Teatmeteos "1000 tartlast läbi aegade" on jäädvustanud kauaaegsel "Mülleri majal" Tartus Kroonuaia 31 hulk aastaid seisnud tahvlil leidunud kirja: "Siin elab, töötab ja õpib Aleksander Müller". Sama käsiraamat kinnitab veel näiteks, et Müller on saanud Suure Vankri auhinna (1999), teda on mitmel korral esitatud Tartu aukodaniku tiitli kandidaadiks, "teda peetakse parimaks A. Alliksaare ja J. Viidingu luule vahendajaks" ning et Vaino Vahing on teda Vanemuise-perioodil nimetanud "Jaan Toominga lemmikuks".¹

Tundsin Mülleri Sassi päris pikka aega: tutvusin temaga Vanemuises lavatöölise ametit pidades (1976-78) ning edaspidigi oli meil omajagu kokkupuuteid – kuni selleni välja, et 1980. aastate lõpus oli ta mõnda aega minu majanaaber ja elutses meie maja keldrikorrusel nn avariipinnal.

Originaalne muusik

Kes pole Mülleri muusikalisi etteasteid kunagi kuulma juhtunud, sellele võiks "reklaami huvides" öelda umbes nii: ta mökitas nagu kits, kähises ja kräunus nagu isakass pulmaööl. Paaris meie luuleklassikute tekstidega andis see esitusmaneer igatahes väga eripärase efekti.

Ka tema klaverimäng oli üsna ainulaadne. Oma raamatus Lembit Eelmäest tegin juttu Jaan Toominga lavastusest "Otsides oma saart" (1994) ja ütlesin seal: "Last but not least tuleks ära märkida Aleksander Mülleri klaverisaadet ja laulmist, mis oma tagasihoidlikul, ent siiski sugestiivsel moel ilmestab kogu etendust. Mõnigi neist, kes pole varem ehk Mülleri kontsertidele sattunud, võib selle originaalse muusiku esinemisest saada täiesti iseseisva kunstielamuse."² Tõepoolest, need stiilsed improvisatsioonid olid lausa etendus etenduses.

Mülleri fenomenist on vahel päris ülivõrretes kirjutanud mitmed muusikakriitikud. Tasub kuulata tema CD-sid ning ka netist leiab üht-teist (Youtube).³ Süvenemata siin muusikalistesse finessidesse, tahaksin lihtsalt omalt poolt kinnitada seda, mida on rõhutanud Francois Serpent: "...selles jorinas ja kräunumises on sees midagi sellist, mis neilegi, kes muidu blues'i kuulata ei viitsi, tõsiselt korda läheb."⁴

Neil päevil juhtus mulle Tartu peal vastu tulema üks meie teine originaalne muusikaline maskott Erkki Hüva (1965) ja kui küsitlesin teda Mülleri muusikalise tegevuse asjus, jagus Hüval vaid igati lugupidavaid tunnustussõnu. "Väga kõva tegija," oli tema üldhinnang Mülleri hilgeaegadele.⁵

Epateeriv kirjamees

Vist juba nõukogude aja lõpus nägin Sassi kuulsas Kroonuaia tänava ülimalt boheemlikus korteris (kuhu ma sattusin küll vaid paaril korral) nii umbes poole meetri kõrgust pakki luulekatsetusi ja proosavisandeid, sirvisin neid ja andsin soovitusi avaldamiseks. Aega aga läks ja alles uuel sajandil hakkasid ta kirjatööd kaante vahele jõudma.

Kümne aasta jooksul ilmutas ta neli raamatut: "Vilus on jahe. Möödunud sajandi luulet" (2001), "Mülleri jutlused. Karupunne ja poeese" (2006), "Sokk bordellis ja teisi karupunne" (2008) ja "Jumal, kes oli näinud koeri: memuaarid" (2011). Need epateerivad raamatukesed polnud küll teab mis šedöövrid, kuid mõjusid siiski oma kummaliste spontaansete mõttehüpetega värskendavalt ning elavdasid meie kirjandusmaastikku märgatavalt.

