Kalle Mälberg. Enne kui hilja, Nobel Varblasele

Paralleele ja kirjandusüleseid pudemeid ühe sõpruskonna kujunemisest, täna, 50 aastat hiljem.
Toomas Taul, "Tuba 116", Ilmamaa, 2019.
Kõigil Nõo kooli füüsikaklassi astujatel oli 1964. aastal lootevedelikuga kaasas küüditamiste veoaautomürin ja kasvueas poistena Hruštšovi sula - stampi tampides järgneks nüüd enneolematute sovjetiõuduste hala. Kummati ei meenu küll miskit vastukarva punast Kalju Aigro koolist. Hoopis tõsikindlaid teadmisi ja siirast suhet õpitavaga mäletan. Iseasi, kui tublid või isepäised me olime. Aga õpetajad hoidsid meid halvimast ja tegid oma parima füüsika, selle pommide ja raketiteaduse süvaõppes. Ent suudan tänagi peast tsiteerida Puškinit ja Lermontovi vene keeles, aga ka Ernst Ennot, kel kodus õitsvad ristikheinad ja Heiti Talvikut, kes vene vangis löödi "mutta ja kontsaga".
Imetlustvääriv, tänases kontekstis seletamatu oli tollane sallivus. Minu isa sai saksa piirikaitserügemendist ja vene vangist vabaks ning tõusis Elva keskkooli direktoriks. Astus parteisse, ema nuttis, vanaisa vaikis. Isa võttis tööle saksa poolel sõdinud Louis Paaveli (Indrek Hirve isa), kes maalis Elva kooli aulasse tohutu linnuseehitamise pannoo. Võttis õpetajaks Ain Kaalepi, tollal soovimatu isiku, Pitka poisi ja Soome vabatahtliku. Kirjandust õpetas SSi tätoveeringuga Uno Kuresoo. Kool asutas murdeluule auhinna, mille esimeseks laureaadiks sai Jaan Kaplinski.
"Kuidas oli see võimalik?" küsisin korpusemehe Aigro käest Nõos klassi kokkutulekul. "Et kommunistid ja fašistid vennastusid rõõmsalt?"
"Me kõik olime sõbrad ju," vastas vana koolimees elutargalt.
Väike Varblane protestis koolis igast asendist.
Tema isa ei astunud 1964. aastal parteisse ning oli sunnitud Kärstna kooli juhataja ameti jätma. Hannes tuli kooli, Hemingway, Ginsberg, Kerouac jt Ameerika kadunud sugupõlvlased ja biitkirjanikud Innostrannaja Literatura kaudu pidevalt kaasas. Kelle vastu või mille eest ta väljas oli, ei pööranud tollal tähelepanu, oli endalgi tegemist poisist meheks kasvamise ja maailma avastamisega. Nüüd tean ja väärtustan, et küllap Varblasel oli kaugele arenenud õiglusejanu mitte ainult vene võimu vastu, vaid vaba vaimu eest üldse. Varblane luges Emersoni ja Thoreau'd. Varblunn seletas, et iga riik on juba põhimõtteliselt inimvaenulik: meil on valida, kas läheme võimuga koos rahva vastu või rahvaga koos võimu vastu, sest võim ja vaim on nagu venoosne ja arteriaalne vereringe, mis südames kohtuvad.
Kord 1965. aasta soojal suvel olime klassivenna Gorinoviga tal Kildul külas. Kena vastuvõtt armsate kooliõpetajatest vanemate poolt.
Hommikul vantsisime bussi peale üle vana veskitammi.
Äkki tõukas Gorinov Varblase vette:
"Aitäh siis kah, kallis klassivend."
Varblane, visa värvuke, kerkis veepinnale, lemjad vetikad pulksirgetel juustel:
"Kuradi tõbras!"
Varblane ise, kõiges oma luule morbiidsuses – kogud pealkirjadega "Ma ai armasta sind enam" ja "Mäel mis mureneb" --, on isikuna inimsõbralik. Vanas eas tõredaks pühameheks kippuva Ilmet-Gorinoviga saab ikka hästi läbi. Arvasin ülikooli keskastmeni välja, et kommuniste päriselt polegi olemas: kõik teevad vaid lolle nägusid, aga sisimas kiruvad vene värki. Alles 1970ndate algul sain aru, et vähemalt üks kommunist, ja mõjukas, on olemas küll – tutvusin Jaak Allikuga! Erinevalt minust Varblane ülikooli komsomolkustega ei lävinud.
