Meenutagem: võimudega üha suuremasse vastasseisu sattunud ja novembris 1969 NSVL Kirjanike Liidust väljaheidetud Solženitsõnile määrati 1970 Nobeli preemia. Järgnesid Kremli massiivsed laimukampaaniad. Veebruari keskel 1974 saadeti kirjanik NSVL-ist välja (Lääne-Saksamaal oli teda esimesena tervitamas Heinrich Böll).

"Kiri..." oli mitmel korral arutluse all NLKP Poliitbüroos, muidugi vaid seoses "vastulöökide" organiseerimisega.¹

Solženitsõni julget ja kirglikku läkitust on mitmetes üksikasjades kõvasti kritiseeritud; juba akadeemik Sahharov avaldas "Kirjale..." põhjaliku (küll suhteliselt leebe) vastulause. Solženitsõni mõtterikast traktaati nüüd kirjaniku 103. sünniaastapäeval üle lugedes tundusid mitmed tema seisukohad olevat lausa üllatavalt ajakohased. Tema soovitustega seoses aga meenus mulle hoopis salm meie tuntud laulust "Peatage Lasnamäe":

"Vaat'ke, haavad rahva hinges ikka veel ei parane,
ükski abinõu ei ole enam liiga varane."

See näikse sama hästi kehtivat 21. sajandi Venemaa kohta, aga mõnes suhtes ka läänemaailma (sealhulgas Eesti) kohta laiemaltki.

Hiljuti võttis minuga ühendust Imbi Paju, kes on pärast Solženitsõni ühe usaldusisiku Heli Susi (1929-2020) lahkumist asunud lähemalt uurima Heli Susi arhiivi ning vene klassiku suhteid Eestiga. Need suhted väärivad muidugi eraldi raamatut

* * *

Kirjaniku 1973. aasta seisukohad ennetasid NSVL-i / Venemaa mitmeid perestroika-aegseid uuendusi ja reforme (muide sisaldub tema läkituses mitmel korral sõna "перестройка", mida olen tõlkinud kui "ümberkujundamine"). Vahel aga näikse tema mõtteavaldused üsna otseselt haakuvat 2021. aasta Venemaa olukorraga.

Nii näiteks nendib Solženitsõn oma kirjas võimude "soovimatust tunnistada oma tegelikku minevikku" (selle uuema aja vasteks võiks tuua sõdimise mäluühinguga Memoriaal).

Või siis lihtne üleskutse: "Tehkem maailmale head ja lõpetagem tema ellu sekkumine!"

Ja kas ei kõla praegu iseäranis aktuaalselt see ligi pool sajandit tagasi öeldu: "Teie salasoov on, et meie riigikord ja ideoloogiline süsteem ei muutuks, püsiks samas olekus veel sajandeid. Kuid ajaloos nii ei juhtu. Iga süsteem kas leiab oma arengutee või variseb kokku."

Kirjaniku religioossel maailmavaatel põhineb veendumus: "Pattu kahetseda pole kunagi hilja, see tee on lahti kõigi ees, kes tahavad ja suudavad Maal elada."

Valisingi mahukast "Kirjast" taasavaldamiseks praegu eriti kõnekana tunduvad osad, ligi poole algtekstist; mitmed ajakajalisemad lõigud ja laused jätsin välja.

* * *

Siinse eeskõne lõpetuseks meenutaksin üht kunagist anekdooti, nagu selle esitas pagulaspublitsist Andres Küng 1945-2002) aastal 1973 oma raamatus "Saatusi ja saavutusi".

"Anekdoot, mis kuulukse NSVL-is eriti levinud olevat ja mis seob tänapäeva juhid Kremlis Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Aleksander Solženitsõniga, kõlab järgmiselt.

Aastal 2000 küsib laps isalt: "Isa, kes need Brežnev ja Kossõgin õieti olid?" "Seda ma tõepoolest ei tea. Aga oota, kas nad ei olnud mingisugused poliitilised käpardid Solženitsõni ajal..."

Viimane anekdoot viib mõtted Nobeli laureaadi enda sõnadele romaanist "Esimeses ringis", kus ta ütleb, et üks suur kirjanik on nagu teine valitsus enda maal."²

Vähe on selliseid anekdoote, mis aastate kuludes nii täielikult tõeks osutuvad, et nad polegi enam anekdoodid!

Võimujanused "suured juhid" tulevad ja lähevad, aga Venemaa ja tema kultuuri suurmehed jäävad.

ALEKSANDR SOLŽENITSÕN

"Kiri Nõukogude Liidu juhtidele"
(lühendatud)

See kiri on kirjutatud ühe mõtte ajel: kuidas vältida meid ähvardavat rahvuslikku katastroofi? Mõned kirjas esitatud praktilised ettepanekud võivad ehk kummalised tunduda. Olen nõus need otsekohe tagasi võtma, kui keegi pakuks teravmeelse kriitika asemel välja mõne konstruktiivse tee, parema väljapääsu; peaasi, et see väljapääs oleks igati reaalne ja teostatav. Maalides oma vaimusilma ette meie maa soovitavat tulevikku (kõikvõimalikud vabadused), on meie haritlaskond täiesti üksmeelne, kuid niisama üksmeelselt ei võta ta selle tuleviku heaks ka mitte midagi ette. Käed rüpes ootavad kõik, kas ei sünni midagi iseenesest. Ei, ei sünni.

Oma ettepanekuid välja pakkudes oli mul mõistagi üpris vähe lootust, kuid pisut ehk siiski. Lootuseks annab alust kas või 1955.-56. aasta täiesti uskumatuna tundunud "Hruštšovi ime", kui vanglaist vabastati täiesti süütud inimesed, kui püüti luua inimliku seadusandluse algeid (muide, mõnes teises vallas töötati samal ajal hoopis vastassuunas³). Hruštšovi tegutsemisind ületas talle isiklikult tarvilikud poliitilised sammud ja tuli kahtlemata puhtast südamest, olles nõnda kommunistlikule ideoloogiale sisuliselt võõras ja vaenulik ettevõtmine (mistõttu temast ka nii kiiresti lahti öeldi ja järjekindlalt eemalduti). Eitada võimalust, et midagi sellist võiks korduda, tähendaks loobuda lõplikult uskumast meie maa rahumeelse arengu võimalusse.

