Saša Tšornõi, kodanikunimega Aleksandr Glikberg (13. oktoober 1880 Odessa – 5. august 1932 Provence, Prantsusmaa) oli vene poeet, prosaist, lastekirjanik (eesti keeles on Leelo Tungla tõlkes ilmunud väike värsiraamat lastele "Kui kõik on kodunt ära", 1981), tõlkija, kuulsa satiiriajakirja Satiricon tuntuim luuletaja. 1908-1911 võitis ta oma värssföljetonide ja pilaluulega ülevenemaalise populaarsuse. Mõnel aastal suvitas ta Narva-Jõesuus.

Bolševike võimuhaaramisse 1917 suhtus kirjanik eitavalt, lahkus Venemaalt ning elas Leedus, Berliinis, Roomas ja Prantsusmaal, esinedes paguluses peamiselt lastekirjanikuna. Ta suri südamerabandusse ülepingutusest tulekahju kustutamisel.

Kodumaal aitas kirjaniku taasavastamisele 1960. aastatel kõige enam kaasa Kornei Tšukovski (1882-1969); 1996 ilmus Saša Tšornõi viieköiteline teostekogu. Ent Tšornõi on lugejaskonnas populaarne autor ka uuel sajandil: pea igal aastal ilmub mõni tema proosa- või värsivalimik. Pikka aega tutvustasid tema elukäiku vaid teoste saatesõnad, kuni varem võrdlemisi lünkliku elulooga kirjanik sai aastal 2014 ka päris korraliku biograafia.¹

Järgnev lühilugu võiks oma peene lastepärase psühholoogiaga ning südamliku ja laheda huumoriga sobida vististi pea igas vanuses lugejale.

Kõige hirmsam

Eks elus tuleb ette igasuguseid hulle asju. Sa ujud meres ja märkad haid, ta hakkab sind taga ajama, hädavaevalt jõuad paati ronida ja sülitad kergendust tundes üle parda... Või lähed keldrisse sütt kühveldama,  pillad labida maha, kummardud seda üles võtma ja rott näksab sind sõrmest. Tore küll!...

Kõige hirmsamat asja, mis minu elus aset leidis, ei saa õieti hirmsaks nimetadagi. See juhtus päise päeva ajal, ümberringi kahutas puuokstel merevaiguna küütlev härmatis, inimeste näod olid naerul, ja polnud seal mingeid haisid ega rotte... Ent veel praegugi – ja ega ma ole ju mingi lootusetu argpüks – jookseb mul judin üle selja, kui seda lugu meelde tuletan. Hakkab nagu kõhe – ja samas tuleb naer peale. Mis oleks, kui prooviksin jutustada, nagu kõik oli?

*     *     *

Olin tollal lühikeseks pöetud juustega koolipoiss, õppisin ettevalmistusklassis. Seniajani seisab mu laual foto: silmad nagu mustad ploomid, tõsine ilme otsekui solvunud tütarlapsel, koolivorm mu kääbuslikul kujul pisut lotendamas... Meie kooli kutsuti Valge Kiriku gümnaasiumiks. Kes siis seda ei mäletaks:

Me Valge Kirik seisab siin,

ta torni kohal täiskuu särab...

Poiste ja tütarlaste gümnaasiumid paiknesid kõrvuti. Poiste poole peal oli mängudeks ja jalutamiseks mõeldud hoov, tüdrukute jaoks oli rajatud aed. Ent nende vahel seisis ehtne hiina müür, et ei pääsetaks üksteist segama.

Mäletan, et just enne jõulupühi oli kerge külm: viis-kuus kraadi. Suurel vahetunnil lasti meid, nii suuremaid kui ka väiksemaid õpilasi, õue endid tuulutama. Mantlid tuli muidugi selga panna, et influentsat kaela ei saaks (grippi nimetati tollal influentsaks).

Mul oli eripärane iseloom. Säärane kalduvus ilmneb vahel koerakutsikatel: mingi hinna eest ei taha nad mängida omasugustega, vaid ikka suuremate kutsikatega... Minuga oli sama lugu. Kas tuleb kuuendale-seitsmendale klassile isu lumekindlust ehitada või hakkavad nad laptuud mängima – mina olen ikka nendega kambas. Aitan vilistada, jooksen palli järele, tegemist jätkub. Nemadki harjusid minuga ega ajanud mind ära. Mu hüüdnimeks sai Kukkel, sest mu pea oli ümmargune ning hästi lai tepitud sinel nägi eemalt vaadates välja nagu ümar nõelapadi.

Seegi kord olin ma suurematega kampa löönud. Pall lendas pilvede alla, mina jooksin järele. Kinni püüdmast muidugi hoidusin – must täiskummist pall oleks võinud käed ära põrutada. Ootasin, kui pall mängijatest mööda põrkas, ja tormasin järele, nii et kalossid ähvardasid jalast ära kaduda. Viskasin palli tagasi ning tulin ja seisin taas oma ooteasendis, jalad harkis. Mulle meeldis väga niimoodi seista ja kaasa elada: enne seda, kui kuuenda klassi poiss kurikaga lööb, viskab teine poiss palli üles, mina aga võngun iga löögiga kaasa nagu nöörist tõmmatav hüpiknukk.

