Äsja Tartus lõppenud Lotmani 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents "Juri Lotmani semiosfäär", mille üks korraldajaid oli Marek Tamm, peeti keset epideemiat ja Venemaa sõjategevust Ukrainas. Siiski osales konverentsil pea 300 külalist 40 riigist ja kõik planeeritud ettekanded toimusid. "Lotmani üks õpetussõna oli see, et ei tohi kunagi anda alla oludele, alati tuleb jääda iseendaks. Ma arvan, et see konverents oli selle maksiimi kinnituseks," ütles Tamm.  

Ehkki Lotman oli pigem valgustusajastu ideaalide edasikandja, teadis temagi, mida tähendavad sõda ja kannatused. "Üks tema mõtteteri oli see, et lõhkuda on lihtne, üles ehitada väga raske. Meenutame, et Lotman pani enda elu ohtu selleks, et vabastada Ukraina Saksa agressorite käest. Ma arvan, et ta oleks väga üllatunud, kui näeb, et nüüd on vaja Ukraina vabastada Vene agressorite käest," sõnas Tamm. Praeguses konfliktis võiks kultuuriajaloolase sõnul meeles pidada Lotmani jaoks olulisi väärtusi: inimväärikus, iseendaks jäämine, südametunnistus ja ausus. "Peame olema selles väga polariseeruvas maailmas, kus selline konflikt tekitab alati mustvalgeid valikuid, väga täpsed, tundlikud ja väärikad."

Ka Lotmani viimane tema eluajal ilmunud teos "Kultuur ja plahvatus" on saanud Ukraina olukorra valguses uue relevantsuse. Lotman kirjutas raamatu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, ta valutas südant Venemaa tuleviku pärast ja kutsus riiki üles väljuma binaarsest maailmast, kus on vaid omad ja võõrad, liitlased ja vastased. "Ta soovitas minna üle Euroopale omasele ternaarsele maailmapildile, kus on olemas ka kesktee ja ei pea liikuma ühest kraavipervest teise," ütles Tamm.

Lotman jäi alati vaoshoituks, austas teist inimest ning vajadusel piiras end, et anda teisele inimesele võimalus või ruumi. "Ühes intervjuus mainib ta, et sai isalt kaasa tarkusetera, et pigem surra kui olla vääritu. Ma arvan, et selle maksiimi järgi ta suurema osa oma elust elaski," rääkis Tamm. Lotmani kirju või intervjuusid lugedes joonistub välja, kuidas ta alati kohandab end vestlejaga. "Lotmani jaoks ongi kultuuri ja elu alus dialoog, kahekõne, mis vajab teist. Mina olengi teine. Selles mõttes oli teineteise respekteerimine, teise vabaduse respekteerimine enda vabaduse piiramise kaudu tema aluseetiline hoiak."

Elas oma kirjutatu järgi

Tamme sõnul on Lotmani isiksuse eripära see, et temas oli väga haruldasel moel kooskõlas tema kui teadlase ja tema kui inimese tegevus. "Ta mitte ei kirjutanud, kuidas tuleb elada, vaid ka elas nende sõnade järgi. Kirjanduse uurimine ei olnud lihtsalt akadeemiline tegevus selleks, et saada kirja järjekordne artikkel või pälvida tunnustus, see oli enese ehitamine isiksusena. Kõik, kes on käinud Lotmani loengutes või olnud ta lähedased, on rõhutanud temaga suhtlemise mõju enda kui isiksuse arengule," sõnas kultuuriajaloolane.

Lotmani jaoks ei olnud peamine teadmised, faktide tundmine või hea lugemus, esmane oli, milline on inimene. "See haruldane kombinatsioon tõest ja headusest, mis oli Lotmani jaoks lahutamatult seotud – tõde peab alati olema hea või hea ei saa olla vale –, on tema sõnumi tuum. Kuskil ta ütleb ilusti, et kui astronoom on halb inimene, siis see on väike probleem, aga kui humanitaar on halb inimene, siis ta ei saa põhimõtteliselt head teadust teha."

Lotmani intellektuaalse pärandi elujõust annab aimu raamatutetulv, mis viimastel nädalatel ilmunud. Tema retseptsioon on Tamme sõnul globaalsel tasemel heitlik ja kirev – Lotmani on tõlgitud Ladina-Ameerikas, otsapidi ka Hiinas, väga populaarne on ta ka Saksamaal ja Poolas, ent ingliskeelses maailmas on Lotmani käekäik olnud veidi vaevaline. "Esimesed tõlked tulid küll vara, kuid mitte veel kõige mõjukamate kirjastuste juures. Pärast seda on olnud pikem paus, nii et mu enda ja kolleegide tööülesanne viimastel aastatel on olnud viia Lotman rohkem ingliskeelsesse laia maailma," rääkis Tamm. Lotmani sünniaastapäevaks valminud koguteos "The Companion to Juri Lotman" on Marek Tamme ja TÜ kultuurisemiootika professori Peeter Toropi esimene mastaapne katse ses suunas.

