Me ei tea kuigi hästi, mida mõtlesid meie kirjanikud  t e g e l i k u l t  saatuslike sündmuste aegu aastail 1940-41, keset raskeid valikuid ja sageli ränka ideoloogilist survet.

Ühe taolise meenutuse Friedebert Tuglase (2. märts 1886 – 15. aprill 1971) kohta aga leidsin oma isa, luuleharrastaja Karl Madi (luuletajanimega Karl [Kaarel] Maid, 23. jaanuar 1910 – 24. november 1991) märkmetest.

Minu isa mitmesugust kaastööd leidub 1930. aastate lõpu perioodikas: Lastelehes, Tänapäevas (epigramme) ja mujal, ta avaldas tihedalt luuletusi, mis mõneti jäljendasid arbujate laadi, Loomingus 1940-41 ja 1945-46 kokku kümnel korral (1940-41 ka ajakirjas Viisnurk).

Pärast sõda aga sattus ta peagi teravate ideoloogiliste rünnakute alla, nii näiteks küsis Johannes Semper: "Millega seletada apoliitiliste, tühiste, ideelagedate luuletuste ilmumist "Loomingus", nagu seda on paljud K. Maidi luuletused?"[1]

Nõnda jäi noor luulekatsetaja ametlikust kirjanduselust hoopis kõrvale; alles elu lõpul õnnestus temalt ajalehtedes üht-teist avaldada.[2]

Aastad 1940-41 aga olid tema elus kirjanduslikus mõttes lootusrikkad: tollane Loomingu toimetaja Tuglas avaldas tema luuletusi sel perioodil neljal korral (1940/10, 1941/2, 4 ja 5-6), tekkis kirjavahetus (Tuglase kümmekond kirja läksid sõjapäevil kaduma, aga KM kirjad on Kirjandusmuuseumis säilinud) ja toimusid algaja sulemehe kaks külaskäiku 55-aastase Tuglase poole.

Neist ühest, pikemast vestlusest ongi säilinud järgnevalt esitatud, algaja värsisepa poolt mälu järgi kirja pandud märkmed.

Taustaks meenutame üht Tuglase kirja 1940. aasta lõpust Hendrik Adamsonile, kus ta ütleb, et "uues ühiskonnas" on tekkinud "traagiline olukord" paljudele eesti kirjanikele, "muu hulgas ka mulle nagu kirjanike häälekandja toimetajale". Mitmed "aja nõuetele" mittevastavad käsikirjad tuleb tagasi lükata. "Pidage meeles, minu seisukoht ei sõltu ainult minust enesest, vaid selle kirjutab aeg ja olukord ette."[3]

Oli alanud eesti kultuuri kõrbemine "sotsialistliku realismi" sulatusahjus ning ka suuresti tasalülitatud Loomingule oli jäänud üsna vähe hingamisruumi, kuid tasakaalukas Tuglas püüdis siin ikkagi päästa, mida veel päästa andis ning võimalusel toetada ka noori autoreid (minu isa meenutas veel vanas eas tänulikult tollaseid suuri honorare).

Ilukirjanduslikult on Tuglase ettevaatlikku neutraalset vaoshoitust poliitilistes küsimustes ilmekalt kujutanud Jaan Kross romaanis "Paigallend" (1998, 2002). Ent eravestlustes võis Tuglas olla mõnevõrra avameelsem, nagu seda püüab edasi anda järgnev mälestuskatke.

Karl Maid

Külaskäik Friedebert Tuglase poole

See oli märtsikuu keskpaiku 1941. aastal, kas 15. või 16. märtsil. Kogu külaskäik on minu päevaraamatus kirja pandud, kuid olin niivõrd erutatud, et unustasin kuupäeva märkimata; see selgus alles paar aastat hiljem, kui asusin oma kirjapaneku algvarianti siluma.

