Vene kino jõuab Eesti levisse pea iganädalaselt, kuigi suurema osa sellest moodustavad allapoole vööd komöödiad või lihtsalt viiendajärguline kraam, mille vastu laiemal publikul huvi ei peakski olema. Seda rõõmustavamad on need hetked, kui saame näha kas Vene arthouse'i või siis hoopis midagi täiesti veidrat, antud juhul Kaug-Ida tõupuhast kinokunsti. Režissöör Mihhail Lukatševski "Kopter" esitleb Sahha kino iseloomulikke jooni, kuid pakib selle igati kaasahaaravalt ja publikusõbralikult.

Tegelikult peaks "Kopterit" vaatama koos teisegi Sahha filmiga "Hirmutis", mis jõudis aasta lõpus korraks ka Eesti kinolevisse. Kui eelpool mainitud linateos mõtestas läbi õudusmotiivide sealsete inimeste hinge ja iseolemist, siis "Kopter" on otsekui anti-postkaart kogu regioonile. Lugu on iseenesest lihtne: kaugel-kaugel maade ja merede taga, kuhu ei ulatu telefonilevi ja tormi tõttu puruneb isegi sild üle kiirevoolulise jõe, jääb üks beebi haigeks ning ta on vaja arsti juurde. Mida ette võtta? Välismaailma ühenduse võtmiseks peab lapse isa võtma ette ebainimliku teekonna hobuse seljas, riskides seeläbi ka oma eluga.

Filmi esimesed kaadrid panevad muhelema: mõtteline sild tekib "Tõe ja õigusega", kui mees ja naine sõidavad vankriga kodutalu poole ja vaatavad naabrite ning ümberkaudsete talusid. Mõneti peab see võrdlus isegi paika, sest "Kopter" kinnitab Kaug-Ida rahvast oskust anda edasi oma elu ülimas eheduses. Mingi sarnasus on seeläbi ka islandlastega, kes suudavad samuti end vaadata üliobjektiivselt ja kainelt, pole mingit kallutatud pilku, vaid tihe ja mõtteselge tervikvaade ühele rahvale, nende mõtteviisidele, elukommetele ja arusaamadele. Eestlased tahavad end pahatihti ikka paremast küljest näidata, Tammsaare tabas "Tões ja õiguses" aga kümnesse.

Nendesse raamidesse paigutab Lukatševski otsekui minimalistliku vesterni, kus pereisa läheb uskumatule seiklusele, et oma perekond päästa. Küll aga ei kaldu "Kopter" hetkekski vesternlikku eepikasse, vaid kiirelt näidatakse, kuivõrd jabur see ettevõtmine tegelikult on ja kuidas hetkega kõik ootused-lootused kokku varisevad. Sellest lähtub ka tegelikult filmi õudusfilmilik potentsiaal: muust maailmast ära lõigatud küla, kus kogu tegevus toimub, on lootusetult isoleeritud, muud maailma ei huvita nende olemasolu, nad eksisteerivad seal omasoodu ja täiesti üksi. Klassikaline motiiv, millel põhinevad enamik parimad õudusjutud.

Kõik seni kirjeldatu lubaks oodata suurepärast linateost, kuid "Kopter" laguneb kahjuks viimasel kolmandikul koost. Režissöör soovib korraga liiga palju öelda, aga kahjuks ei mahu ühte filmi ära nii objektiivne portree kohalikust rahvast, vesternlik seikluslugu, motiivid õudusfilmidest ja lõpuks veel ka absurdikomöödia bürokraatiast. Ülelaetuse tõttu ei vii Lukatševski ühtki elementi päriselt lõpuni, kõik jääb kuidagi poolikuks ega puuduta emotsionaalselt nii, nagu oodata võiks.

Mõningatele puudustele vaatamata tasuks samas igati kinno ronida, sest selliseid filme nagu "Kopter" ei jõua siiamaile just tihti. Ja kui minemata jätta, siis vaevalt seda linateost enam kunagi kuskilt mujalt näeb...