Kui vene varasemate rahupreemia laureaatide Andrei Sahharovi (1975) ja Mihhail Gorbatšovi (1990) Nobeli-kõned olid diplomaatilisemad ja üldisemat laadi, siis Dmitri Muratovi kõne on märksa teravam ja julgem. Samas on Muratov just tänu oma tasakaalukusele, oma paindlikkusele ja vaieldamatule autoriteedile suutnud läbi kõigi raskuste ja katsumuste (ajakirjanike tapmiste ja tapmisähvardusteni välja) juba mitu aastakümmet imekombel juhtida vene ajakirjanduse lipulaeva, sõltumatut ajalehte Novaja Gazeta.

Tõsi küll, õhus oli lootus, et Nobeli rahupreemia määratakse hoopis tuntumale Aleksei Navalnõile, Venemaa uuema ajaloo sümbolkujule. Ent ka sõltumatu ajakirjanduse tunnustamine on erakordselt oluline. Vangis istuv Navalnõi saatis Muratovile oma puhtsüdamlikud õnnitlused.

Ning Muratovi 10. detsembri Nobeli-kõne ei saa jätta ükskõikseks ühtki ajakirjanikku ega üldse mitte kedagi, kelle jaoks on oluline ajakirjandus- ja sõnavabadus.

Muratovi kõne "Vastumürk türanniale":

Teie ekstsellentsid! Teie kuninglikud kõrgused, austatud Nobeli komitee liikmed, austatud külalised!

8. oktoobri hommikul helistas mulle ema ja küsis: mida uut?

"Noh, tead, ema, anti Nobeli preemia..."

"Tore. Aga mida veel uut on?"

...Kohe räägin sulle kõigest, ema.  

"Olen kindel, et veendumuste vabadus koos teiste kodanikuvabadustega on progressi alus. Ma kaitsen seisukohta kodaniku- ja poliitiliste vabaduste määravast rollist inimkonna saatuse kujunemisel! Olen veendunud, et rahvusvaheline usaldus, <...> pingelõdvendus ja turvalisus on mõeldamatud avatud ühiskonnata, informatsiooni ja veendumuste vabaduseta, avalikustamiseta <...>. Rahu, progress ja inimõigused – need kolm eesmärki on lahutamatult seotud."

See oli väljavõte suure mõtleja, Maa kodaniku, akadeemik Andrei Sahharovi Nobeli-kõnest.

Selle kõne kandis ette siinsamas selles linnas neljapäeval, 11. detsembril 1975. aastal tema abikaasa Jelena Bonner.

Ma pidasin väga oluliseks, et Sahharovi sõnad kõlaksid siin selles üle maailma tuntud saalis veel üks kord.

Miks on see täna nii tähtis meie jaoks, minu jaoks?

Maailm on lakanud armastamast demokraatiat.

Maailm on pettunud valitsevas eliidis.

Maailm kaldub diktatuuride poole.

On tekkinud illusioon, et progressi võib saavutada tehnoloogia ja vägivalla abil, mitte aga inimõiguste ja -vabaduste järgimisega.

Nii et siis progress ilma vabaduseta.

Piim ilma lehmata...

Diktatuurid on taganud endale lihtsa juurdepääsu vägivallale.

Meie maal – ja mitte ainult meil – on levinud mõttekäik: need poliitikud, kes väldivad verevalamist, on nõrgad inimesed.

Aga ähvardada maailma sõjaga – see olevat tõeliselt patriootlik.

Võim kaupleb aktiivselt sõja ideega.

Valitsevad ringkonnad ja neile lähedalseisvad propagandistid kannavad kogu vastutust militaristliku retoorika eest riiklikes telekanalites.

Sõjaidee agressiivse turunduse mõju alla sattudes harjuvad inimesed mõttega sõja lubatavusest.

Ent ma olen näinud ka teistsuguseid inimesi teistsuguste televiisorite ees, hirmuäratavat otsepilti jälgimas.     

Tšetšeenia sõja ajal seisid ühes raudteejaamas viis valget külmutusvagunit. Neid valvati ööpäevaringselt. See oli surnukuur rööbastel, mis kuulus Kaitseministeeriumi 124. laboratooriumile.

Külmutuses hoiti tuvastamata sõdurite ja ohvitseride surnukehi.