Friedebert Tuglas elas sel ajal Tallinna, praeguse nimega Staadioni tänavas. See oli tema vanemate pärandatud puitelamu. Mul oli ühes võetud hulk luuletusi, et Tuglas need läbi vaataks, et kui midagi sobib, siis võiks mõned värsid ehk ilmuda ajakirjas Looming, mille toimetaja Tuglas tol ajal oli.

Kogu tee mõtlesin, kas poleks mõistlikum tagasi minna, külaskäik sooritamata jätta. Olin päris ähmi täis, kui kohale jõudsin.

Helistasin kella ja peagi ilmus uksele Elo Tuglas. Ütlesin väriseva häälega: "Vabandage, kas võiksin kirjanik Tuglasega kokku saada. Soovin talle üle anda mõned oma käsikirjad – kaastööks Loomingule."

Proua Tuglas vastas: "Ta oli täna hommikupoole nagu vähekese haiglasevõitu. Nüüd puhkab diivanil. Ma lähen vaatan, kuidas lood on, kas on tal võimalik vastu võtta või mitte."

Elo Tuglas lahkus kergel sammul. Umbes kahe-kolme minuti järel oli ta tagasi, öeldes:

"Jah, palun. Ta ootab teid."

Astusin sisse.

Kirjanik pikutas parajasti diivanil, kehakatteks pidžaama. Tervitasin ja esitasin oma soovi, vastuseks pakuti mulle istet. Ulatasin oma käsikirjad, Tuglas asus neid diivanil lamades lugema.

Vaatlesin seintel asuvaid maale ja graafilisi töid, neid oli siin rohkesti. Tagumise toa ukse vahelt paistis kirjaniku töökabinet, sealtki vaatas vastu maalide rohkus – enamuses portreed, vähem maastikke.

Tuglas luges mu värsse, vahetevahel nagu vibutas pahemat kätt – otsekui mõõtes meetrumit, takti või intervalle. Lugemise ajal ei rääkinud ta minuga ainsatki sõna. Vahetevahel aga ilmus nähtavale Elo Tuglas. Abikaasad vestlesid omavahel inglise keeles; nagu olin juba varem teiste kirjandusinimeste käest kuulnud, tehti seda ainuüksi keele praktiseerimise huvides.

Viimaks lõpetas kirjanik lugemise ja sõnas: "Teil on siin üks huvitav vabavärsiline asi "Mullaalused". Minagi olen tihtipeale laskunud pöörastesse fantaasiatesse, et vaadata, mis sealt lõppude lõpuks välja tuleb. On fantaasiaid, mis arenevad vabavooluliselt, otsekui iseenesest edasi. On aga ka fantastilisi asju, mis algul on vägagi perspektiivikad, paljutõotavad, aga peagi, kui hakkad neid edasi vaatlema, edasi kujutlema, nad teatud punktis otsekui takerduvad. Muidugi tuleb välja selgitada, kas pole ehk tegu puhtjuhuslike assotsiatsioonidega, välgatustega, millel polegi sügavamat tagapõhja.

Teie "Mullaalustel" pole ju väga vigagi, aga meie uutes ajaloolistes tingimustes, kus nõutakse optimismi valitsemist pessimismi üle, tunduvad need "Mullaalused" natuke süngevõitu. See on ju surnute mullaalune maailm, millest teie räägite. Minul isiklikult pole selliste asjade vastu midagi, mitte midagi, aga nüüd on saabunud hoopis teistsugune aeg, kus niisugust asja peetakse peaaegu dekadentsiks, kui meie ta avalikkuse ette viime."

Ütlesin vahele:

"See on mul ühe silmapilgu välgatus, panin ta otsekui mustandina kirja, et võib-olla saab temast kunagi rahuldav asi."

Tuglas asus seepeale pikemalt rääkima oma katsetustest ja kavanditest.

"Minulgi on ette tulnud asju, mis esimesel hetkel suuri väljavaateid pakuvad. Hakkad aga asja lähemalt uurima, tahad talle hinge sisse puhuda, keerad ja pöörad teda siit ja sealt küljest – ikkagi midagi olulist välja ei tule.