A.S.

Püüan teha lühidalt ja sõnastada olulisima: milles ma näen meie rahva (kelle hulka me kõik kuulume) pääseteed ja heaolu.

Ma ei taha meie rahvale mingeid erilisi privileege. Ma soovin head kõigile rahvastele – seda palavamalt, mida lähemal nad meile on ja mida suuremas sõltuvuses meist. Kuid kui tuletada meelde vanasõna "Veri on paksem kui vesi" ja meenutada sealjuures meie tohutuid kannatusi, saab selgeks, miks mulle vene ja ukraina⁴ rahva saatus kõige rohkem muret teeb.

Seda kirja kirjutades EELDAN, et see mure pole võõras teilegi, et te pole unustanud oma päritolu, kodukohta, isasid ja vanaisasid, et te pole rahvuseta isikud.

Ma ei hakka siinkohal detailselt analüüsima viimase 60 aasta kannatusterohket ajalugu. Mis meie riigis tegelikult on toimunud, seda olen püüdnud selgitada oma raamatutes. Kuid selle kirja saadan just teile – väljendamaks oma tulevikukäsitust, millesse ma usun.

Põlvilisurutud Lääs

Ei pärast Krimmi sõda ega ammugi mitte pärast Jaapani sõda, ei 1916, 21., 31. ega 41. aastal poleks ka kõige pöörasem patrioot söandanud unistadagi sellisest fantastilisest perspektiivist, et nii lähedal, juba uksele koputamas on aeg, mil kõik suured Euroopa riigid koos ei kujuta endast enam märkimisväärset füüsilist jõudu; et nende juhid on valmis mis tahes järeleandmisteks (ja isegi võistlevad omavahel) üksnes selle nimel, et pälvida Venemaa tulevaste juhtide armulikkust, lõpetagu vaid Vene press oma sõimuvalingud; ja et need riigid nõrgenevad, ilma et nad oleksid kaotanud ainsatki sõda; et ennast "neutraalseks" kuulutanud riigid püüavad meie ees igal võimalikul juhul pugeda; et ikka ja jälle täitumata jäänud unistus väinadest muutub ülearuseks, sest Venemaa haarab niivõrd suure osa Vahemerest ja ookeanidest; et ainsateks argumentideks Vene ekspansiooni vastu Läände saab hirm majandusliku kahju ja ülearuste administratiivsete sekelduste ees.

Tõepoolest, Tsaari-Venemaa välispoliitika polnud iialgi nii tulemusrikas. Isegi siis, kui võideti suur üleeuroopaline sõda Napoleoni vastu, ei suudetud kuidagi oma võimu Ida-Euroopas laiendada.

Nõukogude diplomaatia on kõigist neist nõrkustest täielikult puhastatud. Ta oskab nõuda ja haarata paremini, kui tsarism selleks iial võimeline oli. Reaalsete saavutuste poolest võiks teda isegi hiilgavaks pidada: teinud 50 aasta jooksul läbi vaid ühe suure sõja ja võitnud selle, jõudmata teistest võitjariikidest parematele positsioonidele, tõusis ta kodusõja möllus laostunud maast üliriigiks, kelle ees väriseb kogu maailm. Mõned edusammud on aga lausa vapustavad. Näiteks II maailmasõja lõpp, kui Stalin, kes oli Roosevelti alati üle kavaldanud, kavaldas nüüd üle ka Churchilli, võttes kõik selle, mida tahtis saada Euroopast ja Aasiast, ning sai pealekauba – küllap üle ootuste – tagasi ka sajad tuhanded Nõukogude kodanikud Austriast ja Itaaliast, kes olid keeldunud kodumaale tagasi pöördumast (kuid kelle lääneliitlased pettust ja jõudu kasutades reetsid). Stalinliku diplomaatia saavutustega samavõrra tuleb tunnistada Nõukogude diplomaatia viimaste aastate edusamme: N. Liidu suhtes ei kujuta Läänemaailm endast enam mingit kaalukat jõudu. Seda jõudu pole varsti vaata et olemaski: leidnud endas ühtsust, vastupidavust ja mehisust II maailmasõjaks ning veel ka sõjajärgsest laosest ülesaamiseks, ammendas Euroopa end sellega nähtavasti tükiks ajaks. Võitjariigid nõrgenesid ja lõtvusid ilma ühegi silmanähtava põhjuseta.

Välise edu paistel on sellest kõigest väga raske loobuda, püüda ennast piirata või oma arusaamu muuta.

Kuid targad just selle poolest rumalaist erinevadki, et nad võtavad kuulda nõuandeid ja hoiatusi ammu enne seda, kui häda käes on.

Pealegi ei tohiks need edusammud kaugeltki mitte igas suhtes anda põhjust eneseimetluseks. Läänemaailma ja kogu Lääne tsivilisatsiooni katastroofiline nõrgenemine pole sugugi üksnes visa ja järjekindla Nõukogude diplomaatia saavutus, vaid eelkõige renessansiga alanud ja XVIII sajandi valgustajate poolt ülistatud kultuurilis-maailmavaatelise süsteemi ajaloolise, psühholoogilise ja kõlbelise kriisi tulemus. Selle kriisi analüüs ei mahu minu kirja raamidesse.

Kuidas te praegu ka ei võidutseks, kuidas ka oma nina püsti ei ajaks, ikkagi tuleb teil varem või hiljem endale teadvustada, et maailma ajaloos pole veel olnud (ega saa ka kunagi olema) säärast jõudu, millele ei leiduks vastujõudu.