Neid teoseid arvustati üllatavalt palju ning kaugeltki igal "päriskirjanikul" poleks välja panna säärast uhket nimestikku oma kriitikutest (tähestiku järjekorras): Raimu Hanson, Mehis Heinsaar, Jaan Isotamm, Jan Kaus, Andres Keil, Kaarel Kressa, Leo Luks, Veiko Märka, Arno Oja, Jürgen Rooste, Francois Serpent, Lauri Sommer, Villu Tamme, Tarmo Teder, Arvo Uustalu. Nüüdsel tähtpäeval lisandus Postimehes Alvar Loog.⁶ Näeme, et pea kõik kriitikud on arvustatavast autorist palju nooremad.

Ma ise kirjutasin aastal 2001 värsisepa debüütkogu kohta: "Oma hunnitult mängulise ja vaimuka luulekoguga annab peagi 55-aastane Müller silmad ette paljudele noortele värsitreialitele. Kui ei teaks tema tausta, võiks teda üksnes selle raamatu põhjal pidada üheks Tartu NAK-i andekamaks liikmeks."⁷

"Kõige paremad on mõned lühikesed zen-jutud, kus ei saagi aru, mis õieti toimub, aga ometi annavad need kõrvade vahele mõjusa laksu," leidis "Mülleri jutluste" puhul Mehis Heinsaar.⁸

Veiko Märka sedastas: "Mida enam Mülleri kõhn ja pisike kogu ebatervislike eluviiside tõttu kokku ja kortsu tõmbub, seda võimsamalt on löönud loitma tema intellekt. "Sokk bordellis..." tõestab seda hästi."⁹

Kaarel Kressa kinnitas teose "Jumal, kes oli näinud koeri" puhul, et neil lühilugudel "ei ole erilist struktuuri ja nad püsivad koos peamiselt tahtejõu abiga. Ent seda enam on neis mingit kätkematut elaani".¹⁰

Kõige enam kasutati mõistet "sürrealism" ning kõige sagedamini tõmmati paralleele vene absurdiklassiku Daniil Harmsiga (1905-1942).

Aastal 2007 võeti Müller Kirjanike Liidu liikmeks, soovitajateks Berk Vaher ja Hannes Varblane ("Nüüd ootavad mind ees riiklikud matused," oli ta ise selle üle rõõmus). Mõned tema paremad palad sisalduvad antoloogias "Eesti luuleilm" II (koostanud Mart Velsker, kirjastus Penikoorem, Tallinn  2017, vabalt loetav ka netis).

Isiklikke mälestusi

Mälu kipub ikka olema kummaliselt valikuline, ja nii on mul meeles näiteks see, et Sassi võis 1990. aastatel sageli näha istumas Raekoja taga Pirogovi platsil. Mind nähes laskis ta mul tihti apteegist osta pudelikese eleuterokokki, see oli tema "energiajook", mille ostmisega ta ise kuidagi hakkama ei saanud: keel kippus sõlme minema ning preparaadi keskmise osa "tero" asemel tuli vaatamata kõigile pingutustele kuuldavale hoopis üks teine sõna, mis apteekreid mõistetavalt šokeeris.

Majanaabrina oli Sass üldiselt vaikne ja viisakas, käis vaid vahel suitsu küsimas, küll aga viibis tema askeetlikus keldrielamises (madratsid olid otse põrandal ja mööblit peaaegu polnudki) sageli külas üpris kirev seltskond, eriti noori daame, pühendunud kunstirahvast kui ka muidu seiklejannasid. Nii et mõneks ajaks muutus meie maja kelder lausa millekski salongi ja segasummasuvila vaheliseks jututoaks.

Üks eriti omapärane kogemus on mul aga hilisemast ajast, kui Sass juba uuel sajandil elas minu lähedal Vabas tänavas. Nimelt oli tal eriti kuu lõpupoole kombeks käia raha laenamas. Summad olid küll väikesed, 50 või 100 krooni, ta maksis ka alati kogu raha ilusti tagasi. Aga kui see oli kestnud juba kümneid kordi, hakkas mind nagu väike paharet kiusama, otsustasin talle veidi ninanipsu mängida ja mitte enam ust avada.

Sass käis aga igal hommikul kella kümne paiku ukse taga koputamas, tõsi küll, üsna vaikselt ja viisakalt; vahel mind tõepoolest kodus ei olnudki, aga naabrid kinnitasid, et ta käis tõesti igal hommikul. Ja uskuge või mitte, nii kestis see poolteist kuud järjest! Haruldane järjekindlus!