On ju olemas selline nähtus nagu loominguline illusioon, otsekui viirastus, fantoom, mis lubab esimesel hetkel väga palju, aga lõpuks jääb ikkagi viirastuseks.

Ja siis tunned kibedust ja meelepaha iseenda vastu, et sa nagu üldse ei olegi looja, oled vaid oma ideede, assotsiatsioonide ja unistuste mängukann.

Kunst ja kirjandus on niivõrd peen asi, ja tal on omad seadused, mida mitte ühegi ajajärgu liistudele ei saa tõmmata. Kui seda proovitakse, siis sünnib hingetu, tuim käsitöö.

Öeldakse ju küll, et on olemas vaimumehaanika, hingeseaduste mehaanika, aga kes suudaks neid avastada, kui nad olemas ongi?

Ma jätan mõned teie luuletused oma kätte. On lootust, et neid saab avaldada. "Mullaalused" ja mõned teised metafüüsilised tekstid annan teile tagasi – neid praegu ei vajata.

Mida praegu vajatakse või ei vajata – see pole minu teha. Usun, et mõistate mind. Praegusel ajal on väga raske olla toimetaja, iga ninatark võib hüpata sulle kallale. Öeldakse, et see on sotsialistlik realism, kus igaühel on võimalus ja õigus kunstis kaasa rääkida. Rahvas võib ju oma maitse seisukohalt teoste kohta oma arvamusi esitada, kuid uusi loomingulisi seadusi luua tema võimuses ei seisa.

Rahva hulgas on teatud protsent kirjanduspimedaid, nii nagu on vaimupimedaid, värvipimedaid ja nii edasi. Mis jääb siis kirjanikkudest ja loomingust järele, kui selline vaimupimedate jõuk asub rünnakule?

Niisugust pseudodemokraatiat ei tohiks olemas olla, see sööb lõpuks iseenda ära. Selline "vabadus" võib ahelaist valla päästa kõik kurjuse ja totruse jõud. Oktoobrirevolutsiooni ajal esines selliseid nähtusi ja tendentse, lausa ideelisi märatsejaid, väga ohtrasti.

Loodame, et meil asi nii põhjatusse kuristikku ei lange! Massipsühholoogiliselt on aga selliseid nähtusi senises ajaloo käigus juhtunud küll ja küll, näiteks Prantsuse Suure revolutsiooni käigus aastal 1789."   

Sain Tuglase jutust julgust ka oma arvamusi avaldada ja ütlesin:

"Ajalugu võib-olla polegi muud midagi kui hüppamine ühest terrorist teise, vaimupimeduses tapetakse mõttetult maha rohkesti õiglasi ja tõemeelseid inimesi, sest need oma õigluses ja headuses ei suuda võidelda kurjuse jõudude vastu. Ükski revolutsioon ei saagi toimuda ilma süütute ohvrite verehinnata. Sest revolutsioon vallandab nii edasiviivad jõud kui ka vaimupimeduse ürgtumedad jõud. Ja kes lõppude lõpuks võidab, kes sellest alati arugi saab, sest vaimupimeduse jõud esinevad ikka õilsuse maski all. Ja siis pääsevad valitsema hundid ja tiigrid lambanahas. See on revolutsioonide kõige hirmsam lõpp-produkt."

Tuglas jäi veidi mõttesse ja vastas siis:

"Me läksime kirjandusest liiga kaugele. Langesime ajaloo mudamülkasse. Tõsi, kõige õilsamast, kõige ilusamast asjast võib välja arendada kõige inetuma, kõige hirmsama asja.

Kuid ongi hea, et me kõige suuremaid koledusi ette ei näe, ette ei suuda arvata. Sest niisuguste asjade nägemine tapaks meid ammu enne, kui maa peal põrgu ise valitsema hakkab. Õigus on Friedrich Nietzschel, kes ütleb: niisuguste asjade etteteadmine tapaks meid enneaegselt!