Vene vanasõna ütleb: kasvab mets, kasvavad ka kirvevarred.

Loodan, et te ei korda paljude varasemate maailmavalitsejate vigu ega raja oma lootusi võidukale välksõjale.

Tuumarelva te esimesena muidugi ei kasuta – see annaks parandamatu hoobi teie reputatsioonile, seda ei saa te aga mitte mingil juhul lubada. Ja vaevalt see praktilisestki küljest teile kiiret võitu tooks. Seda enam ei hakka tuumarelva kasutama vastaspool, kes on selleks liiga nõrk. (Ja üldse, inimkond oskab õnneks juba tänu lihtsale enesesäilitamisinstinktile hoiduda viimse ohupiiri ületamisest.) Nagu keegi ei söandanud pärast I maailmasõda kasutada keemiarelva, nii usun ma, et pärast II maailmasõda ei kasuta keegi tuumarelva. Järelikult on kogu praegune ülikulukas tuumarelvade kokkukuhjamine mõttetu. See rahuldab vaid leidurite ja kindralite tujusid ning on raske koorem tuumariikide etteotsa asunute õlul. Seda arsenali ei lähe kunagi tarvis, pealegi on ta konflikti alguseks juba vananenud.

Süda kisub valust kokku, kui mõelda, kuidas meie noorsugu ummisjalu hukatuslikku sõtta tormab⁵. Ja mille nimel – peamiselt surnud ideoloogia nimel. Arvan, et isegi t e i e pole suutelised võtma enda peale nii hirmsat vastutust.

Säärane hukatuslik tulevik, praeguse arengutempo juures juba täiesti käegakatsutav, kummitab täna meid kõiki – nii neid, kelle käes on võim ja seega võimalus midagi muuta, kui ka neid, kelle ainus relv on hääl, et kuulutada: SEDA SÕDA EI TOHI MITTE KUNAGI TULLA! Ei saa küsida, kes selle sõja võidaks, sest võita pole võimalik – SÕDA TULEB ÄRA HOIDA!

Mulle tundub, et see pääsetee on olemas. Ja just sellepärast ma täna selle kirjatöö ette võtsingi.

Läbi kogu ajaloo on ideoloogilised (sealhulgas kahjuks ka religioossed) lahkhelid põhjustanud kõige ägedamaid lahinguid ja kõige verisemaid vennatapusõdu.

Tsivilisatsiooni ummiktee

Teine hädaoht – Lääne tsivilisatsiooni ja ühtlasi Läänest ammust ajast mõõtu võtva Venemaa ummikussejooksmine ei ole nii lähedal. Veel on varuks paar-kolm aastakümmet. Sellel ummikteel oleme koos kõigi arenenud riikidega, kusjuures nemad on isegi hullemas nõiaringis kui meie. Pealegi on veel lootust, et teadus pakub uusi imerohtusid, mis võlatähtaega edasi lükkavad. Ma ei puudutaks seda hädaohtu oma kirjas, kui kummagi ülesande lahendus paljuski ei kattuks, kui üks ja sama pööre, üks lahendus ei vabastaks meid mõlemast hädaohust. Selliseid kokkulangemisi tuleb ajaloos haruharva ette ja seda enam ei tohi neid käest lasta.

Ja kui "äkki" see kõik inimkonnale ja Venemaale kaela varises! Millise mõnuga on meie eesrindlikud publitsistid – nii enne kui pärast revolutsiooni - välja naernud retrograade (just Venemaal on neid alati palju olnud), kes kutsusid alles hoidma meie esiisadelt päritut – ka kolme hurtsikuga kolkakülasid ja külavaheteid raudtee kõrval ning hobuseid autoajastul; mitte kuhjama väiketootmisi hiigeltehastesse ja -kombinaatidesse, eelistama sõnnikut keemiale, mitte tormama miljonite kaupa linnadesse ega trügima suurtesse majadesse üksteisele selga. Kuidas küll on mõnitatud ja sõimatud reaktsioonilisteks "slavofiilideks" (pilkenimest sai termin, ja need tobukesed ei leidnudki endale teist nime) neid, kes rääkisid, et säärane koloss nagu Venemaa oma iselaadse vaimsuse ja traditsioonidega võib leida iseoma, teistest sootuks erineva arengutee; et see tee ei pea kogu inimkonnal tingimata üks ja ainuke olema.

Jah, me pidime rühkima läbi kogu läänelik-kodanliku tööstusliku ja marksistliku tee, et saada XX sajandi lõpuks teada – jällegi Lääne teadlaste käest – seda, mida ammuilma taipas iga Ukraina või Venemaa külataat, kes oleks võinud seda öelda ka meie eesrindlikele publitsistidele, kui nood oma õhinas oleksid leidnud aega tema käest nõu küsida. Tal oli selge, et tosin ussi ei saa ühte ja sedasama õuna lõputult järada, et kui Maa on lõplik suurus, siis on lõplikud ka tema eluruum ja ressursid ning seega ei saa meie planeedil teostuda lõputu progressi idee, mida üritasid meile pähe taguda valgustusajastu unistajad. Jah, me pidime aina kellegi järel komberdama, teadmata, mis meid ees ootab. Nüüd siis kuuleme, kuidas eelsalk huikab: see tee ei vii kuhugi, tuleb ümber pöörata! Kogu "lõputu progress" osutus inimkonna meeletuks ja kannatusterohkeks sööstuks ummikusse. "Igavese progressi" järele janunenud tsivilisatsioon on omadega rappa läinud.

Praegu ei oota meid ees mitte "konvergents" Läänemaailmaga, vaid nii Lääne kui Ida täielik uuendamine ja ümberkujundamine⁶.

Seda kõike selgitavad ja propageerivad Läänes laialt Teilhard de Chardini Ühingu ja Rooma Klubi tööd. Neis tehtud järeldused oleksid kokkuvõtlikult järgmised.