Füüsikuid meist ei suurt saanud; paar doktorit klassivendade hulgas leidub küll.
… Viiskümmend aastat hiljem on Tartu Kirjanike maja kaminasaal pungil, toole tassitakse ülakorruselt. Päntri toa 116 hallipäiste Olavi Pesti, Heinart Puhkimi, Toomas Tauli, Toomas Raudami ja Enn Tegovaga kohtuda tahtjaist on tuba täis. Vanad väärt mehed on kirjutanud vaimuvirge raamatu -- ei ainsatki tuulenuusutajat.
Lüürikuid sigines nii füüsikute kui ajaloolaste hulgast, Varblane kõigepealt. Mis sest, et 80 protsenti ajaloolastest hakkavad ajalugu lakkima ja võltsima , aga toa nr 116 ümber tiirelnud seltskonna hing on puhas, näpud on poole sajandi taguseid mälukatkeid vilunud nobedusega klõbistanud.
Ühel sompus septembril Annelinnas Varblase man muljetame Indrek Hirve, Remsu ja minu noorima poja Karliga tema varase nooruse luulekogu "Taarnateel" - ilmavalust pedaal põhjas, surmast ja armastuse otsasaamisest pilgeni. Kuid Varblase luules ja eriti publitsistikas pole isamaalist valskust, seda "lakitud vokki", kui kasutada Vaapo Vaheri Kukus pillatud lausungit. Varblase kodu seinad on täis plakateid kujundatud näitustest, laual Ahmatova, plaadilt tuleb Akvarium. Just lõpetanud Bob Dylani kirjutise.
Järame kanakoiba ja manustame "kevadvedelikku" nagu toas nr. 116 tavatseti. Varblane, lõpetanud Pallase suurnäituse ülespaneku, räägib:
"Kas tead millise nobelistiga ma olen viina joonud?"
Võtab kaelast medaljoni numbriga 818.
"See on Brodski hauanumber San Michele saarel Veneetsias."
Jossif Brodski, mäletan, luges 1968. aastal ülikooli 105. auditooriumis oma luulet. Varblunn läks Jaan Undi ja Kalle Elleriga Toomemäele peediveini jooma, Brodskil ikka asumiselt toodud vene sinel õlul. Mina, tunnistan, ei saanud tema lüürikast aru ja kaasa ei läinud.
Läbi Toomemäe udu aimub meeltesse mingeid venejuudi tüüpe, kes keerlesid Lotmani ja Superfinni ümber. Ei teadnud me siis, et salapärane juudipoiss kogus materjale Vasulas redutava Aleksandr Solzenitsõni "Gulagi arhipelaagi" jaoks. Kes tollal aimanuks neis hulgustes suuri laureaate…
"Kui me sama aasta suvel Gorinovi ja Sirje Kiini pulmi pidasime Puiestee sööklas… " mõmiseb Varblane.
Pulmapoiss Gorinov, minu must ülikond seljas, takso tellisime sinise, valged lindid panime ümber. (Siinsega palun ka mind lugeda seestpoolt õõnestajaks elik vabadusvõitlejaks!) Müüsin enne fiktiivpulmi, mis pidi esmakursuslased kolhoosiminekust vabastama, õllesaalis pileteid. Saadud raha vormistati kohe Marienburgi Õllefossas ümber - tollane õllesõber Remsu, kinnita mu sõnu, jah? Muidugi jätsime noorpaari pulmaöö pidamata ning suundusime juhuslike veoautodega Ruilasse, kus Seltsimees Laps ehk Leelo Tungal elas. Kas ta oli juba Toomas Lepaga abiellunud või juhtus see hiljem? Ruila rahvamajas laulis nooruke Jaak Joala, veidi vanem nääpsuke Marju Kuut venitas meid üle vaevakaskede, Ilusa Petsi raagus sõnadega peibutas. Jõime saalis Gamza veini otse pudelist…
Hipiländi, tolle kuuma ja suvise, lõpetasime Pegasuses, kus Viidingu Juss salvrättidele epigramme vorpis. Üks oli selline:
"Koori koori Koorinof,
voori voori voorimees
Avinurmes puude vilus
Eesti sõdur pori sees"
Korjasin üles veel teisegi Viidingu tekstiga salvräti:
"Vaaditäis tatti…
nimeks Miilius Matti"
Klassivend Peep Gorinov, poeedinimega Ilmet, oli Avinurme apteekri poeg, kes õpetas mulle metsavendade laule, mida me täiest kõrist Mefistos ehk ülikoooli klubi Tähe tänava keldrikõrtsis lõugasime. Kus olid KGB-mehe seltsimees Londoni silmad ja kõrvad, kui me Johnny B. Elva tänava salongis vangitsefiiri lürpisime?
