Kultuurisemiootika ja kultuuriajalugu on sugulashinged — vähemalt lotmanlik  kultuurisemiootika ja nn uus kultuuriajalugu (Hunt 1989). Nii nagu kultuurisemiootikuid, ei huvita ka kultuuriajaloolasi mitte kogu tegelikkus, vaid selle semiootilised mudelid — representatsioonisüsteemid. Mõlemad uurivad homo culturalis't — tähendust otsivat liiki, "kes januneb oma olemasolu tähenduse järele ning on selle otsinguil leiutanud müüdid, kunsti, rituaalid, keele, teaduse ja kõik teised kultuurinähtused" (Danesi, Perron 2005: 9).

Lotmani jaoks on ajalooline ja semiootiline lähenemine tihedalt läbi põimunud. 1990. aastal tunnistas ta:

Isiklikult ei oska ma tõmmata selget joont selle vahele, kus ajaloo- line kirjeldus minu jaoks lõpeb ja semiootika algab. Nende vahel pole ei vastandust ega lõhet. Minu jaoks on need kaks valdkonda orgaaniliselt seotud (Lotman 1994 [1990]: 296).

Lotmani vanema õe Lidija Lotmani sõnul ei olnud ta vennal mi- dagi selle vastu, et teda kultuuriajaloolaseks nimetati (Andrews 2003: xiii–xvi). Üks Lotmani lähedasemaid kolleege Vjatšeslav Ivanov on möönnud, et "Lotman polnud üksnes tänapäeva se- miootika üks rajajaid [---]. Ta oli ajaloolane ja kultuuriajaloolane nii selle mõiste kõige üldisemas kui ka kõige konkreetsemas tähenduses" (Ivanov 1996: xi). Ja Lotmani üks varaseid õpilasi ja lähedasi kolleege Igor Cernov nentis juba 1982. aastal: "Oma loomult, mõtte- ja lähenemisviisilt — rääkimata peaaegu fenome- naalsest mälust — on Lotman ajaloolane" (Cernov 1982: 272).

Lotmani tugevaid teoretiseerimiskalduvusi alahindamata tu- leb nentida, et ta ei loobunud kunagi oma varasest pühendumusest ajaloolisele uurimistööle arhiivides ja raamatukogudes. Ta esitas palju uusi teoreetilisi mõisteid ja mudeleid, kuid rikastas ühtlasi meie teadmisi konkreetsetest ajalooperioodidest ja -nähtustest. Kaks õpetlasetüüpi — kultuuriteoreetik ja kultuuriajaloolane — elasid Lotmanis õnnelikult koos. Ajakirjaniku küsimusele, kuidas ta ennast ise määratleb, vastas Lotman 1992. aastal: "Pean ennast ajaloolaseks ja kultuuriteoreetikuks" (Liiv 1992: 2).

Üks ta endine kolleeg Boriss Gasparov võttis selle kaksikrolli väga tabavalt kokku oma järelehüüdes Tartu õpetlasele:

Tema teooria ei muutugi puhtaks teooriaks, samal ajal kui te-  ma uurimistöö kultuuriajaloo pisiasjade väljaselgitamisel on küll üksikasjalik ja isikupärane, kuid ei kaota kunagi sidet kõikehõlmava visiooni ideaaltasandiga (Gasparov 1994: 739).

Bristoli ülikooli professor Andreas Schönle jõudis hiljuti samale järeldusele:

Lotman oli nii teoreetik kui ka ajaloolane [---]. Võib-olla tema suurim tugevus oligi võime seada ajaloo aluseks teooria ja tõesta- da teooriat ajalooga, seades uude valgusse kõik, millega ta kokku puutus (Schönle 2020: xvi; vt ka Avtonomova 2009: 32, samuti Semenenko 2012: 7).

Siinne artikkel ei ole mitte niivõrd katse portreteerida Lotmanit kui kultuuriajaloolast, vaid pigem püüe selitada tema akadeemilise pärandi kõige paljutõotavamaid kultuuriajaloolisi ideid ja mõisteid ning näidata nende asjakohasust kultuuriajaloo edendamiseks tänapäeval. Ma pean seda oluliseks ettevõtmiseks, sest Lotmani semiootilisel lähenemisel kultuuriajaloole ei ole olnud paraku palju järgijaid. Tema tekste ei leia uuematest kultuuriajaloo antoloogiatest, samuti ei kohta me tema mõtteid selle õitseva valdkonna mõjukamates üldkäsitlustes, välja arvatud paar erandit (vt Burke 2011: 65; Arcangeli 2012: 64, 103). Kui jätta kõrvale Lotmani oluline mõju vene kultuuriajaloo uurimise vallas, leidub läänemaailmas õige vähe kultuuriajaloolasi, kes on tema mõtetega dialoogi astunud. Proovimata hõlmata kogu potentsiaali, mida kätkeb Lotmani töö tänapäeva kultuuriajaloouuringute jaoks, keskendun neljale teemale: kultuuriajaloo epistemoloogia, argikäitumise poeetika, emotsioonide kultuurisemiootika ja eneseloome ajalooline analüüs.

KULTUURIAJALOO EPISTEMOLOOGIA

Lotmani huvi kultuuriajaloo metodoloogia vastu ulatub tema aka- deemilise karjääri algusaegadesse, kuid süstemaatilisemalt arendas ta oma epistemoloogilise programmi välja alles 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul. Pööre semiootika ja strukturaalpoee- tika poole 1960. aastatel jättis mõnevõrra varju tema eelnevad kultuuriajaloo uuringud, ent siiski on ülimalt kõnekas, et oma esimese semiootilise monograafia Loenguid strukturaalpoeetikast sissejuhatuses seostab ta kirjanduse strukturaalse uurimise ambitsioonikama kavaga töötada välja uus metoodika inimkultuuri ajaloo uurimiseks:

[M]e loodame, et kunstilise teksti olemuse mõistmine viib meid lähemale ajale, kui kerkivad esile uued uurimismeetodid, mis suudavad hõlmata inimkonna kultuuriajaloo kogu keerukust dünaamilise ja mitmetahulise struktuurina (Lotman 1964: 12).

Tagantjärele tarkusega võib tõdeda, et Lotman naasiski elu lõpul selle suure ülesande juurde.

Oma viimases, juba postuumselt ilmunud raamatus Ennustamatud kultuurimehhanismid märgib Lotman, et traditsioonilise ajalooepistemoloogia ja meie tänapäevase arusaama vahel ajaloo- protsessist on suur lahknevus. Ta kuulutab, et "vastuolud filosoofiliste eelduste ja ajaloolise tegelikkuse vahel koputavad kultuuriajaloolase uksele", kuid tõdeb samas, et "kummati on ajaloolased endiselt huvitatud nendest probleemidest peamiselt vaid niivõrd, kui need segavad või siis ei sega konkreetset uurimistööd" (Lot- man 2010: 26).

Selles raamatus ja teistes hilisperioodi kirjutistes pakub Lotman välja kultuuriajaloo semiootilise mudeli, mis ootab endiselt mõistmist ja kasutamist tänapäeva ajalooteaduses. Kuulutades ette ajaloo ja semiootika ühinemist, teatab Lotman, et "praeguses faasis on võimalik semiootikat defineerida kui kultuuriajalugu ja -teooriat" (samas: 37).