Neist paljudel  polnud otsetabamuste või piinamiste tõttu enam äratuntavat nägu. Laboratooriumi ülem kapten Štšerbakov tegi kõik, et ei jääks nimetuid sõdureid. Ja väikeses majakeses raudteeharu kõrval seisis televiisor. Otsekui ooteruumis istusid toolidel teadmata kadunud sõdurite emad ja isad. Operaator näitas videokaameraga ekraanile üksteise järel surnukehade kujutisi. Üksteise järel, 458 korda. Nii palju sõjamehi lebas nende vagunite riiulitel temperatuuril -15 kraadi, oma viimases rongis, mis oli liikunud marsruudil "Sõda – Surm". Emad, kes olid kuude kaupa otsinud oma poegi Tšetšeenia mägedes ja jäärakutes, hüüdsid ekraanil oma poega nähes: "See pole tema! See pole ju tema!"

Ent see oli tema.

Praegused ideoloogid kutsuvad üles surema kodumaa eest, aga mitte elama kodumaa eest. Ärgem laskem end nende televiisorite kaudu taas kord petta.

Hübriidsõjad ning traagiline, arulage ja kuritegelik lugu lennukiga Boeing MH-17 purustasid Venemaa ja Ukraina suhted, ja ma ei tea, kas järeltulevad põlved suudavad need suhted taastada... Seda enam, et geopoliitikute haiglastes kujutelmades ei tundu Venemaa sõda Ukrainaga üldsegi võimatu.

Ent ma tean: sõjad lõpevad sõdurite isikute tuvastamise ja vangide vahetamisega. Tšetšeenia sõjas suutsid Novaja Gazeta ja meie vaatleja major Izmailov vangist vabastada 174 inimest. Kui ma praegu oma uues positsioonis suudan midagi teha veel elusolevate vangide tagasitoomiseks nende kodudesse, siis andke teada. Olen selleks valmis.

Ma tahan meenutada veel ühte inimest, kellele anti Nobeli rahupreemia siinsamas saalis aastal 1990.

Moskva. Kreml. 18. aprill aastal 1988. Toimub poliitbüroo istung. Üks nõukogude minister nõuab vägede jätmist Afganistani. Mihhail Gorbatšov katkestab järsult tema jutu: "Lõpeta oma pistrikukisa!"

"Lõpetada pistrikukisa!"

Kas pole see juhis tänapäeva poliitikutele ja ajakirjanikele – püüda korraldada elu ilma noorte meeste matusteta?

 Ent keset Euroopat on Ukraina idaosa sündmustele lisandunud Valgevene presidendi Lukašenko üliohtlikud mängud. Tema sõdurid ajavad oma automaatidega Lähis-Ida põgenikke vastu automaaditorudele, mis kaitsevad Euroopa Liidu piiri. Pooled süüdistavad teineteist, samas kui hullunud inimesed visklevad sõna otseses mõttes kahe tule vahel.

Me oleme ajakirjanikud, meie töö on arusaadav: teha vahet fakti ja vale vahel. Uus põlvkond ajakirjanikke-professionaale oskab töötada suurte andmebaasidega. Ja me uurisime neid, me leidsime, kes toimetab põgenikke konfliktipiirkonda. Ainult faktid. Selle aasta sügisel on Valgevene suurendanud reise Lähis-Idast Minskisse rohkem kui neli korda. 6 reisi 2020. aasta augustis-novembris ning 27 reisi käesoleva aasta samadel kuudel. Kui sel aastal toimetas Valgevene lennukompanii võimaliku piirist läbimurdmise tarvis kohale 4,5 tuhat inimest, siis oli neid läinud aastal vaid 600. Aga veel 6 000 põgenikku toimetas lennukompanii kohale Iraagist.

Nii organiseeritaksegi relvastatud provokatsioone ja konflikte. Meie, ajakirjanike asi on see mehhanism välja selgitada. Edasi otsustavad poliitikud.

Kas rahvas on riigi jaoks või riik rahva jaoks? See on tänase päeva peamine konflikt. Stalin lahendas selle konflikti massirepressioonidega.

 Piinamiste praktika nii vangistuses kui uurimise ajal on säilinud ka tänapäeva Venemaal. Julm kohtlemine, vägistamised, kohutavad kinnipidamistingimused, keelatud kokkusaamised, keelatud helistamine emale tema sünnipäeval, vangistustähtaegade lõputu pikendamine. Enne kohut pannakse trellide taha raskesti haigeid inimesi, kellelt ilma ainsatki tõendust esitamata nõutakse süü ülestunnistamist; pantvangideks aga jäävad haiged lapsed.