Üks küsimus teile veel: kas kavatsete meile edaspidi veel kaastööd teha lisaks neile luuletöödele, millised nüüd minule esitasite ja millest minu arvates mitu asja ilmub?"

Vastasin: "Tööd kavatsen teha ohtrasti. Kas sellest ka midagi positiivset välja tuleb – see on niisama tume asi, nagu ükski sünnitav naine ei tea, kas ta sünnitab kurjategija, värdja või hoopis geeniuse."

Tuglas naeratas sõbralikult ja viipas Elole, et ta mind ukseni juhataks.

Lisa: August Sanga hinnang 1941

"Visa töömees, otsustades seni-ilmunud asjade järgi, näib olevat  K a r l   M a i d,  ja see on hea, sest tal on ees veel tükk tööd, enne kui ta vormi valitsema õpib ja enne kui ta oma eeldatavat isikupära ilmsemalt esile suudab tuua. Esialgu valitseb veel vorm tema üle, ja kui näilikult ladusad ta luuletused ongi, – neis puudub keskendus, faktide valik on juhuslik, need ei tõuse kättesattunud detailist luuletuse orgaaniliseks osaks, üldisesse realistlikku, sõnastuselt veidi hallivõitu koesse seguneb veel võõraid sugemeid, otsitud efekte. Kuid teiselt poolt väärib ka nimetamist, et vanemate autorite kajastusi leidub ta värssides märksa vähem kui mõnegi teise debüteerija juures (kuigi see fakt ise igakord ei tarvitse veel algaja juures vooruseks olla) ja et tema esimesi ja viimaseid värsse võrreldes on märgata teatavat, mitte küll eriti suurt, kuid siiski järjekindlat arengut."

August Sang, "Luuletajate järelkasvust", Looming 1941/4, lk 496

Lisa. Nigol Andreseni hinnang jaanuarist 1947

"Nõukogude ühiskond andis algusest peale oma kujunevale luulele uusi ülesandeid. Rängalt eksisid need luulekatsetajad, kes arvasid, nagu suudaks töömotiivide sissetungimine luulesse juba anda nõukogude luulet. (---) Töömotiivide ülekandmine kodanlikust korrast nõukogude korda on võrreldav tõlkimisega väga lähedasest keelest, kus originaalkeele sõnavara ja lauseehitus kipub vägisi üle kanduma tõlkekeelde. Algaja, võrdlemisi palju esinenud Karl Maidi luuletus "Kojamees" ("Looming" nr. 10, 1940) võib olla senise niiöelda elulähedase luule mehaanilise ülekande iseloomulikuks ja ühtlasi selle meetodi halbust tõendavaks näiteks. See on aguli-ideoloogia, kui tarvitada kodanliku perioodi sõna, mitte nõukogulik ellusuhtumine, mitte nõukoguliku idee andmine."

Nigol Andresen, "Eesti nõukogude luule (Temaatiline areng)". Ettekanne EN Kirjanike Liidu 1. kongressil" – Looming 1947/1, lk 34

Viited

[1] Johannes Semper "ÜK(b)P KK otsusest ajakirjade "Zvezda" ja "Leningrad" kohta ja eesti nõukogude kirjanduse ülesandeist – Sirp ja Vasar 21. september 1946, nr 38, lk 2
[2] Nt. "Ühest külaskäigust" [Jaan Oksa külaskäigust August Kitzbergi poole] – Edasi 9. september 1989. Karl Maidi meenutusi kahest külaskäigust Ernst Enno poole on ulatuslikult kasutanud ja tsiteerinud Elin Toona oma raamatus "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno" (Ilmamaa, Tartu 2000). Mul on hea meel, et sain siin olla vahendajaks.
[3] Friedebert Tuglas, "Kirjavahetusest". Kiri Hendrik Adamsonile, Tartus 29. detsembril 1940 – Sirp ja Vasar 20. detsember 1985, nr 51, lk 4