Mujal toob ta sisse "ajaloolise semiootika" mõiste (mõnel pool ka "kultuuri ajaloolise semiootika" (Lotman 1999a [1992]: 133)), mida võib pidada kultuuriajaloo alternatiivseks vasteks. Lotmani määratluse järgi on ajaloolise semiootika ülesanne "analüüsida seda, kuidas kujutleb endale maailma see inimühik, keda ootab ees valik" (samas), mis on väga lähedal tavapärasele arusaamale uuest kultuuriajaloost. Lotman on sellest vägagi teadlik, tunnistades, et

mõnes mõttes läheneb see sellele, mida "uus ajalooteadus" nimetab "mentaliteediks". Kuid mentaliteedialaste uurimuste tulemused ja nende võrdlus sellega, mida mitmesuguste etnokultuuriliste teadvusetüüpide rekonstrueerimisel on saavutanud vene semiootikud [---], veenavad, et just kultuuri ajalooline semiootika on kõige paljutõotavam tee selles suunas (samas).¹

Lotmani uus semiootiline (kultuuri)ajaloo mudel põhineb kolmel peamisel postulaadil. Esiteks ei ole ajalugu tema hinnangul ühtlane ajavool, vaid polükrooniline protsess, "ajalugu ei astu meie ette mitte kerana, mis on lahtiharutatav lõputuks niidiks, vaid nagu iseareneva elusaine laviin" (Lotman 1999 [1988]: 378). Ajalugu koosneb Lotmani järgi erinevatest ajakihtidest, mis kulgevad eri kiirusega (Lorusso 2019). See seisukoht lähtub Juri Tõnjanovi tööst kultuuriarengu mõtestamise vallas. Tõnjanovi sõnul on kultuur süsteem, mis koosneb mitmesugustest "kultuurikordadest" (kirjanduslik kord, argielu kord jne), mis arenevad eri tempos. Kultuuriarengu uurimine eeldab, et analüüsitakse kõige lähemalt seotud kordade vahelisi suhteid (Tõnjanov 1977: 281; vt ka Torop 2017: 319–320). Lotman väidab Tõnjanovi vaimus, et tormiline areng ühel või teisel teadusalal ei pruugi olla ajaliselt ega põhjuslikult seotud plahvatuslike liikumistega argi- elualadel (Lotman 1999b [1992]: 143). Huvitav on märkida, et Lotmani idee, et "reaalsed ajalooprotsessid on niisiis mitmetahulised ja polüfunktsionaalsed" (samas: 145), on väga lähedal Saksa ajaloolase Reinhart Kosellecki mõjukale teooriale Zeitschichten'i ehk "ajakihtide" kohta, mille ta töötas välja 1990. aastatel (Koselleck 2000). Väites, et aeg ei ole lineaarne ega kulge ühest hetkest teise, postuleeris Koselleck, et samas hetkes on olemas mitu ajaloolist aega, otsekui kokku pressitud kihid üksteise peal; "ajaloolised ajad koosnevad mitmetest kihtidest, mis puutuvad vastastikku üksteisesse, kuigi ei ole üksteisest täiesti sõltuvad" (Koselleck 2018: 4). Lotman kirjutas samas vaimus, et ajaloolisest perspektiivist on kultuur keeruline tervik, kuid see

moodustub erineva kiirusega arenevatest kihtidest, nii et igas tema sünkroonses läbilõikes paljanduvad korraga tema mitmesugused arengustaadiumid. Plahvatustega ühtedes kihtides võib kaasneda sujuvam areng teistes. Kuid see ei välista nende kihtide vastastikust toimet (Lotman 2005 [1992]: 23).

Kultuuriajaloo areng võib vahelduda aeglasest ja sujuvast arengust plahvatuslike ja ennustamatute muutusteni. Lotman eristabki selguse huvides kaht peamist ajalooliste muutuste mudelit: sujuvad ehk graduaalsed ja dünaamilised ehk plahvatuslikud muutused. Ta tõdeb, et kui Annales'i koolkond keskendus aeglaste, pikaldaste, märkamatute protsesside uurimisele, siis Tartu- Moskva koolkond valis vastupidise suuna, pöörates kõige rohkem tähelepanu ennustamatutele ja kiiretele muutustele ajaloos (Lotman 2010: 66). Oluline on aga rõhutada, et neid ajalooprotsessi kaht tahku saab vaadelda vaid teineteise taustal. Lotman küsib: "Kas kultuuri areng toimub pikkamisi ja põhimõtteliselt kui ootamatuste vaba protsess või kui ennustamatute plahvatuste ahel?" Ja vastab ise: "Küsimuse võib sel moel püstitada, et teha nähtavaks sellise sõnastuse ekslikkus. Meie ees on ühe jagamatu terviku kaks aspekti" (samas: 104).

Peale kultuuriajaloo pikaldaste ja plahvatuslike tahkude eristamise pakub Lotman oma teise peamise epistemoloogilise postulaadina välja erinevuse kultuuri dünaamika sisemiste ja väliste tegurite vahel. Ta selgitab seda teoses Kultuur ja plahvatus: "Mis tahes rahva kultuuriajalugu saab vaadelda kahest vaatepunktist: kõigepealt kui immanentset arengut, teiseks kui paljude välismõjutuste resultaati" (Lotman 2005 [1992]: 80). Teisisõnu: kultuur muutub ühelt poolt pideva enesetäiendamise teel, tõlgendades ennast ümber ja pakkudes uusi enesekirjeldusi, aga teiselt poolt ka saades võõraid impulsse ja mõjutusi. Kultuuriolukorra muutuse suurus sõltub semiootilise nihke intensiivsusest. Kultuuriajalugu tunneb mitut radikaalset pööret, mida Lotman nimetab "kultuurilisteks plahvatusteks". Tema sõnul on neid peamiselt kahte tüüpi. Ühed on tingitud uute kultuuritekstide ulatuslikust pealetungist, teised sünnivad aga olukorrast, kus kultuuri viiakse tekstid, mille dešifreerimiseks puuduvad kultuuris adekvaatsed koodid (Lotman 2013 [1985]: 1734). Ent taas tuletab Lotman meelde, et välised ja seesmised protsessid on "teineteisega tihedalt läbi põimunud ning nende omavaheline eristamine on võimalik ainult teadusliku abstraktsioonina" (Lotman 2005 [1992]: 80). Ta nendib: "Seega kaasneb kultuuri dünaamilise arenguga väliste ja sisemiste protsesside pidev kohavahetus" (samas: 156).

Kolmanda epistemoloogilise argumendina toob Lotman mängu ennustamatuse rolli ajaloo tõlgendamises. Ta väidab, et ajaloo uurimine ei taandu üksnes ajaloonähtuste võimalikkuse tingimuste väljaselgitamisele. "Kui kõrvaldame ajalooprotsessist ennustamatuse, muutub see protsess täiesti liiaseks", kinnitab Lotman (samas: 26). Tema meelest

on selge, et ajaloolane ei saa piirduda üksnes sündmuste välja- kujunenud ja retrospektiivselt kanoniseerunud palge tundmaõppimisega, vaid uurida tuleb ka neid võimalikke teid, mis jäid teostumata (Lotman 2007a [1992]: 29).

Lotmani käsituses võivad juhuslikud sündmused ajaloolises prot-sessis, olgu need siis seesmised või välised, põhjustada ettearvamatuid olukordi, kuid need juhuslikud elemendid võivad toimida ka reservina kultuuri tulevaste ümberkorralduste jaoks. Nii nagu mõnigi tänapäeva "kontrafaktiline" kultuuriajaloolane (nt Gallagher 2018), osutab ka Lotman, et ajaloolase tagasivaatav pilk tekitab illusiooni lineaarsest ja põhjuslikust ajavoost ning välistab kõik mineviku ennustamatud ja juhuslikud elemendid (vrd Zoljan 2020). Paratamatus lähtuda tekstidest sunnib ajaloolasele peale kaks vältimatut moonutust:

Ühelt poolt transformeerib sündmust teksti süntagmaatiline suunitlus, muutes selle narratiivseks struktuuriks, teiselt poolt aga moonutab kirjeldatavat objekti ka ajaloolase vastassuunas pööratud pilk (Lotman 1999a [1992]: 137).