Ja minu õnnetuseks juhtuski siis, et pall lendas tugevast servitilöögist madalalt üle peade linnuna otse üle müüri tütarlaste poolele. Müüril oli kõrgust oma poolteist Sozont Jakovlevitši kasvu (meil oli säärane klassijuhataja, kes meenutas kokkupandavat redelit). Mida teha?

Rumalast peast pakkusin ennast palli ära tooma. Ettevalmistusklasside õpilased tahaksid ju üldse hirmsasti kangelastegusid korda saata ja näevad unes, kuidas lähevad taskunoaga tiigri vastu... Suured loikamid rõõmustasid. Nad võtsid mu kätest kinni ja tõstsid mu otsekui jaamasamovari müüri äärde. Üks neist seisis seljaga vastu müüri, teine ronis talle õlgadele – see meenutas pisut rooma sammast.

Mind tõsteti maast lahti, heideti ülespoole ja ma lendasin – huh – müürile, ronisin üle serva ja lasin end teisele poole rippu... Kohev lumi, lai sinel – pole häda midagi! Ja lendasingi alla, maandudes pehmelt nagu udusulg vatipolstrile.

*     *     *

Ronisin hangest välja, neelasin suutäie lund, krae vahelt voolas alla külm nire. Käed-jalad tundusid terved. Ropsisin mantlihõlmadelt lund maha ega jõudnud veel silmigi tõsta.

Ja äkki kostis kõigist põõsastest hirmuäratavat kiljumist, otsekui kisaks seal põrsakari, kellele on kuuma vett kaela kallatud... Paremal, vasakul ja selja taga – kõikjal tüdrukud... Tuhanded, miljonid tüdrukud... Väikest, keskmist, suurt ja väga suurt kasvu.

Ja kõige ees kisendab punapõskne, saiapätsi meenutav sõjakas paksuke, paeltega müts peas, nägu vihast viltu:

"Tulge kõik siia! Üks poiss on meie aias!"

Tõmbusin kössi nagu hiir lõksus. Müür minu selja taga tundus äkki taevakõrgune. Minu äraandjaid polnud näha ega kuulda... Kuhu oli kadunud minu armas poeglaste gümnaasium? Kas annaks kuhugi plehku panna? Kuidas ma sellest herilasepesast välja pääsen?! Sulav lumi lausa kõrvetas mu selga. Süda tagus kõrvus nagu auru jõul töötav rehepeksumasin.

Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!

Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi...

Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu märter tuleriidal.

Nad tõmbasid ringi koomale. Veelgi enam koomale... Kui satud metslaste kätte vangi, teevad nad täpselt samuti: enne vangi vardasse ajamist antakse ta naiste kätte piinata... Issand, kui õudne see oli! Ehk hakkavad nad mind käest kätte pilduma? Või vaevama kõditamisega, nagu pidavat tegema näkineiud? Igaüks omaette pole ju midagi, aga kui neid on tuhandeid – tuhanded näljased hiired olevat piiskop Huttoni kinni pistnud!

Aga esialgu ei teinud nad veel midagi. Ainult hiilisid veelgi lähemale. Üks, teistest vanem, kummardas, võttis maast mu vormimütsi ja vajutas selle mulle viltu pähe. Teine pühkis mu näolt lund ära. Kolmas silitas pead... Kuusejalga pea kohal keerutades hüppas üks prillmadu minu ette ja puistas mulle lund kaela. Läheb lahti!

Seisan ja õhetan näost. Ning hirm kasvab üle meeleheitlikuks raevuks. Lihased on pingul. Otsekui terasest!

Mis seal ikka, mõtlen ma, kui surra, siis muusikaga! Sada tüdrukut vasema käega, sada tüdrukut parema käega! Taon ja hammustan nagu jaksan... Ega pidanud vastu, võtsin ründeasendi ja puskisin korraks peaga õhku.

Nemad kukuvad seepeale uuesti kiljuma. Nagu külvataks üle kogu aia klirisevaid klaasikilde.

Ning esimene, võitlushimuline paksuke, sihtis külje pealt ja sikutas mind äkki ninast... Nagu oleksin tema meelest sangaga teekann! Mul oli hirmus piinlik... Vaatasin üles gümnaasiumiaia poole, lükkasin mütsisirmi peas õigesse asendisse ja hüüdsin läbitungivalt:

"Kuues ja seitsmes klass! Appi! Tüdrukud pii-na-vad mind!"

Aga kes suudaks sellest naisteväest üle karjuda... Tõusis säärane naer ja kime huilgamine nagu põrgus – mäletate, kui ühes Gogoli jutus zaporoožlane nõiaga turakat tagus... Nii vist olekski mu eluküünal kustunud…

Ent õnneks nägin eemalt pilvena lähemale purjetamas hallipäist klassidaami hallis poolkasukas, peas hõbedane brokaatmüts. Kui ta kohale jõudis, muutusid tüdrukud sedamaid vagurateks inglikesteks. Nihkusid kõrvale, kohendasid oma kasukaid... Tegid reveransse, nii et lumi lendas...

