Lugesin Juri Lotmani raamatut "Kultuur ja plahvatus"¹ aastal 2001 vahetult pärast 11. septembri terrorirünnakuid. Praegu, kus peame suurmehe sajandijuubelit tähistama uue eskaleerunud rahvusvahelise kriisi tingimustes, tundub see raamat taas lausa põletavalt päevakohane. Meenutaksin ja täiendaksin oma mõtteid tollasest arvustusest.²

Humanist ja maailma saatus. Esseistlik antiutoopia

Raamatut "Kultuur ja plahvatus" võib praegusel ajataustal lugeda kui teost kultuuri saatusest plahvatusohtlikus maailmas.

Tõsi küll, võttes oma viimase teose võtmemõisteks plahvatuse kujundi, ei pea Lotman selle metafoori puhul silmas pommiplahvatusi ega destruktiivseid hävitusjõude, vaid "pigem selliseid nähtusi nagu uue elusolendi sünd või mistahes elustruktuuri loov ümberkujundamine" (lk 21).

Nii on raamatu põhisisuks just selliste loominguliste plahvatuste ja nende vastastikuste mõjude jälgimine läbi aja ja kultuuriloo.

Ulatuslikud ekskursid eri ajastutesse ja kultuurivaldkondadesse on – nagu Lotmani puhul ikka – ühtaegu nii teaberohked kui ka nauditavalt kaasakiskuvad.

Lotmani vana lemmiku Puškini sagedase meenutamise kõrval leiame siit Bulgakovi ja Dostojevski, Cervantese ja Shakespeare'i, aga ka näiteks Charlie Chaplini filmide originaalseid tõlgendusi.

Otsides epiteete professor Lotmani mõttemaailma kirjeldamiseks, jäi minu pilk peatuma lõigule, mis käsitleb Ivan Krõlovi.

Tundub küll, et läbinägelikust valmimeistrist rääkides iseloomustab Lotman siin osalt ka iseennast:

"Ta oli vaba illusioonidest. Skepsis ei olnud ta selgele mõistusele tundmatu, kuid tema peamiseks paatoseks oli kainus. Imedesse, oodatagu neid siis tsaarilt või rahvalt, ta ei uskunud…Mõnikord küünib ta peaaegu prohvetluseni." (lk 192).

Äärmisele kainusele ja illusioonide puudumisele vaatamata pole Lotmani sädelevates mõttearendustes vähimalgi määral professorlikku kuivust, akadeemilist kõledust ega pedantsust.

Tema vaimuilm on pidevate "loovate plahvatuste" ahel, omamoodi plahvatav universum, kus ka näiliselt juhuslikud kõrvalepõiked mõjuvad lugejale sageli väga inspireerivalt.

Lotman on end ise määratlenud kui kultuuriteoreetikut ja ajaloolast, tunduva osa tema teosest hõlmavad ajaloosündmuste tõlgendused Nerost Napoleoni ja Vene uuema ajalooni välja.

Ühes oma viimases intervjuus, mille Lotman andis oma viimase raamatu kirjutamise aegu, ütles ta: "See ongi meie ainus valik: elada ohtlikus maailmas või elada vanglas. Mina eelistan esimest."³

Samalaadseid mõtteid arendab ka "Kultuur ja plahvatus".

Nii võiks seda teost nimetada omamoodi esseistlikuks antiutoopiaks.

20. sajandi superutoopiate kõrval on 21. sajandil pääsenud võimutsema järjekordsed hävitavaid superutoopiaid, mille tuumaks on usulis-messianistlik fanatism-terrorism või ka väärastunud ajaloomõistmisest tulenevad globaalsed geopoliitilised ambitsioonid.

Juri Lotman eitab igasuguseid inimkonna (enamasti sundkorras, terrori ja verevalamise abil) õnnelikuks tegemise projekte:

"Inimkonna imepärane utoopiline ümberkehastumine algab teoorias alati lunastusohvriga, verevalamisega. Tegelikkuses on see aga määratud verre uppuma." (lk 192).

Immanuel Kanti parafraseerides võiks Lotmani ajalookäsituse pealkirjaks panna "Utoopilise mõistuse kriitika". See on kainestav, ent samas ka tervendav ja julgustav kriitika.

"Peame astuma uude, meile väga raskesse maailma," ütles Lotman eelmainitud intervjuus. Sellesse maailma sisenedes teeb "Kultuuri ja plahvatuse" autor panuse inimkonna loovale algele. 

Lotman aitab meil ära tunda iseennast

Teisena arvustasin aastal 2003 raamatut "Vestlusi vene kultuurist"⁴ ja esitaksin siin needki mõtted, taas täiendatud kujul.

Juri Lotmani raamatu "Vestlusi vene kultuurist" sisuks on tõepoolest sõna parimas mõttes vestlused – mitte ainult targad ja üldharivad, vaid ka vahetud ja sundimatud.

Lotman avab ukse vene hinge ja kultuuri – ja samas on ta euroopaliku tasemega mõtleja, kes on aidanud oluliselt vähendada lõhet Eesti ja Euroopa vahel. Ilma temata oleks Eesti kultuur tubli tükk maad provintslikum.