Lotmani kultuuriajaloo epistemoloogia näeb seega ette, et ajalugu mõistetaks polükroonilise protsessina, mis koosneb paljudest eri kiirusel arenevatest ajakihtidest; kultuuridünaamikat tuleks näha pideva seesmiste ja väliste protsesside ümberasetusena ning ajaloo tõlgendamisel tuleb võtta arvesse ka neid võimalikke teid, mis jäid ellu viimata.

ARGIKÄITUMISE POEETIKA

Lotmani pärandist on kultuuriajaloolastele kõige mõjukam olnud tema uurimistöö "argikäitumise poeetika" vallas. Seda võib ühelt poolt selgitada kultuuriajaloos sügavalt juurdunud huviga argielu vastu ning teisalt sellega, et Lotman asetab rõhu inimese toimevõimele ja eneseloomele, mis on kooskõlas uue kultuuriajaloo ja uushistoritsismi programmiga (Waldstein 2008: 166).

Lotman hakkas argielu ajaloo kallal süstemaatilisemalt töötama 1970. aastate algul. Ta pidas Tartu ülikoolis selleteemalisi loengukursusi ning avaldas 18. ja 19.  sajandi  Vene aadlike argikäitumise kohta mitu uuenduslikku artiklit. Lotmanile on argidetailidele tähelepanu pööramine kultuuriajaloo pärisosa, sest "tundmata lihtsat elu, selle näilisi "pisiasju", ei saa ajalugu mõista", nagu ta kirjutab sissejuhatuses raamatule Vestlusi vene kultuurist, lisades: "Just mõista, sest mingeid fakte teada või neid mõista on ajaloo puhul kaks sootuks ise asja" (Lotman 2003 [1994]: 19; originaali rõhutus).

Samas tekstis sõnastab Lotman ka põhjuse, miks kombineeri- da semiootikat ja kultuuriajalugu:

[S]elleks, et mõista minevikus elanud inimeste ja kirjanduskange- laste käitumise tähendust, peab paratamatult tundma nende kul- tuuri: nende harilikku, igapäevast elu, nende harjumusi ja kom- beid, ettekujutusi maailmast jm, jne (samas: 12; originaali rõhu- tus).

Oma viimastel eluaastatel tegeles ta paljude suurte argiajaloo teemadega: peale teose Vestlusi vene kultuurist, mis käsitles 18.–19. sajandi Vene aadlike eluviisi, tuleb mainida ka koostööd Jelena Pogosjaniga, mis avaldati postuumselt pealkirja all Suurilma lõunasöögid: Pealinnaelu panoraamid 19. sajandi Peterburist (Lotman, Pogosjan 2015 [1996]). See teos on sissevaade Vene aristokraatia kodusesse eluollu ja selles on ära toodud üheksa kuu jagu menüüsid, mida serveeriti Peterburis keiserliku ülem- tallmeistri Pavel Durnovo (1835–1918) külalistele.

Lotmani üks oluline idee oli analüüsida argikäitumist "teatraalsuse" võtmes. Selle mõiste võttis ta kasutusele 1970. aastate algul ja tõenäoliselt oli tema eeskuju Nikolai Jevreinov — 20. sajandi alguse Vene lavastaja, dramaturg ja teoreetik, kes nimetas teatraalsust inimkäitumise ja -suhtluse kõikehõlmavaks kategooriaks (Buckler jt 2018: 8). "Teatraalsus" osutab Lotmanil Vene läänestunud eliidi semiootiliselt laetud käitumisele Peeter I järgsel ajal. Lotmani ettekujutuses on teatraalsus see, "millisel määral muutub käitumistavade konventsionaalsus" (Lotman 1984 [1973]: 150). Just sellistes muutustes avaldub ja kehtestab end isiksuse individuaalsus. Nagu Lotman selgitab, konstrueerisid Vene aadlikud oma igapäevase käitumise vastavalt kirjandusteostele ja omalaadi teatrietendusena:

Vene härrasmeeste argikäitumisele 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul on iseloomulik, et teatavat laadi käitumine on seotud kindla "lavaosaga" ning et kaldutakse "entr'acte'i", vaheaja poole, mille ajal viiakse käitumise semiootiline väärtus miinimumini (samas: 151).

Lotmanlik "argikäitumise poeetika" tegeleb nende juhtumitega ajaloos, kus argielu on sihilikult muudetud tekstiks, mis on korrastatud konkreetsete süžeede seaduspära järgi, nii et neid süžeesid lahti võttes saab dešifreerida inimeste käitumiskoode:

Argikäitumise poeetikast rääkimine tähendab sama, mis väita, et [---] teatavad argitoimingute vormid olid teadlikult orienteeri- tud kirjanduslike tekstide seadustele ja normidele ning neid elati läbi vahetute esteetiliste kogemustena (Lotman 1984 [1977]: 231).

Dekabristide argikäitumist analüüsides järeldab Lotman, et "dekabristide ringi kuulunud üksikisiku argikäitumine võtab kodeeritud teksti kuju ning kirjanduslik süžee on see kood, mis aitab meil tungida selle varjatud tähenduseni" (Lotman 1984 [1975]: 93).

Üldistades saab öelda, et Lotman peab üksikisiku käitumist oluliseks ajalooliseks kategooriaks, näidates, kuidas semiootilised mudelid võivad avaldada mõju argielule (Nascimento 2019: 216). Artiklis "Dekabrist igapäevaelus: Argikäitumine kui ajaloolis-psühholoogiline kategooria" tõi Lotman käibele "argikäitumise teksti" mõiste — "lõpuleviidud ahel tähendusrikkaid tegusid, mis ühendab kavatsusi ja tulemust" (Lotman 1984 [1975]: 85). "Argikäitumise tekst" osutab sellele, kuidas igapäevaseid tegevusi võib juhtida või tõlgendada omastatud kirjanduslike topos'te kaudu (Kliger, Maslov 2016: 13).

Peale teatri keskendub Lotman ka maalikunsti tähtsusele sel- les, kuidas Vene aadlikud end argielus esitasid ja käsitasid: "On ajastuid, mil kunst tungib jõuliselt argiellu, muutes selle igapäevase kulgemise ühtlasi esteetiliseks. Sellised ajastud olid renessanss, baroki- ja romantismiajastu, 20. sajandi alguse kunst", kirjutab ta (1984 [1973]: 159). Essees "Maalikunst ja teatrikeel" käsitleb Lotman teiste teemade hulgas 18. sajandi maalidel kujutatud tegelaste kostüümide teatraliseerimist ja selle mõju Vene aadli rõivastusele. Ta väidab, et elu ja maalikunst suhtlevad mitmel moel teatri kaudu, mis "toimib selles protsessis vahendava koodi- na, tõlkija koodina" (Lotman 1993 [1979]: 51).

Lotmani käsitust "argikäitumise poeetikast" on põgusalt käsitlenud mitu tänapäeva kultuuriajaloolast. Näiteks Briti kultuuriajaloolane Peter Burke osutab Lotmani lähenemisele paljudes oma kirjutistes (Burke 2006: 103, 2001: 10, 2011: 65), seostades seda ajaloolise antropoloogia meetoditega. Burke märgib ühtlasi, et kuigi Lotman arendas oma teooria välja kindla ajajärgu uurimiseks Vene ajaloos, siis "seda lähenemist saab rakendada ja on rakendatud ka üldisemalt" (Burke 2011: 65).

Hea näide üldisemast lähenemisest on Ameerika kirjandus- teadlase Stephen Greenblatti mõjukas teooria "kultuuripoeetikast", mis on otseselt inspireeritud Lotmani "argikäitumise poeetikast" (Greenblatt 1989: 14, 10. märkus).