Valesüüdistustega kohtuasjad kannavad sageli poliitilist iseloomu. Opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi on vangistatud ühe prantsuse suurima parfümeeriakompanii vene direktori valekaebuse põhjal. Direktor kirjutas avalduse, ent kohtusse teda ei kutsutud ja kannatanuks ta ennast ei tunnistanud... Navalnõi aga istub kinni. Parfümeeriakompanii ise eelistas kõrvale tõmbuda, lootes vististi, et selle kohtuasja paha hais ei ulatu tema parfüüme kahjustama.

Üha enam tuleb teateid vangide piinamisest kinnipidamiskohtades. Inimesi piinatakse, et neid murda, et väljaspool kohtuotsuse raame lisada karistusele veelgi julmust. See on metsik.

Ma esitan initsiatiivi: luua piinamistevastane Rahvusvaheline Tribunal, mille ülesandeks oleks koguda andmeid piinamistest maailma eri paikades ja riikides. Välja selgitada timukad ja nende peremehed, kes osalevad säärastes kuritegudes.

Loodan eeskätt muidugi kogu maailma uurivale ajakirjandusele.

Piinamised tuleb tunnistada kõige rängemateks inimsusevastasteks kuritegudeks.

Muide, Novaja Gazeta jätkab ilmumist ka paberväljaandena. Seda selleks, et meid saaks lugeda ka vanglates: seal pole internetti.

Venemaal võitlevad praegu kaks tendentsi.

Ühelt poolt aitab vene president Vladimir Putin püstitada mälestussammast akadeemik Sahharovi 100. sünniaastapäevaks.

Ent teiselt poolt nõuab siinsamas meie riigis peaprokuratuur rahvusvahelise ühingu Memoriaal likvideerimist. Memoriaal tegeleb stalinlike repressioonide ohvrite rehabiliteerimisega. Ent prokurörid süüdistavad ühingut "inimõiguste rikkumises"!

Aga vahest on põhjus selles, et hiljuti salastas FSB taas stalinlike timukate ja uurijate nimed?

Meenutan, et memoriaali lõi Sahharov.

Ilmselt on mälestussammas surnud Sahharovile ohutum kui tema elav ja tegutsev projekt?

Memoriaal pole "rahvavaenlane".

Memoriaal on rahva sõber.

Memoriaal peab alles jääma.  

...Me muidugi mõistame, et see preemia on mõeldud kõigi tõeliste professionalsete ajakirjanike kogukonnale. Minu kolleegid on paljastanud rahapesutehnoloogiaid ja tagastanud käibesse miljardeid varastatud rublasid, on uurinud offshore-piirkondi, on peatanud Siberi metsade maharaiumise. Riik on toetanud Novaja Gazeta, Ehho Moskvõ, Doždi ja teiste kolleegide jõupingutusi haigete laste ravimisel haruldaste haiguste puhul, mille jaoks läheb tarvis maailma kõige kallimaid ravimeid.

(Ma muide loodan, et ravimitööstuse esindajad, kellest sõltub meie haruldaste haigustega (sealhulgas seljalihaste atroofia – spinal muscular atrophy, SMA) laste ja noorte saatus, istuvad koos meiega ümmarguse laua taha. Ehk leiavad nad võimalusi muuta rohud, varajane diagnostika ja uuringud kättesaadavamaks? Ehk leiab rikkam maailm raha mõnele tuhandele poisile ja tüdrukule, kes suudavad seni veel elus püsida?)

Me anname selle preemia haigete abistamiseks ja sõltumatu ajakirjanduse toetuseks.

Ent vene ajakirjandus elab praegu üle tumedaid aegu. Mõne viimase kuuga on rohkem kui sada ajakirjanikku, väljaannet, inimõiguslast ja vabaühendust saanud "välisagendi" staatuse. Venemaal ei tähenda midagi muud kui "rahvavaenlast". Paljud meie ametivennad on jäänud tööta. Mõnigi on olnud sunnitud riigist lahkuma.

Inimeselt võetakse teadmata ajaks harjumuspärane elu. Võib-olla et igaveseks... Meie ajaloos on sellist asja juhtunud.

