Juri Lotman töötas Tartu Ülikoolis alates 1954. aastast ning suutis seal luua uuendusliku akadeemilise distsipliini semiootika uurimises koostöös Moskva lingvistide rühmitusega. Tänasel päeval teatakse seda Tartu-Moskva semiootikakoolkonnana.

Nii Rickberg kui ka Maran meenutasid, et esimene kokkupuude Lotmani tekstidega leidis neil aset gümnaasiumis ja põhikoolis. Küll aga olid kirjateosed mõlemale esialgu keerulised, kuid huvi nende mõistmiseks aina suurenes, mistõttu otsustasid mõlemad alustada õpinguid Tartu Ülikooli semiootika õppekaval.

Ülikooliõpingutel taipas Maran, et Lotmani tekstid on just seetõttu keerulised, sest kultuur, mida ta kirjeldab, on ise palju keerulisem. "Selleks, et selle kultuuri tahke ja külgi väljendada, nendest mõelda, peab ka mõtlemisaparatuur või mõistestik olema raskepärane."

Rickberg teadis rääkida, et Lotmanil oli omapärane mõtteviis, et teadustöö ning õppimine ja mõistmine peab olema raske. "Just seal, kus me kohtame mõeldes vastupanu, on see, kus me peame edasi liikuma." Niisiis leiab Rickberg, et tunne, mida semiootika võib esmakordsel tutvumisel tekitada, ei tohiks olla eemaletõukav, vaid hoopis ligitõmbav.

Oluliseks pidas Lotman küsimust, kuidas tekib uus tähendus. Küll aga on selle võtmeks dialoog kahe mõtleva üksuse vahel, ent need üksused ei saa üksteisest lõpuni päris täpselt aru. Üksusteks võivad olla näiteks kaks inimest või hoopis inimene ja tekst. Ainult nii saab inimene avastada midagi uut. "Kui me räägime kellegagi, kellega me mõtleme täpselt ühtemoodi, siis lõppkokkuvõttes ei ole meil millestki rääkida," arutles Rickberg.

Kultuur ei ole ühetasapinnaline

Lotman ei kirjeldanud kultuuri kunagi lihtsustatult ehk teisisõnu see polnud ühetasandiline. "See viis, kuidas ta kultuuri kirjeldada mõistab, see ilmselt kultuurina enda toimimisele või protsessile on hästi sobituv," lausus Maran.

"Lotmani lähenemises on alati loovus sees ja selles loovuses on mingi vastuolu," selgitas Maran ja lisas, et see asi või objekt ei pruugi olla üheselt kirjeldatav.

Lotmani arvates pidid ka kunst ja teadus omavahel lähenema. Kuigi Lotman oli ise teadlane, leiab Rickberg, et mõned tema tekstid on keerukusest hoolimata väga kunstilised. "Sa võid ta üle lugeda ja saad iga kord uue tähenduse," selgitas Rickberg. Seega annavad Lotmani tekstid mitmeid vastuseid sõltuvalt sellest, mis vaatenurgast lugeja teosele läheneb.

Kultuuri uurides on Lotman jäänud paindlikuks ja jätnud sinna sisse piisavalt vastuolulisusi, mistõttu leiab Rickberg, et tänu sellele saavad tema tekstid elada edasi.

Lotman haridusvaldkonnas

Küll aga pole Lotmani vaatenurgad kuhugi seisma jäänud, vaid aina enam leiavad need kasutust ka mitmetest teistes distsipliinides. Nii on Lotmani lähenemise kasutusele võtnud näiteks haridusteadlased ja ka meediauurijad. "Lotman pakub need tööriistad, mille abil natukene seda pilti kokku põimida," ütles Rickberg.

Lotman pidas oluliseks uue tähenduste tekkimist. Ka haridusvaldkonnas on see ülimalt oluline. Küll aga tõdes Rickberg, et meie haridussüsteem toetub kohati iganenud kommunikatsioonisüsteemile, kus dialoogis edasi antud informatsioon ei tohiks hiljem edasi kandudes muutuda. Lotmani sõnul aga ei saaks ükski loominguline kommunikatsiooniprotsess nii toimida.

Lotman nägi hea haridussüsteemi tagamises õpetajate põhjalikku koolitamist. Tegemist oleks kohutavalt keerulise õppeperioodiga, kust pooled õpetajad kukuksid koolitusprotsessist välja. Pärast saadetakse koolituse edukalt läbinud õpetajad koolidesse ning nad lastakse loominguliselt vabaks. Oluliseks peabki Lotman seda, et õpilasi haritakse tugevate õpetajate isiksuste kaudu, mitte ühtset hariduspoliitikat järgides.

"Hariduse nii-öelda jätkusuutlikus seisnebki mitmekesisuses. Siin ei saa kunagi olla ühte head retsepti, mis sobib kõigile õpilastele, õpetajatele," rääkis Rickberg ja tõi näite koroonapandeemiast, kus osad õpilased nautisid kodus õppimist ning teised jällegi mitte.

Lotmani ideede mõju ökosemiootikas ja keskkonnahumanitaaria arengus

Kuigi Lotman ei ole ökoloogiast või keskkonnahoiust kuigi palju kirja pannud, on siiski võimalik mõnda tema mõtet otseselt rakendada. Marani sõnul on oluline välja tuua ka ökosemiootika valdkonnas Lotmani mõistet, et kultuur on dünaamiline. "Ta näeb kultuuri suhtlevana üle oma piiride."

"Kui kultuuri piirid oleksid jäigad, siis ei oleks mingit võimalust tegelikult kultuuri ja looduse suhteid kuidagi muuta või paremaks teha," ütles Maran ja lisas, et kui peaks tekkima juhus, kus inimkultuuris ei olegi midagi eripärast võrreldes ümbritseva loodusega, siis kaotaksime ära probleemolukorra.

Marani arvates on ökosemiootika ühtpidi omaette uurimissuund, kuid teistpidi on ta osa ka laiemast uurimisest humanitaarteadustest, mille püüd on kultuuri kõrval hõlmata ka mitteinimesepärast keskkonda. Selle alla kuuluvad näiteks teised liigid, maastikud, materiaalse maailma ressursid ja palju muud.

Maran selgitas, et ökosemiootika uurimisvaldkond sai alguse juba aastakümneid tagasi Ameerika Ühendriikides ning selle huvi põhjus on uurida keskkonnakriisi, mille keskel inimesed asuvad. Nii kasvab Marani sõnul aina enam arusaam, et planeedi ressursid on piiratud.

Lotmani ideed kanduvad edasi

Humanitaarteaduste üks peamisi rolle on olla ühiskonna eetiline mälu ja selle kandja. Rickberg leiab, et kindlasti ei tohiks Lotmani ideid unustada, vaid pigem tuleb mõningad tema mõtted ümber mõtestada. Nii tõid semiootikud näite sellest, kuidas maailm on pidevas muutumises ning muutuvad ka inimeste ja looduse vahelised suhted. Marani arvates saab sel puhul leida sobivad mudelid või mõtlemistööriistad, mis hästi sellesse uude olukorda sobivad.