Lotmani avastas Tamm enda sõnul väga ammu, ta teadis kogu aeg, et Lotman on olemas tänu kuulsatele teleloengutele. Lugema hakkas Tamm teda juba keskkoolis, mis andis lisaargumendi minna õppima Tartu ülikooli. "Ma läksin Tartusse 1993. aasta septembris ja oma rõõmuks leidsin peahoone stendilt tunniplaani, kus oli ka Lotmani loeng välja kuulutatud. Valisin kohe endale semiootika kõrvalerialaks ajaloo kõrval, aga minu õnnetuseks minu ainus kohtumine Juri Lotmaniga leidis aset tema matustel. Kurb lugu, aga ma ei ole lasknud end sellest heidutada ja seda rohkem püüdnud tema pärandiga töötada," nentis Tamm.

Lotmani "Kultuurisemiootika" oli mehel kooliajal justkui taskuraamat. "Kandsin seda koolis kaasas ja kuna enamus tunde kippusid olema igavad, siis ma lugesin tagapingis Lotmanit. Muidugi on tagantjärgi raske öelda, palju ma sealt aru sain, aga ma mäletan seda inspireerivat tunnet, mulle tundus, et selles raamatus on peidus mitmeid võtmeid maailma paremaks mõistmiseks ja see tunne kannab mind siiamaani. Kui me tahame maailma mõista, siis Lotman on sellel teel heaks teejuhiks."

Lotmani semiosfäär

Lotman on Tamme sõnul ideede pilduja, avatud autor, kes ei ehita mingit süsteemi, vaid kogu aeg otsib midagi, avab uusi teeotsi ja uksi. "Ma arvan, et Lotman tegeles millegi väga olulisega. Lotmani eluküsimus oli, et ta soovis aru saada, kuidas sünnib tähendus ja eriti, kuidas sünnib uus tähendus. See tundub esmapilgul peaaegu frivoolne teema, et milleks uurida tähendusi, aga selle aluseks on arusaam, et inimene kui liik on tähenduse järele janunev liik. Meid defineerib see, et me ei saa elada teisiti kui ainult tähendusi luues, neid jagades ja otsides. Tähendusevaba elu ei ole mõeldav, see on mingis mõttes inimelu nurgakivi," ütles Tamm ja lisas, et Lotmani jaoks ongi tähenduse uurimine tegelikult kultuuri uurimine. "Kultuur ei ole midagi muud kui inimest ümbritsev vaimne atmosfäär, ilma milleta elu pole võimalik. See vaimne atmosfäär on elu vältimatu tingimus. Lotman nimetas seda oma elu lõpupoole semiosfääriks," sõnas ta.

Biosfäärita, eluks vajaliku keskkonnata poleks inimest olemas. Lotman on öelnud, et inimest ei oleks olemas ka ilma semiosfäärita. "Ilma selle tähenduste sfäärita, mis inimest ümbritseb, mis muudab võimallikuks näiteks rääkimise, suhtlemise, keele. Elu mõtestamise, kunsti, kirjanduse, müüdid, religioonid. See kõik on semiosfäär, mille kaardistamisele Lotman suundus ja mis on tema elutöö pärand."

Semiosfäär loob tingimused ja võimalused, et elu mõtte üle mõelda ja seda välja pakkuda. "Kogu kultuur ongi suuresti erinevad viisid elu mõtestamiseks, see aitab meil luua elu tähenduslikuks. Semiosfääris on väga erinevaid rollimudeleid ja mida rohkem me seda kultuuri endasse võtame, seda rohkem on viise, kuidas elu mõtestada ja muuta seda tähenduslikumaks ja rikkamaks," ütles Tamm.

Lotmani teeb tema sõnul tänapäeva humanitaarteadustes eriliseks küsimuste püstitamise julgus. "Ta ei pelga küsida suuri küsimusi, näiteks seda, mis on elu mõte. Tänapäeval on väga vähe teadlasi, kes julgevad teadlasena sõnastada selliseid küsimusi. Kõiki asju tahtis ta vaadata süsteemis, tervikuna."

Lotman kinnitas elu lõpuni, et ta ei oleks saanud oma loomingut teha mujal kui Tartus. "Ta oli palju rohkem integreeritud Eesti kultuuriellu kui me arvame. Tal oli väga palju Eesti kolleege, kellega käis läbi, ta suhtles paljude Eesti kultuuritegelastega ja kindlasti polnud siin võõrkeha," sõnas Tamm. Teisalt pidas ta end vene kultuuri esindajaks ja kandjaks. Mingis mõttes oligi ta vene kultuuri elav entsüklopeedia, aga ka eestlane ja eurooplane.