Lotmani töö argikäitumise poeetika ja teatraalsuse teemal on innustanud suurt hulka uurimistöid Vene kultuuriajaloo vallas. Näiteks on Ameerika ajaloolane Richard Wortman rõhutanud, kuidas suhestumine Lotmani kirjutistega aitas tal töötada välja tema tuntud tõlgenduse Vene monarhia "võimustsenaariumide" kohta, mille ta esitas oma kaheköitelises uurimuses Vene keisri- riigi müütidest ja eneseesitusest (Wortman 1995, 2000; Lotmani mõju kohta vt Wortman 2014: 370). Paljud teadlased on rakendanud ja laiendanud Lotmani teatraalsusemõistet mitmesugustele Vene ühiskonna- ja kultuurielu sfääridele, tõestades selle suurt seletusjõudu (nt Paperno 1988; Roosevelt 1991, 1995; Perlinska 1992; Reyfman 1999; Engelstein 2000; Ransel 2000; Stites 2005; Norimatsu 2018; Schönle, Zorin 2018).

Ent Lotmani ideed kunsti tungimisest aadlike argikäitumisse Euroopa kultuuri ja Vene traditsiooni kokkupõrke tulemusena on ka kritiseeritud. Näiteks väidab Michelle Lamarche Marrese (2010), et Lotman ülehindas reformide-eelse Venemaa aadlike enesemääramisvõimalusi ja samal ajal alahindas võimalusi, mis olid naistel; ta ei kahtle aga Lotmani kontseptuaalse mudeli kasulikkuses, vaid pigem väidab, et kultuuriline kakskeelsus — nagu ka teatraalsus — ei olnud Venemaale ainuomane, sest see iseloomustas kogu 18. ja 19. sajandi Euroopa aristokraatia elu.

EMOTSIOONIDE  KULTUURISEMIOOTIKA

Kultuuriajaloos on viimastel aastatel üha kasvanud nende uurimuste hulk, mis käsitlevad emotsioone ja afekte (vt nt Plam-  per 2015; Boddice 2018, 2019; Nagy 2020; Rosenwein, Cristiani 2018). Selles kontekstis tasub lähemalt vaadelda Lotmani katseid sõnastada 1980. aastatel emotsioonide, eriti hirmu kultuuri- semiootikat.

Lotmani huvi kultuuri afektiivse ja emotsionaalse tahu vastu ulatub tagasi 1970. aastasse, kui ta avaldas lühikese artikli "Mõistete "häbi" ja "hirm" semiootikast kultuurimehhanismis" (2007 [1970]). Suuremat huvi selle teema vastu võib täheldada siiski 1983. aastast, mil ilmus artikkel "Lomonossovi "Iiobist valitud oodist"" (2007 [1983]), kus ta näitas, et ratsionaalsed ja irratsionaalsed protsessid on tihedalt seotud ning lähtuvad sageli samast allikast. Järgnes veel mitu artiklit kultuuri irratsionaalsete ja afektiivsete mehhanismide semiootikast, sh "Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem" (2007 [1988]), "Nõiajaht: Hirmu semiootika" (2007b [1992]) ja "Segadusteaja mehhanism" (2007a [1992]).² Osaliselt Prantsuse kultuuriajaloolase Jean Delumeau (1978) tööst inspireerituna näitab Lotman, kuidas sotsiaalne ebastabiilsus tekitab hirmu ja kuidas kiirete muutuste ajal võib hirm levida epideemiana, ilma muu põhjuseta kui semiootiline:

Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud adressaadid — mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu. Hirmu objekt osutub sotsiaal- seks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium iseennast ja ümbritsevat maailma kodee- rib (Lotman 2007b [1992]: 51).

Omaenda töödes keskendus Lotman eelkõige massihüsteeriale, mis ilmestas Lääne-Euroopat 15. sajandi lõpust kuni 17. sajandi keskpaigani:

Kogu elu, kõigi tema sotsiaalsete, moraalsete, religioossete alus- te ja väärtuskujutelmade kiire muutumine (kahe-kolme inimpõlve mälu piires, st ajalooliselt tühises ajavahemikus) sünnitas rahvahulkades ebakindlus- ja peataolekutunde, kutsus esile hirmu ja aimduse lähenevast ohust (Lotman 2007a [1992]: 78).

Siin võib märgata sügavat seost Lotmani hilisema huvi vahel kultuuri ennustamatute ja plahvatuslike mehhanismide vastu ning tema uuringute vahel hirmu semiootika vallas. Lotman näeb emotsioonide semiootika uurimise vajalikkust peamiselt selles, et mõista kultuuri dünaamikat, eriti revolutsioonilistel või üleminekuperioodidel (Gherlone 2019). Ta on selgitanud, et soovib uurida kollektiivse hirmu nähtust selleks, et "saada ettekujutus kultuuri kui sellise semiootilisest mehhanismist" (Lotman 2007b [1992]: 51). Mujal on ta sedastanud, et "kultuurisemiootika uurimine viib meid seega "kultuuriliste emotsioonide" semiootikani" (Lotman 1985 [1984]: 145).

Andrei Zorin on esitanud teise huvitava võimaliku viisi Lotmani kultuuriajaloo eri uurimissuundade, täpsemini emotsioonide kultuurisemiootika ja argikäitumise poeetika ühendamiseks. Zorin seob need lähenemised, uurides "kanooniliste" kirjandustekstide rolli 18. ja 19. sajandi Vene aadlike psühholoogiliste reaktsioonide ja käitumise kujunemises. Ta pakub välja, et eksisteerisid mitmesugused Euroopa kirjandusest võetud "emotsionaalsed mustrid", mis kujundasid haritud inimeste psühholoogilist profii- li:

Igale argielu kultuurilise tähendusega osale vastas Euroopa oma klassik, mis määras emotsionaalse reageeringu ja sellele järgne- va käitumisviisi. Euroopa publik õppis armumist "La Nouvelle Héloïse'i" ja "Wertherit" lugedes, maale minemist Thomsoni ja Rousseau'ga, kalmistute külastamist Youngi ja Grayga ning maa- ilmast põgenemist Zimmermaniga (Zorin 2011a: 34).

Zorin toonitab, et selline lugemine ei piirdunud sugugi Vene- maaga, vaid oli omane toonasele Euroopa publikule.

Venemaal oli selline kirjanduse ja lugejaskonna vaheline suhe aga veelgi ilmsem, sest kirjanduse kui õigete tundmuste käsiraamatu rolli suurendasid jõupingutused, mida tehti Lääne uue kultuuri omaksvõtmise nimel,

tõdeb ta ilmselgelt lotmanlikus vaimus (Zorin 2011b: 46). Ent Zorin osutab veel ühele paljutõotavale suunale Lotmani akadeemilistes huvides — uurida "inimese emotsionaalset maailma sel- le ajaloolises kujunemises" (Zorin 2006: 25), mille juurde nüüd pöördungi.

ELULOOME JA KULTUURILINE ISOMORFISM

Üksikisiku psüühika ja kollektiivse mentaliteedi suhe on üks kultuuriajaloo raskemaid küsimusi. Tavaliselt on kultuuriajaloos kollektiivsed hoiakud seatud individuaalsest mõtlemisest ettepoole. Prantsuse ajaloolane Lucien Febvre esitas aastakümneid tagasi mõjuka väite, et iga ajastu annab inimestele konkreetse "vaimse varustuse" (outillage mentale), mis kujundab nende mõtte- ja tundelaadi (Febvre 1942). Uued kultuuriajaloolased ja uushistoritsistid on asunud pisut teistsugusele rajale: selle asemel et seada eesmärgiks vaid kollektiivse outillage mentale'i rekonstrueerimine, huvitab neid ka ajaloolise üksikisiku mõttemaailm ja eneseloome. Näiteks analüüsis Stephen Greenblatt raamatus Eneseloome renessanss 16. sajandil kasvanud teadlikkust "inimidentiteedi vormimisest kui manipuleeritavast, oskuslikult juhitavast protsessist" (1980: 2) ning Natalie Zemon Davis näitas oma klassikalises teoses Martin Guerre'i tagasitulek (2002 [1983]), et vara- uusaja "eneseloome" ei olnud mitte ainult eliidi ja õukonna tava, vaid võis esineda ka eraldatud mägikülas.