Me pilgar pikk, me olime õnnelikud. Kuni pimedal augustil sisenesid vene tankid mürinal Prahasse.
Pange nüüd tähele! Vene kindralid tulevad alati juuli lõpus datšadest staapidesse. Joodud küllalt, oleks vaja tegusid: üht väikest võidukat sõda naabritega. Võtame Soome! Naahui, nood hkkavad vastu tulistama -- Tšehhoslovakkia? Gruusia? – Sinna käratame vennalikku abi.
Eesti ei hakanud 1939. aasta augustis vastu, sest Vabadussõja võitjad olid nüriks ja töntsiks jäänud, parkettidel libisemisest kaalutlejad lepinguusksed. Lihtsameelsed Eesti poliitikud 1939. aasta 7. novembril Estonia saalis pidulikul Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva aktusel Stalinile kiitust lauldes ei aimagi, et lõpetavad kõik sortiiris kuklalasuga või mädanevad päikselises Komis metsatöödel.
Meie, tänased seitsmekümnesed, pidime selles häbis sündima ja alandustes meesteks kasvama toas nr 116.
1968. aasta suvel otsustasime Gorinoviga Panso kooli lavakunsti õppima minna. Legendaarse rooma ja klassikalise õiguse professori Elmar Ilusa poeg Peeter Ilus kirjutas surematud "Vana vaksali" ja "Raagus sõnad" sõnad, mille Rein Rannap viisitas ja sõber Iff surematuks laulis. Peeter Ilus ise, salapärane ja etteaimamatu nagu alati, tänane Läti piiri asukas, putkas ise aga Leningradi kihluma Soome iluduskuninganna Ursula Rainioga.
Abiellumine ja eksootilistesse ülikoolidesse sisseastumine oli tollal moeasi.
Kui viitsiks üles otsida 1969. aasta Soome kõmulehed Apu ja Hymy, kus "viron pleiboi" afäärist palju pilte. Absurdsetes vene oludes olla Ilus - süüdimatu jultumusega käituda, mõelge!
Kafka ja Camus' tähenduslikku sulge vajanuks läinud aegade kirjeldamiseks. Kodukamara "Nabokovi" Toomas Raudami nööbi- ja vihmakirjeldused aimutavad n-kihti elule ja asjadele. Istub ta vaimuvürstina septembris 2019 keset Kirjanike Maja saali, kobab teed Promenaadi Viie suunas.
Varblane paneb noorusaja luulekujundisse
"valge laev
ta seilab minema
ülejäänu on vaev
raevus ülenev"
Kuuekümnendatel ilmusid poolpõrandaalused käsikirjalised almanahhid Marm, Hees ja Kamikadze. Õppisin mõned moekalt resigneerinud luuletused pähe.
Toomkooli tänaval, lavaka saalis rääkis Panso, iga silpi enne suust välja laskmist huultega ette moodustades (Lennart Meri tegi kaamelinaeratusega vahel sarnaselt). Panin Alliksaart, Baudelaire'i ja Talvikut. Panso, heatahtlik pilk silmis, ütles: "Hea kuju!". Mikiver vaatas kahtlustavalt – "Luhvt". Nii rääkis ta mulle hiljem. Sain mingisse nimekirja sisse. Panso käskis mängida Dostojevski "Idiooti": ma polnud lugenud. Väänlesin laval saamatult. Siis paluti laulda. Mul on hea kandev hääl, hiljem raadios sobis küll, aga viisipidamine lohakas ja rütm kehv. Viive Ernesaks aitas klaveril Chaplini ballaadi tempot hoida, tunnetus aga kadus ja näitlemistuhin läks üle. Järelkonkursile ma ei läinud, Igor Kurve sai minu asemele. Koos Peeter Tooma, Juhan Viidingu ja teistega.
Sügiseks olin juba Tartu ülikoolis äsjaavatud psühholoogias sees. Jüri Allik, Mare Pork, Mati Heidmets, Jaak Tamm, Tiit Koldits, Mülleri Sass… kui nimetada vaid tuntumaid karaktereid. Ka Jaak (dotsent) Kohtla – hea sõber ja pullimeees tänini.