Seisin ringi keskel, otsekui oleksin maa külge kinni kasvanud, ning hingasin raskelt nagu kinnipüütud põder.

Klassidaam vaatas läbi prillide mulle otsa, naeratas sõbralikult ja küsis:

"Kuidas te, sõbrake, siia sattusite?"

Kujutage vaid ette – ümberringi valitseb vaikus nagu põhjapoolusel. Kõik ootavad ja jälgivad, mida ma vastan, ent mina olen ehmatusest täiesti ja päriselt unustanud, miks ma üle müüri ronisin. Nagu polekski ma ettevalmistusklassi õpilane, vaid "Kapteni tütar", kellega Katariina Suur ise on vestlust alustanud. Ja kõrvad õhetavad nii tugevasti, et sõnad ei taha suust välja tulla...

Hallipäine klassidaam puudutas mind sõrmega lõua alt, kergitas mu longus pead ning küsis jälle:

"Kuidas teie nimi on?"

Noh, seda ma, tänu taevale, veel kuidagi mäletasin. Ent asja eest, teist takka pudistasin arglikult:

"Saša."

Taas hakkasid tüdrukud ümberringi mürgiselt itsitama. Muidugi mitte eriti kõvasti, aga siiski torkivalt. Klassidaam pööras oma range pilgu nende poole, ja kohe oleks nagu külm tuul pilkavad naeratused ära pühkinud. Ainult selja tagant kuulsin veel hästi vaikset sisinat (kuulmine oli mul terav!):

"Sašake, Sašake, kus on su Natašake?"

Klassidaamile pakub asi muidugi huvi. Ega siis kurg mind toonud tütarlaste gümnaasiumi aeda.

"Kuidas te, Saša, ikkagi meie juurde sattusite?"

Ja äkki ilmus müürile kuuenda klassi õpilase vormimütsis pea ning räägib bassihäälel:

"Vabandage palun, Anna Ivanovna! Meil lendas pall üle aia ja saatsime selle poisi ära tooma."

Ent klassidaam vastas talle karmilt:

"Häbi! Suuremad vedasid väiksemat alt. Ja kus ta siin lumehangede seest teie palli üles leiab?"

"Aga ta ise tahtis järele minna."

"Ärge vaielge minuga. Saatke kohe keegi meie maja peaukse juurde, et poiss klassi tagasi viia. Kas kuulsite?"

Häbistatud kuuenda klassi õpilase pea sukeldus müüri taha.

"Teil, noored daamid, peaks samuti häbi olema! Kas siis nii tohib? Mis ajujahti te siin korraldada tahtsite? Siin on, tänu taevale, ka suuremaid tüdrukuid, oleksite võinud väiksematele aru pähe panna."

Nüüd oli tüdrukute kord punastada: paljud neist lõid õhetama nagu kirsimarjad. Üks minupikkune tütarlaps astus vaikselt ligi ja surus mul osavõtlikult kätt.

Hallipäine klassidaam viis mu jalgväravani. Pani käe õlale. Tundsin, kuidas hakkab kergem...

Mulle ei tulnud meeldegi tänada, jooksin peaukse juurde. Ja oligi aeg – kell helises kõigest väest... See tähendab, et suur vahetund sai läbi ning lõppes ka minu kannatuste rada.

Tütarlaste gümnaasiumi jõulupuule ma ei läinud, ehkki hoidjatädi püüdis mulle auku pähe rääkida.

"Miks sa ei lähe?"

"Lihtsalt ei lähe."

"...Aga miks siis ikkagi?"

"Ei lähe ja kõik."

Hoidjatädi ei osanud muud kui pead vangutada:

"Oh sa kangekaelne eesel... Pea mu sõnu meeles, küll saadetakse sind veel kunagi Simbirskisse."

Meie hoidjatädi tundis geograafiat kehvasti ega teinud Simbirski ja Siberi vahel suurt vahet.

Nii ma jäingi koju. Ent hilja õhtul jõudis mu vanem õde gümnaasiumi jõulupuult koju ja ladus mu voodile terve hunniku mänguasju.

Ja ütles hästi salapärase häälega:

"Nad kõik kahetsevad südamest. Nad olid päris õnnetud, et sina, putukas-mutukas, koju jäid. Siin on sulle nende kingitused."

Surusin näo patja ja vaid põtkisin vastuseks oma paljaste jalakandadega.

Pariis 1928

Tõlkinud Aivar Kull, tõlke esmatrükk: Põhjanael 1993 nr 12

¹ Виктория Миленко, "Саша Черный. Печальный рыцарь смеха", seeria Жизнь замечательных людей, Молодая гвардия, Moskva 2014, 366 lk; vabalt loetav ka internetis:  https://libking.ru/books/nonf-/nonf-biography/563938-viktoriya-milenko-sasha-chernyy-pechalnyy-rytsar-smeha.html#book