Lotman toob nendesse aruteludesse oma isikupärase lähene- mise, mis on saanud inspiratsiooni 20. sajandi alguse Vene tead- laste, eriti Aleksandr Vesselovski ja Juri Tõnjanovi uurimustest.

Vesselovski töötas 1900. aastatel välja algupärase "psühholoogilise biograafia poeetika", kus üksikisiku emotsionaalsele maailmale lähenetakse kui konkreetse kultuurilis-ajaloolise hetke tulemile (Vinitsky 2016). Tema eesmärk oli jõuda jälile sellele, kuidas ajalooline üksikisik suudab vormida "võõrad" kultuurivahendid (nagu kirjanduslikud tekstid) oma tundeelu ehedaks väljenduseks. Tõnjanov omakorda sõnastas 1920. aastatel teooria "kirjanduslikust isiksusest", et tulla toime probleemiga, mida kujutab endast "kirjanduse ekspansioon argiellu" (Tõnjanov 2014: 231). See kunsti ja elu kokkusulatamise põhimõte on Vene kultuuris tuntud motiiv, mida harrastasid eriti Vene sümbolistid ja mida tuntakse "eluloomena" (жизнетворчество) või "eluehitamisena" (жизнестроительство) — enda käitumise teadliku esteetilise kujundamisena (vt Paperno, Grossman 1994).

Lotmani biograafilised uurimused tuginevad tema varasemale tööle argikäitumise vallas. 1980. aastate lõpul kirjutatud artiklis "Kirjaniku biograafia kui loomeakt" eristab ta kirjaniku "poeetilist käitumist" ja "argikäitumist", võrreldes seda tavakeele ja poeetilise keele eristusega. Poeetiline käitumine ei puuduta mitte ainult kirjaniku avalikku kuvandit, vaid võib mõjutada ka kirjaniku tegelikku käitumist, "toimides nii reaalse eluloo faktorina":

Stereotüüpi järgides või nimme eirates asub kirjanik teadlikult oma elulugu kujundama. Äärmusjuhtudel, nagu Puškini või Byroni puhul, võib kõnelda elust kui loominguvormist ja biograafiast kui kunstiteosest (Lotman 1990: 357).

Lotmanit paeluvadki eriti sellise "eluloome" äärmuslikud näited. 1980. aastatel kirjutas ta kaks ajaloolist elulugu, esimese Puškinist (Lotman 1986 [1981]) ja teise Nikolai Karamzinist (Lotman 1987), kus arendas edasi kultuurilise eneseloome kontseptsiooni kindlas kultuurilis-ajaloolises kontekstis. Puškini elu oli Lotmani käsituses otsekui rida järjestikuseid "poeetilisi rolle", teatud poeetilise käitumise tüüpe, mida too vahetas vastavalt uutele olukordadele: "Nooruses pooldas ta romantilist elumudelit, mis tollal polnud veel mitte traditsioon, vaid aktuaalne, elav kirjanduslik (ja laiemalt — kultuuriline) elamus", mis "pakkus Puškinile tuge tema loomeelu uues staadiumis". Romantilisest mudelist eemaldudes liikus Puškin edasi, "luues niihästi kordumatu sõnakunsti kui ka kordumatu elukunsti" (Lotman 1986 [1981]: 95). Pärast oma Mihhailovskoje-perioodi, 1820. aastate teisel poolel, kui romantism väitis, et poeet on hoopis teistsugune kui teised inimesed, hakkas Puškin arendama proosalist käitumislaadi, lähtudes ideest, et "luuletaja on "lihtsalt inimene"" (samas: 94). Lotmani tõlgenduse juures on huvitav tähele panna, et Puškin läks poeetiliselt elulaadilt proosalisele üle mõni aasta enne seda, kui ta liikus oma loomingus luulelt proosale (samas: 95). Teisisõnu jäljendas Puškini looming elu, mitte vastupidi.

Lotmani käsituses on Karamzin teine suurepärane näide tule- muslikust eneseloomest. Esiteks kujundas Karamzin ennast pide- valt ümber, töötades välja uusi rolle ja maske. Teiseks aga lõi Karamzin oma kirjutistes lugejatele mitmesuguseid maske või käitumismudeleid, eriti Vene ränduri kirjades (1797). Lotmani sõnul ei olnud Karamzini raamat tol ajal mitte ainult üks populaarsemaid vene kirjandusteoseid, vaid see pakkus välja ka vene lugejatele uue individuaalse eneseloome malli:

Karamzin lõi Karamzini. Lõi kogu oma kirjanikuelu. Lõi teadlikult ja visalt. Luues teoseid ja luues lugejatele nende autori kuvandit, lõi ta ühtaegu ka lugeja. Ta lõi uut tüüpi vene kultuurse inimese. Selle loome väärtus on hindamatu (Lotman 1987: 29).

Karamzini eluloos võrdleb Lotman inimelu templi ehitamisega: kõigepealt püstitatakse seinad, seejärel kaunistatakse siseruumid ja nii edasi. Veidi hiljem tekib vajadus ehitada midagi täiesti uut, midagi teistsugust, nii et alustatakse jälle otsast peale ning lõpuks on inimene "tempel, mida ta on ehitanud kogu elu ning mis on andnud ta loomingule ühtsuse ja tähenduse" (samas: 12).

Oluline on aga toonitada, et kuigi selle "eluloome" mudel ("kood") antakse kultuuris ette, on loomeprotsess ise vaba ja tulemus ennustamatu. Ameerika slavist David Bethea on põhjendatult pidanud seda Lotmani eluloouuringute üheks kõige põhjapaneva- maks ideeks:

Tõeliselt loomingulisele isiksusele on "kood" olemas üksnes eel- tingimusena, kindla jalgealusena, millest tõukuda, kuid seejärel eksisteerib see selleks, et see ületada [---]. See ei ole totaliseeriv mudel, mida järgida. Pigem on see ametlik sündmus, mis garanteerib ette, et esilekerkiv süžee [---] toob muutuse, kuid sellise, mis ise ei ole ennustatav. Tähistavaid pöördepunkte eluloos, mis manavad kirjandusliku meelelaadi jaoks alati esile olemasoleva- te koodide tondi, peetakse modelleerivate koodide, mitte autori isiksuse juurde kuuluvaks. Puškin ja Karamzin olid loovad just seetõttu, et nende karjääri eri etappides kantud kirjanduslikud rollid / maskid [---] andsid neile oma eraviisilistes mõtetes vabaduse arendada välja isiksused, millel ei olnud nende maskidega kuigi palju pistmist ja mida võibki tagantjärele pidada nende vastandi- teks (Bethea 1997: 8).

Lotmani biograafilise analüüsimudeli võimalusi on korduvalt testitud ja edasi arendatud. Näiteks võib tuua Irina Paperno uuri-muse 19. sajandi Vene mõjukast ajakirjanikust ja kirjanduskrii- tikust Nikolai Tšernõševskist (Paperno 1988). Nagu Lotmanit ei huvita ka Papernot mitte üksnes see, kuidas kultuurilised koodid kujundavad üksikisiku käitumist, vaid ta käsitleb sedagi, kuidas üksikisikud võivad mõjutada kultuurilisi koode. Uurides Tšernõševski elu ja loomingut, eritleb Paperno isikliku kogemuse muutmist kirjanduslikuks struktuuriks ning seejärel seda, kuidas Tšernõševski loomingu järgnev mõju struktureeris teiste kogemusi ja käitumist, sh näiteks Vladimir Lenini oma. Samamoodi on Angela Brintlinger uurinud, kuidas Vene diplomaat, näitekirjanik ja luuletaja Aleksandr Gribojedov elas oma elu ja kirjutas sellest sõpradele,

luues mitte ainult teatavat kirjanduslikku teksti, vaid etendades ka sisuliselt kirjanduslikke akte, sest Gribojedov tundis, et elab kir- jandusliku mudeli järgi paradigmaatiliselt kunstilist ja süžeestatud elu (Brintlinger 2003: 374).