"Progressi" ei tohi enam pidada ühiskonna vajalikuks omaduseks. "Lõputu progress" on tühipaljas jampslik sonimine. Me ei pea püüdlema mitte "pidevalt areneva majanduse", vaid stabiilse, püsiva tasemega majanduse poole. MAJANDUSLIK KASV EI OLE MITTE ÜKSNES KASUTU, TA ON HUKATUSLIK. Eesmärgiks peab seadma rahva rikkuse säilitamise, mitte selle suurendamise. Kiiremas korras peab loobuma suurushullustusest nii tööstuses, põllumajanduses kui ka inimkooslustes (praegused linnad on vähkkasvajad). Tehnika tähtsaimaks eesmärgiks saab nüüd senise tehnika kurbade tagajärgede kõrvaldamine. "Kolmandat maailma", mis pole veel asunud Lääne tsivilisatsiooni hukatuslikule teele, võib päästa vaid liigselt kontsentreerimata tehnoloogia, mis ei vähenda, vaid suurendab käsitsitööd ja mis vajab kõige lihtsamat, üksnes kohalikule toorainele toetuvat tehnikat.

Viimaste kümnendite tormiline arengutempo ohustab inimkonda kõige rohkem. Teilhard de Chardini ja Rooma Klubi teadlased on uurinud majandusliku arengu erinevaid variante arvutite abil. Selgus, et kui ei loobuta MAJANDUSLIKUST PROGRESSIST, on kõik variandid LOOTUSETUD ja inimkonda tabab ajavahemikus 2020-2070 häving. Neid arvestusi tehes vaadeldi viit peamist faktorit: rahvastik, loodusressursid, põllumajandustoodang, tööstus ja keskkonna saastumine.

Kui teha ka edaspidi panus progressile, on VÕIMATU korraga kõike viit ülalmainitud faktorit optimaalselt arvestada. Kui inimkond ei loobu majanduslikust progressist, muutub biosfäär elamiskõlbmatuks juba MEIE ENDI ELUAJAL. Et aga inimkonda päästa, tuleb tehnoloogia stabiliseerida lähema 20-30 aasta jooksul. Ümberkujundamine⁷ peab algama PRAEGU, OTSEKOHE.

On muide väga tõenäoline, et Lääne tsivilisatsioon siiski ei hukku. Ta on nii dünaamiline, nii leidlik, et elab üle sellegi kriisi, purustab sajanditepikkused väärkujutelmad ja jõuab mõne aastaga hädavajalike ümberkujundusteni. "Kolmas maailm" aga võtab hoiatusi õigel ajal kuulda ega astu üldse läänelikule arenguteele. Sellest saavad veel loobuda enamik Aafrika ning suur osa Aasia riike (ja keegi ei tembelda neid selle eest "negrofiilideks").

Me oleme juba niigi liiga kaua ja liiga kuulekalt Lääne tehnoloogia sabas sörkinud. "Maailma esimene sotsialistlik riik", kes andvat eeskuju teistele Lääne ja Ida rahvastele ja kes on eriti "originaalne" mõningate väärastunud doktriinide järgimises (näiteks suhtumises talupoegadesse, käsitöölistesse), – on äkki nii haledalt ebaoriginaalne tehnoloogia vallas ja sörgib nii mõtlematult, lausa pimesi Lääne tsivilisatsiooni sabas?

Me oleme mõõdutundetult ja arulagedalt raisanud oma ressursse, kurnanud välja mullad, "kaunistanud" maad absurdsete tehismerede ja mürgiste tööstuslike jäätmaadega. Kõigest hoolimata on praegu veel hoopis rohkem alles seda, mida me pole jõudnud ära rikkuda. Ärgakem siis õigeaegselt ja tehkem täispööre!

Ida-Siber

Ja jätkem araablaste saatus nende endi otsustada, neil on islam, nad saavad ise hakkama. Jätkem Lõuna-Ameerika tema enda hooleks, keegi ei kavatse teda vallutada. Ning las Aafrika otsustab ise, millist riiklust ja tsivilisatsiooni rajada, soovigem vaid, et ta ei kordaks "lõputu progressi" vigu. Poolsada aastat oleme tegelnud maailmarevolutsiooniga, oleme suurendanud oma mõjuvõimu Ida-Euroopas ja mujalgi; ideoloogilistest printsiipidest lähtudes oleme hävitanud "ülemklasse", juurinud välja kristlikku religiooni ja moraali; jooksnud võidu kosmose vallutamisel, mis on küll efektne, kuid tulutu tegevus; ja muidugimõista oleme me üha relvastunud ja külluslikult relvastanud igaüht, kes vaid relvi palub. Oleme tegelnud veel kes teab millega, ainult mitte meie peamise rikkuse, Ida-Siberiga. Ometi ei hakka meie rahvas elama ei kosmoses, ei Kagu-Aasias, ei Ladina-Ameerikas, vaid just Siber on meie ainus tugipunkt.

Ja milline saatuse iroonia: alates 1920. aastast, pool sajandit, oleme uhkelt (ja õigusega) loobunud välismaalaste abist meie maavarade uurimisel. Võis arvata, et tegemist on paljulubava rahvusliku lootusega, aga meie muudkui venitasime ja venitasime ning äkki just nüüd, kui on selgunud maailma energiavarude ammendumine, kutsume meie, tööstuslik hiigelriik, viimase arengumaa kombel välismaalased oma maapõue uurima ja pakume neile vastutasuks hindamatut varandust – Siberi looduslikku gaasi. Ei lähe mööda poole põlvkonna jagu aastaidki, kui meie lapsed meid kui vastutustundetuid laristajaid ära neavad.