Kes tahab Lotmanit kui vaimset laiatarbekaupa kiiruga neelata, sellel võib ehk tekkida tunne, et ta on oma isikliku, puhtsubjektiivse arvamuse liiga sügavale ära peitunud, taandunud kiretu uurija ülineutraalsusse, osavõtmatuks teoretiseerijaks.

Ent see tunne on petlik. Nagu heas kirjandusteoses, nii on ka Lotmani vestlustel oma tugevasti pingestatud alltekst, mis tähelepanelikul lugemisel just autori isikliku suhte selgesti esile toob.

Võtkem näiteks peatükk duellikommetest – otseselt ei leia me siit ju ei Lotmani omapoolset pooldavat ega ka taunivat hinnangut duellidele.

Kuid siiski, peatüki lõpus tsiteerib ta Bulgakovi "Teatriromaani": "Kui kurvad silmad tal on… (---) Ta tappis kunagi Pjatigorskis oma sõbra duellil… ja nüüd viirastub sõber talle öösiti ja noogutab kuupaistel akna taga pead." See kujundlik tsitaat ütleb rohkem kui pikad didaktilised kommentaarid iial suudaksid.

Rääkides mitmesaja aasta taguse Venemaa sündmustest ja kommetest, räägib Lotman kaudselt kogu aeg ka meie nüüdisajast. Näiteks peatükis "Kaardimäng" esitatud mängukire ja -sõltuvuse analüüs mõjub enam kui kaasaegselt.

Lotman toob ära Dostojevski poolt otse mängupõrgust oma noorele naisele läkitatud eufoorilise kirja ning lisab kommentaariks: "Kusagil mujal ei avaldu niisuguse jõuga selle enesepettuse psühholoogiline mehhanism, mis sunnib mängurit end veenma, et tema hasartne kirg kujutab endast tegelikult kainet arvestust."

"Igavene kannab alati oma aja riideid," ütleb Lotman teose eessõnas, "ja see rõivas kasvab inimestega nii kokku, et vahel ei tunne me ajaloolise alt ära tänapäevast, meie oma, ühesõnaga mingis mõttes ei tunne me ära iseennast." See "iseenda äratundmine" ongi Lotmani teoste lugeja kõige väärtuslikum kogemus, mida ei suuda pakkuda meie raamatuturul praegu laiutavad kümned ja sajad "kultuurhariduslikud" köited ja brošüürid täis esoteerilist salatarkust, hämarat targutamist, seltskondlikku udupuhumist või lihtsalt tühja loba.

On suurepärane, et ka meie laiem lugejaskond on Lotmani üles leidnud, tema raamatute müügiedu üle peaksid rõõmustama ka kõige pessimistlikumad raamatu, lugemise ja kultuuri allakäigu üle muretsejad (raamatu esitlusel öeldi muide, et Lotman on Venemaal mõne kirjastuse koguni pankrotist päästnud).

Selle hämmastava müügiedu taga ei seisa mingi filoloogidekamba salariukad-reklaamitrikid (nagu see nii mõnegi Lääne ekspordiartiklist teoreetiku puhul paistab olevat), vaid eelkõige autori enese isiksuse võlu. Lotmanil on äärmiselt selgepilgulise uurijapõhjalikkuse kõrval veel väga eripärast laia joont, suuremeelsust ja leebet tolerantsust – omadusi, mida ka eesti parimatel esseistidel just ülearu tihti ette ei tule.

Vaimuaristokraatlik üldhoiak ja demokraatlik vaateviis moodustavad temas paradoksaalse, kordumatu sulami, ta on Albert Einsteni ja Albert Schweitzerit meenutav vaimurüütel, vanamoodne, moodne ja ajatu korraga.

Lotman on omamoodi ohtlik autor. Tean, et kui võtan kätte mõne tema raamatu – ja neid on vaadeldud kahe teose kõrval olnud veel päris mitu – siis sunnib see mind kõiki muid asju kõrvale jätma, kõik jääb laokile... Mitmeid tema teoseid olen lugenud nädalapäevad järjest (mõnda peatükki ka mitu korda), kulunud aega kordagi kahetsemata. Ning lõpule jõudes olen korduvalt tundnud üllatavalt tõsist kahjutunnet – nagu eriti heast ja lahedast seltskonnast lahkudes. Seda tunnet tahaksingi soovida veel paljudele Lotmani lugejatele.

¹ Juri Lotman, "Kultuur ja plahvatus". Vene keelest tõlkinud Piret Lotman, toimetanud Kajar Pruul. Varrak, Tallinn 2001, 232 lk
² "Lotmani universum" – Tartu Postimees 5. oktoober 2001; "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 167-168
³ "Juri Lotman: Me võime elada kas ohtlikus maailmas või vanglas" – Toomas H. Liiv, "Elu ja inimesed", Päevaleht, Tallinn 1994, lk 172
⁴ Tartu Postimees 17. juuni 2003; "Kull ja kiri", lk 169-171. Aastal 2006 ilmus  teose II köide (samuti Kajar Pruuli tõlkes) ja ka I köite kordustrükk.