Lotman oli Tamme sõnutsi klassikaline avaja. "Tema iga artikkel paiskab mingi uue idee, mille ta võib samal hetkel hüljata, öeldes teistele, et võtke, arendage edasi, ja juba ta on järgmise teeotsa peal." See teeb ka tema loomingu Tamme sõnul ajahambale hästi vastupidavaks. "On teadlasi, kes teadlikult ehitavad süsteemi. Lotman oli hoolimatu oma mõistete defineerimise osas, ta pakkus ühes artiklis mõiste välja, aasta pärast andis vastupidise definitsiooni. Teistpidi ma arvan, et see on tema pikaealisuse saladus," ütles kultuuriajaloolane.

Lotmani viljakaimal loomeperioodil 60-ndatel ja 70-ndatel levis läänes tugev ühiskonna- ja kapitalismikriitika, samal ajal kui Nõukogude Liidus valitses autoritaarne kord. Ehkki ümberringi oli palju reetmist, alatusi ja pealekaebamist, ehitas Lotman enda ümber eetilise maailma, mille riputas Tamme sõnul teaduse konksu külge. "Tema jaoks on teadusesse pagemine üks viis, kuidas jääda iseendaks ja leida omale mingisugune vabadus ja ruum. Lotmani kolleegid Lääne-Euroopas ei pidanud võitlema igapäevaselt autoritaarse režiimi või totalitaarse korraga. Neil olid teised probleemid – parasjagu oli võimust võtmas tarbimis- ja heaoluühiskond ning pehme võim. Inimesi suunati mitte vanglahirmuga, vaid peibutava reklaamiga," rääkis Tamm.

Suur osa lääne semiootikuid suundusid tema sõnul reale, et näidata, kuidas pehme võim ja reklaam toimib, aga see ei olnud Lotmani probleem. Lotmani esimene rahvusvaheline läbilöök oli prantsuse keeles, 60-ndate lõpus, kui teda hakati rakendama sellise ideoloogilise dekonstrueerimistöö teenistusse. "Esialgu teadmatusest läks ta sellega kaasa ning lasi oma tekste tõlkida ja kommenteerida, aga väga kiiresti hammustas ta sellest läbi ja kui loeme tema kirjavahetusi, siis näeme, kuidas talle Pariisi intellektuaalide flirt ideoloogia ja poliitikaga üldse ei meeldinud. Me teeme siin tõsist teadust, mitte ei flirdi ideoloogiaga."

Tervikus peegeldub üksik

Lotmani loomingu keskseim idee, mida ta ise nimetas kultuuriliseks isomorfismiks, on see, et igas suures tervikus peegeldub üksikisik, üksikdetail, üksiktekst. "Ta on öelnud, et me võiks kirjutada maailma inimkonna ajaloo ühe inimese näitel, nii nagu võiksime kogu kirjanduse ajaloo võtta kokku ühes tekstis. See on selline veepiisk, milles peegeldub tervik. Tegelikult Lotman alustas üksikust, ta alustas konkreetselt kirjandustekstide uurijana, uuris ennekõike 18. sajandi vene kirjandust, sealt liikus edasi kultuuri juurde – kultuur kui erinevate tekstide summa, sealt liikus edasi semiosfääri poole," rääkis Tamm.

Üks viis seda ideed mõista on Tamme sõnul läbi suhete võrgustiku. "Kui hakkame üht inimest uurima ja mõtestama, siis näeme, et seda inimest pole võimalik mõista ilma teiste inimesteta. See kontekst järjest avardub ja tegelikult oleme osa tervikust. Sellel on sügavam morfoloogiline mõtlemine, võiks öelda ka analoogiline, läbi analoogiate mõtlemine, kuidas üks isik on nagu inimkond, üks tekst on kogu kultuur. Mu arvates on see jätkuvalt väga viljakas mõtlemise viis, et kuidas hõlmata suurt läbi üksiku uurimise," lausus kultuuriajaloolane.

Lotmanilt võiks mehe sõnul õppida kooskõlalisust omaenda sõnade ja tegude vahel. "Ta on üsna haruldane teadlane, kes suutis järgida neid samu põhimõtteid, millest ta rääkis auditooriumis. See äratundmine, et tõde, headus ja ilu on üks ja seesama või ühe asja kolm eritahku, see on see, mis võiks jääda meile Lotmanilt eeskujuna terendama," sõnas ta.

Kultuurisoovitus. Tamm soovitab lugeda Lotmani teoseid ja kusjuures pole vahet, millisest alustada, sest nende taga on tervik. Ka soovitab ta vaadata uuesti või esimest korda äsja ERR-i Jupiteri portaali üles pandud "Vestlusi vene kultuuriloost", mis on Tamme sõnul unikaalne võimalus osaleda Lotmani elavas mõttes ja dialoogis. Lisaks innustab ta vaatama teisipäeval ETV2 eetris olevat saadet "Unustamatu Lotman".