Ma ei peaks eetiliseks keset üleüldisi probleeme soovitada iseseisvat pääseteed, kui meie rahvas poleks minu meelest XX sajandil rohkem kannatanud kui ükski teine rahvas: kahele maailmasõjale lisaks oleme ainuüksi tänu oma kodustele kisklemistele ja segadustele, ainuüksi tänu "klassivõitlusele", poliitilisele ja majanduslikule hävitustööle kaotanud 66 (kuuskümmend kuus) miljonit inimest!!!⁸ Sellise arvestuse on teinud endine Leningradi statistikaprofessor I. Kurganov, võite seda igal ajal näha saada. Ma pole statistik ega hakka neid arvutusi üle kontrollima, pealegi on kogu statistika meie eest varjatud, nii et arvestused on tehtud kaudsel teel. Aga tõepoolest: sadat miljonit inimest e i o l e (nimelt s a d a t, nagu ennustaski Dostojevski⁹), sõdades ja rahu ajal oleme kaotanud kolmandiku sellest elanikkonnast, mis võiks praegu olla, ligi poole sellest, mis meil on! Missugune rahvas veel on säärast hinda maksnud? Pärast niisuguseid kaotusi võime endale lubada ka väikesi privileege, nagu raske haiguse järel antakse haigele puhkust. Peame ravima oma haavu, päästma oma rahvuse keha ja vaimu. Jätkuks meil vaid jõudu, mõistust ja südametunnistust omaenda kodu kordategemiseks, pole mingit mõtet tegelda kogu planeediga.

Ja õnneliku kokkusattumuse tõttu võidaks sellest ka ülejäänud maailm.

Mitte väline, vaid sisemine areng

Sellel raskuspunkti nihutamisel on muidugi kaugelt suurem kui puhtgeograafiline tähendus; ei liiguta mitte ainult piirialadelt sisemaadele, vaid ka välispidistelt ülesannetelt sisemiste suunas. Ühesõnaga: kõikjal pealispinnalt sisemusse. Seda nõuab meilt meie inimeste, meie perekondade, meie koolide, meie rahva, meie vaimu, meie elukeskkonna, meie majanduse tegelik (mitte näiline) olukord.

Alustagem otsast: majandus. On paradoksaalne, lausa uskumatu, et sellisel militaarsel suurriigil, kes välispoliitikas on olnud hiilgavalt edukas, on nii lootusetult umbejooksnud majandus. Kõik see, mida me oma majanduses saavutanud oleme, pole mitte kvaliteedi, vaid kvantiteedi tulemus, mis saadud tööjõu ja toormaterjali määratu raiskamisega. Mistahes toodang läheb oma tegelikust väärtusest tunduvalt rohkem maksma, kuid riik ei tee kulutustest väljagi. Meie "ideoloogiline põllumajandus" on juba muutunud terve ilma naerualuseks ja õige pea – ülemaailmse toiduainete defitsiidi korral – oleme kogu maailmal nuhtluseks kaelas. Ülerahvastumise, maade kurnatuse ja vaeste koloniaalriikide iseseisvumise tõttu puhkevad maailma paljudes paikades üha sagedamini näljahädad – s. t. inimesed pole võimelised vilja tootma. Meie ju ei tooda vilja piisavalt, juba üksainus põua-aasta ajab meid upakile (kuigi ajalugu tunneb ka seitsmeaastase tsükliga maaharimist). Ja kõik ikka seetõttu, et me keeldume tunnistamast: kogu see meie kolhoosikord on olnud üksainus suur viga. Sajandeid on Venemaa vilja välja vedanud, enne I maailmasõda igal aastal 10-12 miljonit tonni, ja nüüd äkki, kus uus riigikord on kestnud 55 aastat ja ülistatud kolhoosikord 40 aastat, oleme me sunnitud 20 miljonit tonni sisse vedama. Lihtsalt häbi, oleks juba nagu aeg ärgata! Küla, millel Venemaa on sajandeid püsinud, on muutunud tema kõige nõrgemaks kohaks! Pikki aastakümneid oleme oma kolhoosiküla kurnanud, kuni tast said kõik mahlad välja imetud, ja kui lõpuks kuulutasime maa jälle väärtuseks ja otsustasime maatööd õiglasemalt tasustada, siis selgus, et on LIIGA HILJA. Maaharija usk asjasse, kogu tema huvi oli hävitatud. Ehk nagu öeldakse: mis läind, see läind, ei aita siin enam kuitahes rasked rahad.

Kõik need materiaalsed saavutused, mille üle me nii piiritult uhkust tunneme, on tuhat korda tühisemad kui see, milline on inimeste moraal ja vaimne seisund, tema suhe kaasinimesse ja ühiskonda.

Strateegia, mida me geograafilises plaanis nimetame Ida-Siberi hõlvamiseks ja majanduslikus mõttes stabiilsuse saavutamiseks, ja kõik selle rakendusalad (linnaehitus, transport, sotsiaalne sfäär) tuleb allutada kõlbeliste ülesannete lahendamisele. Kogu selle liikumise lõppeesmärgiks peab saama rahva füüsiline ja vaimne tervis.

XX sajandil tööstuses, teede- ja linnaehituses tehtud vigu on võimalik vältida, kui me rajame enam kui poole oma riigist uuele, veel rikkumata alale. Kui me ei taha mingeid tühiseid väärtusi taga ajades elada ühepäevaliblikana, vaid luua oma lastele puhta vee ja õhuga kodu, siis tuleb meil loobuda paljudest mürgiste jäätmetega tootmisharudest. Öeldakse, et seda nõuavad riigi kaitsevajadused. Kuid tegelikud kaitsevajadused on meil kümme korda väiksemad kui me ette kujutame: paaniliselt otsime ja leiame endale vajadusi küll Atlandi, küll India ookeanil.

Rahuaega arvestades oleme kõvasti üle relvastunud, me toodame määratul hulgal relvi, mida siis kohe paremate ja värskemate vastu vahetame.