Keerulisele küsimusele üksikisiku elu ja kollektiivse ajaloo suhetest on Lotmanil aga varuks veel üks vastus. Karamzini loomises kirjutab ta:

Nii nagu Hamleti või Othello saatus, mis võtab vaid mõni tund lavaaega, on sarnane ja samaväärne kogu inimkonna saatusega, nii on ühe kultuuritegelase saatus tähenduselt võrdne kogu kultuuri kui terviku saatusega (Lotman 1987: 14).

Selles lauses sõnastab Lotman kultuurilise isomorfismi põhimõtte, "Vene ajalugu käsitlevate Lotmani teoste peamise eetose" (Semenenko 2012: 87). Selle põhimõtte kõige täpsem määratlus on esitatud raamatus Ennustamatud kultuurimehhanismid:

Isomorfism osise ja terviku vahel tähendab seda, et kõik osad nii üksiti kui ka tervikuna on omavahel teatud ulatuses sarnased (Lotman 2010: 56–57).

Kultuuriajaloo kontekstis on seda ideed väljendatud raamatu Vestlusi vene kultuurist viimases lõigus:

Ajalugu, nii nagu see peegeldub ühes inimeses, tema elus, argi- päevas, žestis, on isomorfne inimkonna ajalooga. Nad peegeldavad teineteist ja tulevad ilmsiks teineteise kaudu (Lotman 2003 [1994] : 251).

KOKKUVÕTTEKS

"Semiootika alguses oli kultuurivaldkonna eraldamine ajaloost osalt vajalik ja osalt poleemiline", dikteeris Lotman mõni kuu enne surma (Lotman 2010: 37). Mõni aasta varem oli ta möönnud, et "ajaloouuringute hülgamine oli vajalik, et nende juurde hiljem naasta. Oli vaja katkestada sidemed traditsiooniga, et need hiljem täiesti teistsugusel alusel taastada" (Lotman 1994 [1990]: 296).

Saab vaid nõustuda, et lõimumine ajalooga on kultuurisemiootika loogiline areng. Maailma semiootiline mudel on kultuuri koostisosa. Seega on semiootilise mudeli ajaloolise mõõtme kontseptuaalne selgitamine kultuuri semiootilise analüüsi vältimatu edasiarendus (Hałas 2013; Tamm 2017). Lotmani uus käsitus ajaloost üldisemalt ja kultuuriajaloost üksiti ei ole veel kutseliste ajaloolaste hulgas väga suurt tähelepanu pälvinud. Ma loodan, et siinse kirjatööga õnnestus näidata, et ka praegustele aruteludele kultuuriajaloo teemadel tuleks igati kasuks süvenemine Lotmani kirjutistesse.

Uurimistööd toetas Eesti Teadusagentuur (grant PRG1276). Tänan Igor Pilštšikovi ja Peeter Toropit artikli esimese versiooni kommenteerimise eest ning Kaisa Kaera eestikeelse versiooni ettevalmistamise eest.

Kirjandus

A n d r e w s, Edna 2003. Conversations with Lotman: Cultural Semiotics in Language, Literature, and Cognition. (Toronto studies in semiotics and communication.) Toronto—Buffalo—London: Uni- versity of Toronto Press

A r c a n g e l i, Alessandro 2012. Cultural History: A Concise Introduction. London — New York: Routledge

A v t o n o m o v a,  Nataliia S.  2009.    History, structure, explosion: (Contexts of our memory of Lotman). — Russian Studies in Philosophy, Vol. 48, No. 2, pp. 28–46

B e t h e a, David M. 1997. Bakhtinian prosaics versus Lotmanian "poetic thinking": The code and its relation to literary biography. — The Slavic and East European Journal, Vol. 41, No. 1, pp. 1–15

B o d d i c e, Rob 2018. The History of Emotions. Manchester: Manchester University Press

B o d d i c e, Rob 2019. A History of Feelings. London: Reaktion Books

B r i n t l i n g e r, Angela 2003. The Persian frontier: Griboedov as orientalist and literary hero. — Canadian Slavonic Papers / Revue Canadienne des Slavistes, Vol. 45, No. 3/4, pp. 371–393

B u c k l e r, Julie A., Julie A. C a s s i d a y, Boris W o l f s o n 2018. Introduction: Thinking through performance in modern Russian culture. — Julie A. Buckler, Julie A. Cassiday, Boris Wolfson (eds.). Russian Performances: Word, Object, Action. Madison—London: The University of Wisconsin Press, pp. 3–20

B u r k e, Peter 2001. Ouverture. The New History: Its past and its future. — Peter Burke (ed.). New Perspectives on Historical Writing. 2nd ed. University Park, PA: The Pennsylvania State University Press, pp. 1–24

B u r k e, Peter 2006 [1997]. Kultuuride kohtumine: Esseid uuest kultuuriajaloost. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Tlk Ainiki Väljataga. Tal- linn: Varrak

B u r k e, Peter 2011 [2004]. Mis on kultuuriajalugu? (Gigantum humeris.) Tlk Triinu Pakk. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus

Cˇ  e r n o v,   Igor   1982.   Juri   Lotman ja kirjandusteadusliku mõtte areng. — Looming, nr 2, lk 270–276

D a n e s i, Marcel, Paul P e r r o n 2005 [1999]. Kultuuride analüüs. Tlk Ene-Reet Soovik. Tallinn: Valgus

D a v i s, Natalie Zemon 2002 [1983]. Martin Guerre'i tagasitulek. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Tlk Ainiki Väljataga. Tallinn: Varrak

D e l u m e a u, Jean 1978. La Peur en Occident (XIVe–XVIIIe siècles) : Une cité assiégée. Paris : Fayard

E n g e l s t e i n, Laura 2000. Personal testimony and the defense of faith: Skoptsy telling tales. — Laura Engelstein, Stephanie Sandler (eds.). Self and Story in Russian History. Ithaca, NY — London: Cornell University Press, pp. 330–350

F e b v r e, Lucien 1942. Le problème de l'incroyance au XVIe siècle : La religion de Rabelais. (L'évolution de l'humanité 9.) Paris : Albin Michel

G a l l a g h e r, Catherine 2018. Telling It Like It Wasn't: The Counterfactual Imagination in History and Fiction. Chicago—London: The University of Chicago Press

G a s p a r o v, Boris 1994. In memoriam: Iurii Mikhailovich Lotman (1922–1993). — The Slavic and East European Journal,  Vol. 38, No. 4, pp. 731–739

G h e r l o n e, Laura 2019. Lotman continues to astonish: Revolutions and collective emotions. — Bakhtiniana: Revista de Estudos do Discurso, v. 14, n. 4, p. 163–183

G r e e n b l a t t, Stephen 1980. Renaissance Self-Fashioning: From More to Shakespeare. Chicago, IL — London: The University of Chicago Press

G r e e n b l a t t, Stephen 1989. Towards a poetics of culture. — 1. Aram Veeser (ed.). The New Historicism. New York: Routledge, pp. 1–14

G u r e v i t š 2012 [2004] = Гуревич Арон. История историка. (Humanitas.) Москва — Санкт-Петербург: Центр гуманитар- ных инициатив

G u r e v i t š 2017 = Гуревич Арон. Избранное: Медиевистика и скандинавистика. (Humanitas.) Ред. Светлана Я. Левит. Москва — Санкт-Петербург: Центр гуманитарных иници- атив

H a ł a s, Elzbieta 2013.  The past in the present: Lessons on semiotics of history from George H. Mead and Boris A. Uspensky. — Symbolic Interaction, Vol. 36, No. 1, pp. 60–77 

H u n t, Lynn (ed.) 1989. The New Cultural History. (Studies on the history of society and culture.) Los Angeles — Berkeley: The University of California Press

I v a n o v 1996 = Иванов Вячеслав Вс. Семиосфера и история. — Юрий М. Лотман. Внутри мыслящих миров: Человек — текст — семиосфера — история. (Язык. Семиотика. Куль- тура.) Москва: Языки русской культуры, с. vii–xiv

K l i g e r, Ilya, Boris M a s l o v  2016.  Introducing historical poetics: History, experience, form. — Ilya Kliger, Boris Maslov (eds.). Persistent Forms: Explorations in Historical Poetics. (Verbal arts: studies in poetics.) New York: Fordham University Press, pp. 1–36

K o s e l l e c k, Reinhart 2000. Zeitschichten: Studien zur Historik. Frankfurt am Main: Suhrkamp.