Mul hakkas temast pikkamööda päris kahju: möllumehe ja skandalistina tuntud eluslegendi alandlikud koputused... Aga teatud paheline uudishimu oli ka: no kaua ta viitsib? Kuni lõpuks ühel hommikul kell kuus äratas ta mu üles sellega, et kolkis jalutuskepiga päris kõvasti vastu aknaraami (muidu poleks ta raamini ulatunud). Noh, seepeale muidugi laenasingi talle raha. Sass tundus lõpuks tõepoolest olevat pisut solvunud ja mõnevõrra endast väljas... See võiks vist küll olla psühholoogidele paras mõttekoht!

Kui Sassi 50. sünnipäeva peeti suure pidulikkusega Vanemuise kontserdimajas (sellest tehti ka helisalvestus), siis tema viimased kümmekond eluaastat olid üsna vaevalised. Väga aeglase kõnemaneeri tõttu paistis, et meie kiirel kapitalismiajal ei viitsitud temaga enam eriti suhelda.

Kui aga oli viitsimist, võis tema käest kuulda palju huvitavat, eriti ilmekaid meenutusi Vanemuise teatri kohta. Mäletan ühte pikemat jutuajamist minu pool, kui trükkisin talle internetist välja tema esimeste raamatute arvustused (ta ise polnud neti-inimene) ning ta luges neid suure huviga ja jagas vaimukaid kommentaare, põimides jutu sisse oma põnevaid eluseiku – alles siis tunnetasin päriselt, nagu öeldakse, isiksuse mastaapi.

Sassi ärasaatmisel tegin mõne literaadiga juttu võimalikust mälestusteraamatust. Toomas Raudam arvas seepeale, et pole nagu mõtet: sellest tuleks paljas joomalugude kogum. Aga see ei tarvitseks ju nii olla: hea näitena meenub Olev Remsu mälestuslugu teisest mastaapsest tartlasest Matti Miliusest, kus polnud üldse juttu alkoholist.¹¹

Ja lõpuks üks, Mülleriga küll kaudsemalt seostuv eriti helge mälestus: abikaasa kutsel külastasin kord tema peret, esinedes ta tütardele jõuluvanana. Kohal olid ka naabrilapsed ning kogesin sellist täielikku ja usalduslikku kaasaelamist, mida elus vaid õige harva ette tuleb.

¹ "1000 tartlast läbi aegade", koostanud Lembit ja Uno Ainsoo, MTÜ Liivimaa Mälu, Tartu 2003, lk 285-286

² Aivar Kull, "Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat", Ilmamaa, Tartu 2011, lk 95

³ Nt ansambel "Suuk" (1976): https://www.youtube.com/watch?v=q7OVhgT8xKc

⁴ François Serpent, "Säälpool seda ja teist: François Serpent esitleb teist Supilinna klassikut" – Eesti Ekspress 2. mai 2002, lk B2-B3. Kriitik lisab: "...tegemist pole muusiku põhitegevuse kõrvalproduktiga, vaid täisväärtusliku osaga eesti kirjandusest."

⁵ Oma muusikalisest karjäärist pajatab artist iähemalt intervjuus: Margus Kiis, "Aleksander Müller end maha ei kanna" – Muusika 2004/10, lk 2-5: https://archive.is/QVnUT

⁶ Alvar Loog, "Bluus hambutus suus" – Postimees 27. jaanuar 2022, lk 17: "Ta oli elukunstnik, kes oli ühtlasi peaaegu-geenius."

⁷ Aivar Kull, "Aleksander Mülleri teine noorus" – Tartu Postimees 18. detsember 2001 ja raamatus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 195

⁸ Mehis Heinsaar, [Raamat] "Aleksander Müller, "Mülleri jutlused. Karupunne ja poeese"" – Eesti Ekspress / Areen 29. märts 2007, lk B11

⁹ Veiko Märka, "Aleksander Müller. "Sokk bordellis ja teisi karupunne"" – Eesti Ekspress / Areen 7. mai 2009, lk B11

¹⁰ Kaarel Kressa, "Mülleri sürrealistlikud novellid" – Eesti Päevaleht 23. detsember 2011, lk 21

¹¹ Olev Remsu, "Matti ja mina. Mälestuskilde" – Looming 2016/3, lk 382-394