Juba pool meie elanikkonnast on sunnitud elama linnades. Et see elu on täiesti loomuvastane, selles olete veenunud ka teie ise, kes te kõik üksmeelselt igal õhtul oma suvilatesse põgenete. Ja kõik te olete juba piisavalt vanad, et mäletada, missugused olid linnad enne autode võidukäiku. Need olid inimsõbralikud, mugavad ja turvalised linnad, kuhu mahtusid kõrvuti elama niihästi inimesed, hobused, koerad kui ka trammid. Õhk oli alati puhas, talved olid lumerohked ja kevaded täis aedade õitelõhna. Peaaegu kõigil majadel oli oma aed ja vaid harva oli mõnel majal rohkem kui kaks korrust, mis on meeldivaim kõrgus inimese kodule. Inimesed nendes linnades ei pidanud rändlindude kombel igal aastal edasi-tagasi rändama – suvel kuhugi maale pagema, et veidigi oma lapsi sellest põrgukatlast säästa. Gigantomaaniast vabastatud majandus oma liigselt kontsentreerimata tehnoloogiaga (mis ei välista tema kõrget taset) mitte ainult ei võimalda, vaid lausa nõuab hajutatud planeeringuga linnade rajamist. Täiesti mõeldav on sulgeda kõik linna sissesõiduteed tõkkepuudega ning lasta läbi ainult hobused ja masinad, mis töötavad elektri, mitte aga mürgiste sisepõlemismootorite jõul. Ning kui keegi peab ristteel ronima maa alla, siis tehku seda masinad, mitte aga lapsed, vanurid ja invaliidid.

Just niisugused linnad tuleks ehitada meie armsasse läbikülmunud Ida-Siberisse ja soojendada ta üles nende tohutute rahasummadega, mida me praegu nii arulagedalt tuulde loobime.

Endisaegsetel vene linnadel oli veel üks, sedakorda vaimuvalda kuuluv iseärasus, mis lasi ka haritud inimestel seal elust rõõmu tunda, ilma et nad oleksid pidanud kogunema seitsmemiljonilisse pealinna: Irkutsk, Tomsk, Saraatov, Jaroslavl, Kaasan ja paljud teisedki provintsilinnad olid tähtsad ja iseseisvad kultuurikeskused. Praegu ei kujuta ettegi, et ka meil võiks olla mõni isemõtlev ja -otsustav kultuurikeskus peale Moskva. Isegi Piiter on täiesti alla käinud.

Iga elutahk on lahutamatult seotud inimeste vaimse seisundiga. Inimene, kes traktoriroomikutega või hiigelveoauto ratastega on sunnitud puruks sõtkuma väikesed külavaheteed, või see, kes äravõitmatust ahnusest ülespiitsutatuna oma lärmaka mootorsaega (justkui mootorrattaga, mis kuidagi paigalt ei võta) lööb kogu küla juba varavalges maast lahti – niisugune inimene muutub julmaks ja küüniliseks. Ega seegi pole juhus, et meil on sellises ülekülluses joodikuid ja pätte, mistõttu naistel on õhtuti ja pühade ajal targem kodus püsida.

Peaaegu kõik meie elualad on käest lastud ja et midagi heaks teha, on tarvis vahendeid, tööd ja kannatust. Kuid ega midagi paremat pole öelda ka niiöelda vaba aja kohta – see kulub televiisorile, kaardimängule, doominole ja muidugi viinaviskamisele.

Sisemine areng on meile kui rahvale hoopis tähtsam kui välise jõu laiendamine. Kogu maailma ajalugu näitab, et rahvad, kes on rajanud impeeriume, on vaimselt alla käinud. Suure impeeriumi huvid ja rahva kõlbeline tervis on ühitamatud mõisted.

Ideoloogia

On karta, et kui piiril juba kuulid vihisevad, olete te kahe tule vahel – sest meie rahvuslik eneseteadvus on nõrk ja ebakindel. Mõelge selle peale, kuidas võimas Ameerika kaotas tillukesele Põhja-Vietnamile, kui kergesti ütlesid üles Ameerika sõdurite ja ühiskonna närvid – kõik sellepärast, et USAs pole välja kujunenud selgepiirilist rahvuslikku eneseteadvust.

Juba ammu püsib meie riik püsti ainuüksi tänu puhtmateriaalsele arvestusele ja raudses rusikas hoitud kodanikele.

Meie ajud, kõned, raadio, trükisõna – kuhu ka ei vaataks, ikka vale, vale, vale. Kogu meie elu hulbib valede mülkas. Ja kõik teavad seda, omavahel räägitakse kõigest otse, irvitatakse ja kirutakse laia suuga, kuid ametlikes esinemistes korrutatakse silmakirjalikult seda, mis on "ette nähtud", ja niisama silmakirjalikult, haigutades kuulatakse ja loetakse teiste sõnavõtte. Kui palju ühiskonna energiat niiviisi tuulde jookseb! Aga t e i e – kui te juhtumisi midagi ajalehest loete või televiisorist kuulete – kas TE ISE usute, et kogu see jutt tuleb puhtast südamest? Ei te usu, olen selles täiesti veendunud. Või kui, siis on teid küll kadestamisväärselt meie maa elust eemal hoitud.

Sellest üleüldisest pealesunnitud valest on saanud meie elu kõige piinarikkam valupunkt – ta on hullem kui kõik materiaalsed mured, hullem kui mistahes kodanikuvabaduste puudumine.

Kogu seda valede arsenali pole põrmugi tarvis meie riigi püsimiseks – ta on hädavajalik selleks, et kuidagiviisi kokku sobitada elav tegelikkus ja meeleheitlikult tema külge klammerdunud surnud ideoloogia. Meie riik hoiab sellest valelikust doktriinist (koos kõige temast tulenevaga) kinni puhtast harjumusest ja inertsist – aga just selle nimel peab ta iga teisitimõtleja trellide taha pistma. Sest valelikul ideoloogial pole vastuväidetele ega protestidele muud vastu panna kui püssid ja trellid.