K o s e l l e c k, Reinhart 2018 [1995]. Sediments of time. — Reinhart Koselleck, Sediments of Time: On Possible Histories. (Cultural memory in the present.) Transl. and ed. by Sean Franzel and Stefan- Ludwig Hoffmann. Stanford, CA: Stanford University Press, pp. 3–9

L i i v, Toomas  H. 1992. Juri Lotman: "Meie ees on vaid üks valik:  kas elada ohtlikus maailmas või elada vanglas". — Pühapäevaleht, 19. IX, lk 2–3

L o r u s s o, Anna Maria 2019. Between times and spaces: Polyglotism and polychronism in Yuri Lotman. — Bakhtiniana: Revista de Estudos do Discurso, v. 14, n. 4, p. 83–98

L o t m a n 1964 = Лотман Юрий М. Лекции по структуральной поэтике. Вып. 1: Введение, теория стиха. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 160: Труды по знаковым системам I.) Отв. редактор Борис Ф. Егоров. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool

L o t m a n, Jurij M. 1984 [1973]. The theater and theatricality as components of early nineteenth-century culture. Transl. by S. Smith. — Jurij M. Lotman, Boris A. Uspenskij. The Semiotics of Russian Culture. (Michigan Slavic contributions, 11.) Ed. Ann Shukman. Ann Arbor, Mich.: The University of Michigan, pp. 141– 164

L o t m a n, Jurij M. 1984 [1975]. The decembrist in everyday life: Everyday behavior as historical-psychological category. Transl. by R. Pike. — Jurij M. Lotman, Boris A. Uspenskij. The Semiotics of Russian Culture. (Michigan Slavic contributions, 11.) Ed. by Ann Shukman. Ann Arbor: The University of Michigan, pp. 71–123

L o t m a n, Jurij M. 1984 [1977]. The poetics of everyday behavior in Russian eighteenth century culture. Transl. by N. F. C. Owen. — Jurij M. Lotman, Boris A. Uspenskij. The Semiotics of Russian Culture. (Michigan Slavic contributions, 11.) Ed. by Ann Shukman. Ann Arbor: The University of Michigan, pp. 231–256

L o t m a n, Yurij 1985 [1984]. La dinamica dei sistemi culturali. — Yurij Lotman. La semiosfera: L'asimmetria e il dialogo nelle strutture pensanti. (Saggi.) A cura di Simonetta Salvestroni. Venezia: Marsilio, p. 131–145

L o t m a n, Juri 1986 [1981]. Aleksandr Sergejevitš Puškin. Tlk Piret Lotman. Tallinn: Eesti Raamat

L o t m a n 1987 = Лотман Юрий М. Сотворение Карамзина. (Писатели о писателях.) Москва: Книга

L o t m a n, Juri 1990. Kirjaniku biograafia kui loomeakt. Tlk Inta Soms. — Juri Lotman. Kultuurisemiootika: Tekst — kirjandus — kultuur. Tlk Pärt Lias, Inta Soms, Rein Veidemann. Tallinn: Olion, lk 347–364

L o t m a n, Jurij M. 1993 [1979]. Painting and the language of theatre: Notes on the problem of iconic rhetoric. — Alla Efimova, Lev Manovich (ed. and transl.). Tekstura: Russian Essays on Visual Cul- ture. Chicago—London: University of Chicago Press, pp. 45–55

L o t m a n 1994 [1990] = Лотман Юрий М. Зимние заметки о летних школах. Записал Г. Амелин. — Алексей Д. Коше- лев (ред.). Ю. М. Лотман и тартуско-московская семио- тическая школа. (Язык. Семиотика. Культура.) Москва: Гнозис, с. 295–298

L o t m a n, Juri 1999 [1988]. Kleio teelahkmel. — Juri Lotman. Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vaga- bund, lk 367–382

L o t m a n, Juri 1999a [1992]. Jumala tahe või hasartmäng?: Seaduspärane ja juhuslik ajalooprotsessis. — Juri Lotman. Semiosfää- rist. (Avatud  Eesti raamat.) Tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund,   lk 125–137

L o t m a n, Juri 1999b [1992]. Kultuuri dünaamikast. — Juri Lotman. Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vaga- bund, lk 139–164

L o t m a n, Juri 2003 [1994]. Vestlusi vene kultuurist: Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. I. Tlk Kajar Pruul. Tallinn: Tänapäev

L o t m a n, Juri 2005 [1992]. Kultuur ja plahvatus. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Tlk Piret Lotman. Tallinn: Varrak

L o t m a n, Juri 2007 [1970]. Mõistete "häbi" ja "hirm" semiootikast kultuurimehhanismis. Tlk Maria-Kristiina Lotman. — Juri Lotman. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman, tlk Kajar Pruul, Pärt Lias, Maria- Kristiina Lotman, Rein Veidemann. Tallinn: Varrak, lk 93–96

L o t m a n, Juri 2007 [1983]. Lomonossovi "Iiobist valitud oodist". Tlk Kajar Pruul. — Juri Lotman. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman, tlk Kajar Pruul, Pärt Lias, Maria-Kristiina Lotman, Rein Veidemann. Tallinn: Varrak, lk 7–22

L o t m a n, Juri 2007 [1988]. Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem. Tlk Pärt Lias. — Juri Lotman. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman, tlk Kajar Pruul, Pärt Lias, Maria-Kristiina Lotman, Rein Veidemann. Tallinn: Varrak, lk 69–90

L o t m a n, Juri 2007a [1992]. Segadusteaja mehhanism (Vene kultuuriajaloo tüpoloogiast). Tlk Kajar Pruul. — Juri Lotman. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman, tlk Kajar Pruul, Pärt Lias, Maria-Kristiina Lotman, Rein Veidemann. Tallinn: Varrak, lk 23–42

L o t m a n, Juri 2007b [1992]. Nõiajaht: Hirmu semiootika. Tlk Kajar Pruul. — Juri Lotman. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman, tlk Kajar Pruul, Pärt Lias, Maria-Kristiina Lotman, Rein Veidemann. Tallinn: Varrak, lk 50–68

L o t m a n, Juri 2007. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman, tlk Kajar Pruul, Pärt Lias, Maria-Kristiina Lotman, Rein Veidemann. Tallinn: Varrak

L o t m a n 2010 = Лотман Юрий М. Непредсказуемые механизмы культуры. (Bibliotheca Lotmaniana.) Подготовка текста  и примечания Татьяна  Д. Кузовкиной при участии Оль-  га И. Утгоф. Таллинн: Tallinna Ülikooli Kirjastus

L o t m a n, Juri 2013 [1985]. Mälu kulturoloogilises valguses. Tlk Silvi Salupere. — Akadeemia, nr 10, lk 1731–1735

L o t m a n, Juri, Jelena P o g o s j a n 2015 [1996]. Suurilma lõunasöögid: Pealinnaelu panoraamid 19. sajandi Peterburist. Tlk Veronika Einberg. Tallinn: Tänapäev

M a r r e s e, Michelle L. 2010. "The poetics of everyday behavior" revisited: Lotman, gender, and the evolution of Russian noble identity. — Kritika: Explorations in Russian and  Eurasian  History, Vol. 11, No. 4, pp. 701–739

