Kirjanik Kairi Look, kes on ise laenutushüvitiste tabelis kirjas 6238 laenutuse ja 6409-eurose hüvitisega, tõi välja, et Eesti laenutushüvitiste süsteemi eest võib olla tänulik. "Autoreid aitab laenutushüvitis väga," tõdes ta ning kinnitas, et kirjanike jaoks on tegu olulise osaga aasta sissetulekust.

"Mulle näib, et laenutushüvitiste edetabeli põhjal Eesti kirjanduse hetkeseisu kohta järelduste tegemine on võib-olla ennatlik. Nad peegeldavad rohkem rahva maitset ja raamatukogust laenutavate inimeste vajadusi. Kui mõtleme selle peale, kes võib olla raamatukogust laenutaja, siis sinna kuulub kindlasti inimene, kes soovib laenutada ajaviitekirjandust ja meelelahutuslikku kirjandust," rääkis Look.

"Sinna kuulub kindlasti ka lugeja, kellel on koolis soovituslikud nimekirjad. Ja sinna kuulub kindlasti ka lugeja, kes otsib rohkem väärtkirjandust, aga seda ei ole kunagi nii palju loetud kui ajakajalist kirjandust, mille jätkusuutlikkus ja olulisus selgub alles ajas. Mida me 20 või 50 aasta pärast loeme, on praegu üsna raske öelda," tõdes Look.

Loogile näib, et raamatu laenutaja ja ostja ei ole sageli sama tüüpi lugeja. "Kui vaadata müüginimekirju, siis seal mõned nimed kattuvad, aga sugugi mitte alati. Laenutusnimekirjad näitavad rohkem rahvalikku maitset," lisas kirjanik.

Rahva Raamatu tegevjuht Rain Siemer nõustus, et laenutusedetabel on müügiedetabelist üsna erinev. "Suures pildis kattuvad need ainult umbes 30 või 40 protsenti. On mõned autorid, kes on raamatupoes kindla peale minek. Annavad raamatu välja, raamat läheb edetabelisse ja püsib seal tavaliselt üpris pikalt. Siis on ka raamatukogude autorid, kelle raamatud ilmuvad müügiedetabelitesse viivuks ja siis kaovad ära," märkis Siemer.

"Kui vaadata ka sisuliselt, siis raamatukogude laenutajad loevad rohkem kergemat ilukirjandust. Aga kui vaadata Rahva Raamatu edetabelit, siis see on mitmekesisem. Seal on ilukirjandus, krimi, aime, eneseareng ja nii edasi," lisas Siemer.

Look leidis, et Eesti inimene ostab endale raamatu, millel ta näeb pikemat elu. "Ja kingib ka sellise raamatu, mis ei ole ühekordseks lugemiseks. Raamatukogust võtabki ta võib-olla pigem ajaviitekirjandust. Mitte tingimata, aga mulle näib, et seal on mingi korrelatsioon. Kui vaadata Eesti raamatukogude valikut, siis meil on suurepärane raamatukogude süsteem, väga palju haruraamatukogusid, kus on palju raamatuid, aga väga palju head kirjandust, mida inimene ostab, kipub raamatukogust see-eest välja pudenema," ütles Look.

"Näiteks eile käisin ma ühes Tallinna haruraamatukogus ja leidsin sealt müügil olevate raamatute riiulist kolm suurepärast väärtkirjanduse raamatut, mille eest ma oleksin poes maksnud ligi 40 eurot, aga kuna seda raamatukogust ei laenutata, siis on see sealt välja harvendatud. See on kurvastav. Kuigi ma olen suur raamatukogude fänn, siis mulle näib oluline, et raamat, mis võib-olla ei pälvi nii palju tähelepanu kui kergem ilukirjandus, vääriks ikkagi kohta riiulis," nentis Look.

Siemer lisas, et 40-eurone raamat on ka raamatukogu jaoks kallis. "Kui raamatukogu selle ostab ja sellel on lugejaid vähe, siis see tekitabki küsimuse, miks raamatukogud neid raamatuid ei osta."

"Raamatukogu on ju tegelikult mäluasutus, mis talletab meie kirjandusajalugu. See on väga delikaatne teema, kuidas leida tasakaalu selle vahel, mida tahab lugeja lugeda paar päeva ja selle vahel, mis peaks raamatukogus alati olemas olema. Rahvalik maitse ilmselt ei kujunda meie kultuuri ajalugu. Samas on raamatukoguhoidjal loomulikult kohustus pakkuda kirjandust, mida Eesti lugeja tahab lugeda. Võib-olla võiks mõelda sellele, et iga raamat ei pea olema raamatukogus. Lähtuda ikka sellest, mis on väärtuslik. Seda on ju võimalik lugejale ka turundada," märkis Look.

"Tegelikult me ju teame, et paljud raamatud, mis tänapäeval ilmuvad paberil, ei oleks mõnikümmend aastat tagasi üldse ilmunudki. Raamatukoguhoidjad usutavasti tunnevad selle ära. Ma ei ütle, et raamatukokku peab kuuluma ainult keeruline kirjandus, üldse mitte. Aga tänapäeva Eestis ilmub väga palju raamatuid, mis võib-olla võiksid jääda ilmumata," lisas Look.

Kuigi raamatukoguhoidjad on Siemeri sõnul suured kirjandushuvilised, kes hindavad ka klassikat, siis raamatukogudesse valivad nad teoseid siiski selle järgi, kuidas inimesed laenutavad. "Maitsed on erinevad. Mõne jaoks võib-olla mõni raamat ei ole ilmumist väärt, aga samal ajal on sellel sadu lugejaid, annab mingi emotsiooni ja selle järgi on nõudlus."

Loogi sõnul saavad aidata leida tasakaalu püsivama ja meelelahutuslikuma vahel ka kirjanikud ja ajakirjanikud. "Küsimus on jällegi selles, kuidas ja mida lugejale tutvustada. See on kõikide kirjanike vastutus ja ka ajakirjanike vastutus rääkida kirjandusest ning mitmekülgsest ja -palgelisest kirjandusest. Seda võiks teha rohkem. Ilmub küll arvustusi, aga sageli on need raamatute kokkuvõtted. Kui see on kriitika, siis on see vahel nii krüptiline, et seda mõistab võib-olla ainult Sirbi süvalugeja. Inimnäolist kriitikat võiks olla rohkem. Kõike on võimalik müüa, kui seda hästi tutvustada," tõdes Look.

"Ma kutsun kõiki üles rääkima endale armsatest lugemiskogemustest ja ei tõmbaks siin sugugi piiri, milline raamat see on. See ainult rikastab meie lugemismaastikku," lisas ta.