Propagandaaparaati ei tohi enam rahva taskust kinni maksta. Propagandistide suures peres ei peaks see küll mingit rahulolematust esile kutsuma: keegi ei saa neid siis enam kasuahnuses süüdistada ja esmakordselt saavad nad tõestada oma ideelist ustavust ja vankumatust. Niisugune topeltkoormus peaks neile ainult suurt rõõmu valmistama: teha tööajal riigi hüvanguks tööd, toota reaalseid väärtusi (mis tahes amet on igal juhul produktiivsem nende endisest tööst, mille kasutegur oli null, kui mitte negatiivne!), aga õhtuti, puhkepäevadel ja puhkuse ajal pühendada end oma meelisõpetuse propageerimisele ning teenida omakasupüüdmatult tõde. Missugune suurepärane võimalus – saada tõestus kõigi nende siiruse kohta, kes meid aastakümneid agiteerinud on!

Kuidas see kõik teoks teha?

Kõike eelnevat kirja pannes pole ma hetkekski unustanud, et ma pöördun inimeste poole, kes on läbi ja lõhki realistid – sellest ju jutt algaski. Te olete realistid ega anna oma võimu naljalt käest. Seepärast meil ei olegi reaalseid valimisi, kus te võiksite valimata jääda. Ja realistina tuleb tunnistada, et see vägi ja võim on teie käes veel kaua.

Kaua, kuid mitte igavesti.

Et ma juba tegin ettepaneku pidada realistlikku dialoogi, pean ka mina üles tunnistama, et Venemaa ajalugu jälgides olen ma muutunud igasuguste revolutsioonide ja relvavõitluste veendunud vastaseks. Järelikult suhtun ma samamoodi ka kõikidesse tulevastesse vägivallategudesse – nii nendesse, mida te tervitate (s. t. mujal maailmas), kui ka nendesse, mida te kardate (meie riigis). Olen jõudnud veendumusele, et verised massirevolutsioonid toovad rahvale ainult hävingut. Meie tänases ühiskonnas pole minu veendumus sugugi erandlik. Kui meie praegusi juhte (kogu püramiid) hakata relva jõul mõnede teiste vastu vahetama, toob see endaga kaasa vaid uue vaevarikka võitluse, kusjuures võimalus, et uus juhtkond parem saab, on peaaegu välistatud.

Tänapäeval on iga kildkond õppinud krahmama endale parimat tükki, olgu tema rahval parasjagu kui tahes rasked ajad – kelle asi see on! Ja üldse: ka kõige auväärsemad demokraatiad on sageli osutunud jõuetuks käputäie räuskavate terroristide ees.

Jah, muidugi, vabadus on kõlbeline. Aga ainult teatud piirini, kuni ta ei muutu eneseimetluseks ja lodevuseks.

Niisamuti ei ole kord moraalitu, tardunud ja elutu. Aga samuti teatud piirini, kuni ta ei muutu omavoliks ja türanniaks.

Meil Venemaal eksisteeris demokraatia kui täiesti harjumatu asi vaid 8 kuud: veebruarist oktoobrini 1917. Emigratsioonis viibivad kadetid ja sotsiaaldemokraadid, nii palju kui neid veel elus on, räägivad siiamaani uhkusega, et nende demokraatia hävitasid kõrvalised jõud. Tegelikult häbistas säärane demokraatia just neid endid: nad lubasid meile tuua hiilgava demokraatia, aga välja tuli lausa karikatuurne segapuder. Selgus, et demokraatiaks polnud valmis ei nemad ise ega ammugi mitte Venemaa. Viimase poole sajandi jooksul pole Venemaa valmisolek demokraatiaks ja mitmeparteisüsteemiks muidugi kasvanud, pigem vastupidi. Demokraatia ootamatu kehtestamine kujuneks praegu vaid 1917. aasta haledaks kordamiseks.

Kas peaksime oma demokraatlike traditsioonide hulka lugema ka Vana-Vene Moskva kirikukogud, Novgorodi, kasakad, külakogukonna? Või rahustame end sellega, et kuigi Venemaal on tuhat aastat püsinud autoritaarne kord, oli veel XX sajandi alguseks rahva füüsiline ja vaimne tervis täiesti säilinud.

Kuid tollal oli täidetud tähtis tingimus: sel autoritaarsel korral oli oma, olgugi veel algeline ja ebaküps, aga tugev kõlbeline alus. See polnud üldsegi vägivallaideoloogia, vaid õigeusk. Iidne, seitsme sajandi vanune Radoneži Sergiuse ja Nil Sorski¹⁰ õigeusk, mida Nikon polnud veel jõudnud lõhkuda ega Peeter I riigistada. Alates Moskva-perioodi lõpust ja läbi kogu Peterburi-perioodi hakkas see kõlbeline aluspõhi murenema ning riigi kõigi väliste saavutuste kiuste veeres autoritaarne kord allamäge ja hukkus.

Ja vene intelligents, kes rohkem kui sajandi vältel oli rakendanud kõik jõud võitluseks autoritaarse korra vastu – mida ta siis lõpuks saavutas peale tohutute kaotuste nii iseendi kui lihtrahva hulgas? Lõpptulemus oli risti vastupidine sellele, mida taotleti. Võib-olla tuleb tunnistada, et see tee oli Venemaa jaoks ebaõige või enneaegne? Võib-olla on nii, et kas tahame või ei taha, kuid Venemaale on lähemas tulevikus määratud ikkagi vaid autoritaarne kord? Võib-olla on ta ainult selleks küps…

Kõik sõltub sellest, m i l l i n e autoritaarne kord meid tulevikus ootab. Talumatu pole mitte autoritaarsus ise, vaid päevast päeva pealesurutud ideoloogiline vale. Talumatu pole niivõrd autoritaarsus, kuivõrd omavoli ja seadusetus, piiritu seadusetus: igas rajoonis ja oblastis, igal elualal on üks ainuvalitseja, kes on sageli ülbe ja harimatu. Autoritaarne kord ei tähenda sugugi seda, et seadusi pole tarvis või et nad jäävad ainult paberile või et nad ei pea väljendama rahva mõtteid ja tahet. Autoritaarne kord ei tähenda veel tingimata, et seadusandlik, täidesaatev ja kohtulik võim ei ole iseseisvad (või õigemini polegi mingid "võimud"), vaid alluvad ühe ise ennast ametisse nimetanud ainuvõimu telefonikõnedele.