Varblane astus ülikooli eesti filoloogiasse võimsasse seltskonda, millest võrsus paarkümmend tänast kirjanikku ja meediategelast, teiste hulgas Iff ehk Ivo Linna, kelle eesti rahvas valiks presidendiks isegi siis, kui terve Muhu saar teda peidaks.
Mõlemad, nii Iff kui Varblane, said kevadeks eksmati. Prodekaan Linda Erikson nimelt soosis tõsiseid keeleteadlasi, mitte mingeid luhvtimehi, luuletajaid ja lauljaid. Ja veel televisioonis esinevaid põlati iseäranis.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu Lennart öelnuks.
Hoopis teisest Nobeli laureaadist, Aleksandr Solzenitsõnist, kes meie sotsioloogialabori kitsukeses toas, marksumaja tagahoovis, kuhu pidevalt kandus keldris nobelist Ivan Pavlovi katsekoerte kiun, kuulas morni näoga tudengihakatiste ärplemist. Kus Kaplinski ja Vooglaid arutasid Eesti Kodu kui sotsioloogilise mõiste uurimist. Nõnda julgelt püstitati tollal hüpotees ainumast ja kordumatust "eesti kodust", aga Eesti Vabariik pole tänini suutnud seadustada eesti talu kui meile ainuomast.
Solženitsõn oli aasta hiljem juba nobelist ning 1974. aastal Nõukogude Liidust välja saadetud.
Kus aga Varblane?
Väle värvulinnuke lendas mujale. Me kõik tegime eelvalikuid, mis nüüdse metatarkuse juures head, halvad või halvimad näivad. Aga need olid me endi valikud ilastnõretavates vene oludes ja etemat saatust meil polnud. Mõnel muidugi oli – lihtsam oli end, nagu tänagi, partei lõa otsa haakida ja minna elust läbi nagu rukkist. "Taarnateel" luulekogu tagasaates kirjutab Varblane, et "alustasin halvasti, aga millegipärast teist teed ma ei leidnud". Samad sõnad siin!
… Kord olevat Varblane esikus kingi jalga ajades kogemata kängitsenud end oma poja moekatesse jalavarjudesse. Pahandamise peale öelnud:
"Vaata, poeg! Ma võin ju sinu kingades käia, aga sina pead minu geneetilise koodiga elu lõpuni elama."
Kumb sõber ja klassivend, kas Ilmet või Varblutt, sõnas vene aja lõpul, kui pimedus tihenes, nagu ikka enne ootamatu valguse saabumist:
"aga selle jaoks mis jääv
meil on väga puhtad käed"
Ma ei tea Varblase vahepealsetest käikudest palju… Teisele poole maapalli teated Varblase tegudest ei ulatunud. Nüüd selgub raamatus "Tuba 116" kirjutatust, et ülikooli ajaloostuudiumi keskel tüdis Varblane sellest jamast ning Eero Loone ajamati eksami asemel läks hoopis õllekasse, kus sõbrad Puhkim, Naber ja Taul ning Pesti ta ikkagi eksamile vinnasid ning mängleva kergusega tuli matriklisse perfektne "viis"!
… Lind olla Tartu Vaimu kujul vahepeal Euroopasse viidud, kus ta aga lõpetas Brüsseli vangimajas, samas kongis, kus Verlaine. Lühinägelikuna ajanud Värv kiriku ees seisvad bussid segi: teised sõitsid edasi Londonisse, aga Varblast ei lastud üle Inglise kanali.
Valli baari ees kõnnib kord üks kirjanike ülemusi, tuntud Kulka nisa imeja.
"Anna Varblasele sinekuur!" soovitan.
"Varblane saab molli," praalib esikirjanik.
Tatari tänaval kolab veidi räsitud Varblast. Ulatan talle sada krooni.
On kiuslikult hea mõelda, et tulevikus, kui koolilapsed loevad klassiku värsse, võin hooletult visata:
"Ah see Varblane, ta jäi mulle võlgu…"
Nüüd ja siinkohal teen mina, Vaba Eesti kodanik, Varblase klassivend Kalle Mälberg, Eesti Kirjanike Liidule ametliku ettepaneku esitada Nobeli kirjanduslaureaadiks Pälsoni intri toa nr 116 veteran Hannes Varblane!
Kirjanduslike ja kunstiliste püsiväärtuste loomise ning riigikordade kestvate nõmeduste kiuste endaksjäämise eest. Ja eriti selle eest, et ta on Toomemäel ühe nobelistiga juba viina joonud.
Mitte kohe, vaid otsekohe!
Toimetaja: Valner Valme