N a g y, Piroska 2020 [2018]. Emotsioonide ajalugu. — Marek Tamm, Peter Burke (koost.). Ajalooteaduse uued suunad. Tlk Olavi Teppan. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 266– 304

N a s c i m e n t o, Rodrigo Alves do 2019. Yuri Lotman and the semiotics of theatre. — Bakhtiniana: Revista de Estudos do Discurso, Vol. 14, No. 3, pp. 208–229

N o r i m a t s u,  Kyohei  2018. Within or beyond policing norms: Yuri Lotman's theory of theatricality. — Calin-Andrei Mihailescu, Takayuki  Yokota-Murakami  (eds.). Policing Literary Theory. (Textxet: studies in comparative literature, 86.) Leiden: Brill, pp. 111–134

P a p e r n o,  Irina  1988. Chernyshevsky and the  Age  of  Realism: A Study in the Semiotics of Behavior. Stanford, CA: Stanford Uni- versity Press

P a p e r n o, Irina, Joan D. G r o s s m a n (eds.) 1994. Creating Life: The Aesthetic Utopia of Russian Modernism. Stanford, CA: Stanford University Press

P e r l i n s k a, Agnieszka 1992. A semiotic analysis of eighteenth- century Russian culture: Discovering the past and modeling the present. — Historical Reflections / Réflexions Historiques, Vol. 18, No. 3, pp. 45–57

P l a m p e r, Jan 2015. The History of Emotions: An Introduction. (Emotions in history.) Transl. by Keith Tribe. Oxford: Oxford University Press

R a n s e l, David L. 2000. Enlightenment and tradition: The aestheticized life of an eighteenth-century provincial merchant. — Laura Engelstein, Stephanie Sandler (eds.). Self and Story in Russian His- tory. Ithaca, NY — London: Cornell University Press, pp. 305–329

R e y f m a n, Irina 1999. Ritualized Violence Russian Style: The Duel in Russian Culture and Literature. (Studies of the Harriman Institute.) Stanford, CA: Stanford University Press

R o o s e v e l t, Priscilla R. 1991. Emerald thrones and living statues: Theater and theatricality on the Russian estate. — The Russian Re- view, Vol. 50, No. 1, pp. 1–23

R o o s e v e l t, Priscilla R. 1995. Life on the Russian Country Estate: A Social and Cultural History. New Haven — London: Yale Univer- sity Press

R o s e n w e i n, Barbara H., Riccardo C r i s t i a n i 2018. What Is the History of Emotions? (What is history?) Cambridge, UK: Polity Press

S c h ö n l e, Andreas 2020. Introduction. — Andreas Schönle (ed.). Culture and Communication: Signs in Flux. An Anthology of Major and Lesser-Known Works by Yuri Lotman. (Cultural syllabus.) Transl. by Benjamin Paloff.  Boston:  Academic  Studies  Press, pp. xiii–xxiv

S c h ö n l e, Andreas, Andrei Z o r i n 2018. On the Periphery of Europe, 1762–1825: The Self-Invention of the Russian Elite. DeKalb: Northern Illinois University Press

S e m e n e n k o, Aleksei 2012. The Texture of Culture: An Introduction to Yuri Lotman's Semiotic Theory. (Semiotics and popular culture.) New York: Palgrave Macmillan

S t i t e s, Richard 2005. Serfdom, Society, and the Arts in Imperial Russia: The Pleasure and the Power. New Haven, CON — London: Yale University Press

Z o l j a n 2020 = Золян Сурен. О непредсказуемости прошло- го: Ю. М. Лотман об истории и историках. — Сурен Золян. Юрий Лотман: О смысле, тексте, истории. Темы и ва- риации. (Studia philologica.) 2-е изд. Москва: Издательский Дом ЯСК, с. 59–95

Z o r i n 2006 = Зорин Андрей Л. Понятие "литературного пере- живания" и конструкция психологического протонаррати- ва. — Геннадий В. Обатнин, Пекка Песонен (ред.). История и повествование: Сборник статей. (Научная библиотека.) Москва: Новое литературное обозрение, с. 12–27

Z o r i n, Andrei 2011a. Feeling across borders: The Europeanization of Russian nobility through emotional patterns. — David Adams, Galin Tihanov (eds.). Enlightenment Cosmopolitanism. (Legenda.) London: Routledge, pp. 31–44

Z o r i n, Andrei 2011b.  Leaving your family in 1797: Two  identities of Mikhail Murav'ev. — Mark D. Steinberg, Valeria Sobol (eds.). Interpreting Emotions in Russia and Eastern Europe. DeKalb, IL: Northern Illinois University Press, pp. 44–61

T a m m, Marek 2017. Introduction: Semiotics and history revisited. — Sign Systems Studies, Vol. 45, No. 3/4, pp. 211–229

T o r o p, Peeter 2017. Semiotics of cultural history. — Sign Systems Studies, Vol. 45, No. 3/4, pp. 317–334

T õ n j a n o v 1977 = Тынянов Юрий Н. Поэтика. История ли-тературы. Кино. Москва: Наука

T õ n j a n o v, Juri 2014 [1927]. Kirjanduse evolutsioonist. Tlk Märt Väljataga. — Märt Väljataga (koost. ja toim.). Kirjandus kui selline: Valik vene vormikoolkonna tekste. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 220–234

V i n i t s k y, Ilya 2016. Breakfast at dawn: Alexander Veselovsky and the poetics of psychological biography. — Ilya Kliger, Boris Maslov (eds.). Persistent Forms: Explorations in Historical Poetics. (Verbal arts: studies in poetics.) New York: Fordham University Press, pp. 314–338

W a l d s t e i n, Maxim 2008. The Soviet Empire of Signs: A History of the Tartu School of Semiotics. Saarbrücken: VDM

W o r t m a n, Richard S. 1995. Scenarios of Power: Myth and Ceremony in Russian Monarchy. Vol. 1: From Peter the Great to the Death of Nicholas I. (Studies of the Harriman Institute.) Princeton: Princeton University Press

W o r t m a n, Richard S. 2000. Scenarios of Power: Myth and Ceremony in Russian Monarchy. Vol. 2: From Alexander II to the Abdication of Nicholas II. (Studies of the Harriman Institute.) Princeton: Princeton University Press

W o r t m a n, Richard 2014. Visual Texts, Ceremonial Texts, Texts of Exploration: Collected Articles on the Representation of Russian Monarchy. (Imperial encounters in Russian history.) Boston: Academic Studies Press

¹ Lotmani semiootilise kultuuriajaloo mudeli sõnastamisel oli suur tähtsus tema hilisemal huvil Prantsusmaa Annales'i ajalookoolkonna vastu. Lotman on lugenud päris palju Prantsuse kultuuriajaloolaste raamatuid (ennekõike Jean Delumeau'd, Jacques Le Goffi ja Michel Vovelle'i), kuid võib oletada, et ta õppis palju Prantsusmaa nouvelle his- toire'i kohta Aron Gurevitšilt, kes oli peamine Prantsuse historiograafia tutvustaja Venemaal ja Lotmani lähedane kolleeg. Autobiograafias rõhutab Gurevitš Lotmani märkimisväärset osa oma intellektuaalses arengus ja Tartu-Moskva koolkonna tegevuses osalemises (Gurevitš 2012: 170–172; vt ka Gurevitš 2017: 355).

² Juri Lotmani selle valdkonna põhitekstid on ilmunud eesti kee- les Mihhail Lotmani koostatud temaatilises kogumikus Hirm ja sega- dus (J. Lotman 2007).

Käsitluse aluseks on autori artikkel "Lotman and cultural history". — Marek Tamm, Peeter Torop (eds). The Companion to Juri Lotman: The Semiotic Theory of Culture. London: Bloomsbury Academic, 2022, lk 334–349.