagasi kutsusid Kellerteater Andra Teede ja Kristina Paškeviciuse üles Eesti inimesi rääkima oma kogemustest Tinderis. Lavale jõudnud triller on autorite sõnul küll ilukirjanduslik, kuid inspireeritud 59 Eesti inimese päriselt aset leidnud sündmustest. Tahaks siinjuures väga loota, et sündmused, millega lõpeb põnevust üles kruviv lavalugu, ei ole tegelikkuses kunagi aset leidnud. Kuid mis on humoorika, aga väga sügava sisu ja alltekstiga lavastuse moraal? Ära tee seda, mida ei saa kunagi tagasi pöörata? Enne seda, kui täielikult usaldad, mõtle? Enne seda, kui vooluga kaasa lähed, mõtle veelkord?