Me ei tohiks lähtuda poliitilisest suurushullustusest ega sepistada teiste poolkerade saatust, see tuleb igaveseks sinnapaika jätta, sest kõik need plaanid lähevad nagunii luhta. Teised poolkerad ja soojad ookeanid arenevad omasoodu, ilma tagant torkimata, ja Moskvast ei suuda neid keegi juhtida ega nende tulevikku ennustada – ei 1973. aastal ega ammugi mitte Marx aastast 1848. Meie maa areng peab lähtuma sisemistest vajadustest, eesmärgiks saagu rahva kõlbeline tervis, naise vabastamine sunnitööst (iseäranis kangist ja labidast), kooli ja üldse lastekasvatuse tervendamine, maa ja vee, kogu Venemaa looduse päästmine, tervislike linnade taassünd, Ida-Siberi hõlvamine. Ja pole siis tarvis ei kosmost ega maailmaajaloolise tähtsusega võitlusi ega väljamõeldud internatsionaalseid ülesandeid – teised rahvad pole meist põrmugi rumalamad.

Stalin õpetas meid kõiki (ja teidki), et heasüdamlikkus on "suurim hädaoht", s. t. valitsejate hea süda on suurim hädaoht! Nii sai ta ellu viia oma plaane – hävitada miljoneid alamaid. Kui teil ei ole sama eesmärki, siis loobugem sellest neetud käsusõnast! Olgu meil pealegi autoritaarne kord, kuid ärgu ta olgu rajatud leppimatule "klassivaenule", vaid inimarmastusele – mitte ainult oma lähedaste, vaid kogu oma rahva vastu. Inimarmastuse esimene tundemärk on suuremeelsus, halastamine vangidele. Mõelge veidi: kas pole kohutav, et 1918-54 ja aastast 1958 tänaseni pole meil mitte ühtegi inimest ainuüksi halastusest vangist vabastatud. Kui mõni üksik ongi vahel lahti lastud, siis ikka vaid poliitilist kasu silmas pidades – vangi meel on juba sedavõrd murtud või maailma avalikkus tõstab nii visalt häält. Ja muidugi tuleb alatiseks loobuda psühhiaatrilisest vägivallast ja kinnistest kohtuprotsessidest ning sellest julmast ja kõlblusetust vangilaagrite võrgust, kus sandistatakse ja hävitatakse elus vääratanud inimesi.

Kui tahate, et maa ja rahvas ei lämbuks, siis andke võimalus ausalt võistelda – mitte võimu, vaid tõe nimel! Andke see võimalus kõigile mõtteviisidele. Laske ometi rahval hingata, mõelda ja areneda! Kui te oma hingelt kuulute selle rahva hulka, siis ei tohi te kõhelda!

Aga inimesel on ju veel üks vajadus: oma minevikupattude lunastamine...

Või olen ma nüüd oma realismiplatvormilt kõrvale kaldunud? Kuid tuletan meelde oma kirja algust – ma eeldasin, et te pole unustanud oma isasid, vanaisasid, kodumaad. Ja kordan veel kord: arukas on nõuandeid kuulda võtta enne, kui häda käes.

Te võite pahameelega või ka kerge muigega mingi üksikisiku, kirjaniku kaalutlused kõrvale heita. Aga sedasama hakkab teile aastast aastasse dikteerima elu ise – erisugustel põhjustel, eri aegadel, erinevas sõnastuses, kuid ikka neidsamu asju. Sest see on teostatav ja paindlik tee meie maa, meie rahva päästmiseks.

Ja muide, see päästaks ka teid endid.

Muidugi, selliseid otsuseid ei saa vastu võtta paari päevaga. Kuid praegu on teil võimalus sooritada see pööre rahulikul teel – olgu kolme, olgu või viie aastaga, olgu või, kui silmas pidada protsessi ulatust, kümne aastaga. Tuleb vaid asi ära otsustada – kohe praegu; tuleb vaid ots lahti teha – kohe praegu. Hiljem esitab juba elu ise hoopis järsemaid ja tungivamaid nõudmisi.

Teie salasoov on, et meie riigikord ja ideoloogiline süsteem ei muutuks, püsiks samas olekus veel sajandeid. Kuid ajaloos nii ei juhtu. Iga süsteem kas leiab oma arengutee või variseb kokku.

Te panite loodetavasti tähele, et see kiri ei sea enesele mingeid puhtisiklikke eesmärke. Olen teie võimupiiridest juba ammuilma välja kasvanud, minu teosed ilmuvad nagunii, sõltumata teie keelust või heakskiidust. Kõik, mida ma olen tahtnud öelda, olen juba välja öelnud. Minulgi on turjal 55 aastat ning loodetavasti olen ma paljude oma ettevõtmistega tõestanud, et ma ei hooli materiaalsetest hüvedest ja olen valmis ka oma elu ohverdama. Teile on selline mõttelaad muidugi võõras – eks saitegi nüüd võimaluse seda lähemalt tundma õppida.

Selle kirjaga võtan ka mina endale raske vastutuse Venemaa ajaloo ees. Kuid kui loobuda otsimast väljapääsu, kui jääda istuma, käed rüpes, siis on vastutus veelgi suurem.¹¹

5. septembril 1973. aastal

Tõlke esmatrükk: Vikerkaar 1989 nr 10, lk 77-87 ja nr 11, lk 79-84; toimetanud Tiiu Sang [1957-1990].