Järgmisel aastal möödub sajand sellest, kui 29. septembril väljus Sankt Peterburgist ja sõitis Saksamaale Stettinisse "Filosoofide laev" – selle reisiga saatsid bolševikud Venemaalt minema ligi 300 intellektuaalse eliidi ilmapaistvaimat esindajat. Laevaga Oberbürgermeister Haken läkitati pagulusse tulevane helikopterite leiutaja Sikorski, televisiooni leiutaja Zvorõkin, filosoofid Frank, Iljin, Pitirim Sorokin. Laeval oli ka suur mõtleja Nikolai Berdjajev. Nagu kõigil, nii ka temal lubati kaasa võtta pidžaama, kaks särki, kaks paari sokke ja talvepalitu. Nii jättis Kodumaa hüvasti oma suurte kodanikega: asjad tuleb maha jätta, aga ajud võite kaasa võtta.

Ajakirjanike ja inimõiguslastega see pilt täna kordub.

"Filosoofide laeva" asemel on nüüd "ajakirjanike lennuk". See on muidugi metafoor, kuid kümned meie kutsekaaslased on juba Venemaalt lahkunud.

Mõnelt aga on seegi võimalus võetud.

Kolm vene ajakirjanikku, Orhan Džemal, Kirill Radtšenko ja Aleksandr Rastorgujev lasti halastamatult maha Kesk-Aafrika Vabariigis, kuhu nad sõitsid uurima ühe vene sõjaväelise eraüksuse tegevust. Orhani lesk Ira Gordijenko töötab meie toimetuses. Alates tapmise momendist 30. juunist aastal 2018 paljastab ta ametliku uurimise valesid. Siin on teile vaid üks detail: hindamatud asitõendid, tapetute riided lihtsalt põletati sealsete politseivõimude poolt! Ka vene uurimine ei andnud vähimaidki tulemusi. Rahvusvaheline uurimine samuti. ÜRO peasekretär António Guterres lubas uurimist toetada. Nähtavasti on ta selle ära unustanud. Tuletan siis meelde.

...Nagu juba palju kordi, küsitakse ikka veel: miks teie kolleegid sinna oma nina toppisid?

Aga selleks, et olla tunnistajad. Et tõestada. Et oma silmaga näha. Et, nagu ütles kuulus sõjafotograaf Robert Capa: "Kui sulle sinu tehtud foto ei meeldi, siis see tähendab, et sa polnud piisavalt lähedal."

"Aga kas sa hirmu tunned?" - seda küsimust kuulevad minu kolleegid kõige sagedamini.

See on nende missioon. Kui valitsused muudavad kogu aeg paremaks minevikku, siis ajakirjanikud püüavad muuta paremaks tulevikku.

Ja see preemia kuulub kogu tõelisele ajakirjandusele. See on preemia minu hukkunud kollegidele ja sõpradele Novaja Gazetast: Igor Domnikovile, Juri Štšekotšihhinile, Anna Politkovskajale, Anastassija Baburovale, Stas Markelovile, Nataša Estemirovale. See on preemia ka elavatele kolleegidele, kogukonnale, kes täidab oma professionaalset kohust.

...Päev enne selle preemia väljakuulutamist märkisme 15 aasta möödumist Anna Politkovskaja tapmisest. Mõrvarid said õiglase karistuse, ent tellijat pole leitud ning nüüd jõudis kätte kuritöö aegumistähtaeg. Teatan ametlikult: Novaja Gazeta toimetus seda aegumistähtaega ei tunnista.

Vene, inglise ja teisteski keeltes on kõnekäänd: "Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi" – The dog bark's, but the caravan goes on. Seda tõlgendatakse nii: karavani edasiliikumist ei saa miski segada. Vahel räägib võim niisama põlglikult ajakirjanikest: nad hauguvad, aga sel pole mingit mõju.

Ent ma kuulsin hiljuti, et sel kõnekäänul on hoopis vastupidine tähendus.

Karavan läheb edasi just seepärast, et koerad hauguvad.

Nad urisevad ja vajadusel sööstavad mägedes ja kõrbetes kiskjatele kallale. Ning edasi liikuda on võimalik vaid siis, kui nad karavani saadavad.

Jah, me uriseme ja haugume. Meil on kihvad ja haare. Ent tänu meile on võimalik edasi liikuda.

Me oleme vastumürk türanniale.

P. S. Veel üks minut. Tõuskem ja austagem vaikuseminutiga minu ja Maria Ressa kolleege-ajakirjanikke, kes on andnud selles ametis oma elu, ning toetagem neid, keda taga kiusatakse.

Ma soovin, et ajakirjanikud saaksid elada vanaks.

© The Nobel Foundation 2021