Vene-ameerika sotsioloogi ja kulturoloogi Pitirim Sorokini (1889-1968) nimi on mulle meelde jäänud kunagi loetud Lenini teostest: väsimatu Iljitš pühendas talle lausa eraldi artikli.¹ Maailmakuulsa, ent raskelt "nõukogudevastase" mõtleja esmatutvustusena eesti keeles ilmutati "Meie ajastu kriis" (2017)². Vastne, tunduvalt mahukam "Revolutsiooni sotsioloogia" avardab meie teadmisi kõikvõimalikest revolutsioonidest läbi kogu ajaloo.

Refleksid ja märatsemine

Tavakujutluse järgi võiks olla ka "positiivseid" revolutsioone, kuid Sorokin ajaloost selliseid ei leia. Seejuures loetleb ta ilmatu hulga suuremaid ja väiksemaid revolutsioone alates juba muistsest Egiptusest (2000-1600 e. Kr.), Roomast ja Kreekast (kus leidis aset "lõputu ja metsik märatsemine", lk 89); püüdsin algul neid kokku lugeda, aga siis lõin käega, mingi kolmekohaline arv ei ütleks suurt midagi.

Kõigi nende revolutsioonide negatiivsed ühisjooned ja laastavad tagajärjed on aga tõepoolest silmatorkavalt sarnased.

Sorokini raamatu pealkirjaks võiks sama hästi olla ka "Revolutsiooni anatoomia", sest teoses räägitakse väga palju revolutsioonilistest kirgedest haaratud inimese refleksidest ja instinktidest.

Autori põhiline järeldus on läbinisti pessimistlik: "... on selge, et terror ja diktatuur on revolutsiooni vältimatud tagajärjed. Kes tahab viimast, peab tahtma ka esimesi. Kes "revolutsiooni" süvendab, see valmistab ette ka terrori ja diktatuuri piiramatut märatsemist" (lk 106).

"Märatsemine" ongi üks teoses kõige sagedamini kasutatavaid sõnu. Kohati lausa täppisteaduslikult refleksidest rääkiv tekst kaldub teisalt sageli lennukate kirjanduslike kujundite poole: "Revolutsiooni pöörase kose poolt kaasa haaratud indiviidid..." (lk 71), "Oma ahelad purustanud inimene moondub orkaaniks, külvates enda ümber mõttetut hävingut, surma ja purustamist" (lk 240).

Omaette huvitav teema on revolutsioonide ja näljahädade lahutamatu seos (autor on kirjutanud näljahädadest ka eraldi raamatu), siin on esitatud rohkesti statistilist andmestikku ja mitmesuguseid tabeleid, mis peaksid veenma ka kõige paadunumat optimisti.

Suurte sõnade varjus

"Erinevalt loomadest viib inimene tapmise harva läbi ilma vastava õilsa sõnalise põhjendamiseta (Jumala, progressi, Allahi, õigluse, hinge päästmise, demokraatia, revolutsiooni saavutuste, sotsialismi, vabariigi, vendluse, võrdsuse, vabaduse, rahva õnne jne. nimel)" (lk 75).

Ärevatel aegadel on kerge masse üles kütta, teha suuri sõnu vabadusest, kuid niisama kerge – ja ahvatlev – on asuda teisitimõtlejaid maha suruma ja peagi ka "likvideerima".

Nagu kunagi oma suurepärastes "Harala elulugudes" kirjutas Mats Traat:

Prantsuse ja küllap ka teiste

revolutsioonide põhimõte oli:

kui lüüa vaenlased maha,

jäävad järele sõbrad.

Kuid imelikul kombel on pärast

pooltest sõpradest saanud jälle

vaenlased, nii et neid on tulnud

asuda likvideerima.

Muidugi võib lugejale siinkohal meenuda meie enda veretu laulev revolutsioon. Aga kui võtame kätte näiteks Paavo Kanguri ja Jüri Leesmendi raamatu "Mässav vabaduslaulik" (2018), siis seal korduvad lausa refräänina väited: "Ega me muidugi osanud eales aimata, et (laulev) revolutsioon oli asunud juba sööma oma lapsi. Õigemini olid need lapsed asunud õgima üksteist" (lk 113–114); "Laulev revolutsioon sõi oma lapsed" (lk 125); "Laulev revolutsioon õgis oma kangelased nii piltlikult kui ka reaalselt" (lk 142). Keegi võiks sellegi kohta kirjutada põhjaliku uurimuse.

Revolutsiooni küpseimad viljad

Sorokini uurimus on kirjutatud aastatel 1922–25, nii ei leia siin käsitlemist vene revolutsiooni kõige küpsemad viljad, suur terror aastatel 1937–38. Ning ka aastal 1925 ei saanud olla kuigivõrd täielikku ülevaadet punasest terrorist (ja seda pole veel paljude suletud arhiivide tõttu õieti praegugi!). Seda enam tuleb hinnata autori illusioonivaba läbinägelikkust.

Nii võiks Sorokini raamatule lisaks soovitada lugeda üht uuema aja suurteost, vene päritolu USA ajaloolase Juri Sljozkini (Yuri Slezkine, sündinud 1956) "Valitsuse maja. Vene revolutsiooni saaga" inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak 2020, 1072 lk), mis on Jaak Alliku hinnangul kõige "täiuslikum ja sügavaim analüüs, mida on bolševistliku Vene revolutsiooni, tema ideeliste juurte ja hävingu põhjuste kohta eales avaldatud."³

Selles teoses kirjeldatakse, kuidas Moskvas asuva tippnomenklatuuri hiigelhoone 505 korteri asukaist mõne aasta jooksul arreteeriti üle 800 ning hukati 344 inimest. Mitmed Sljozkini filosoofilised arutlused (nt peatükis "Usk" lk 86–130) haakuvad hästi Sorokini teosega.

Mind ennast jahmatasid omal ajal kõige enam arvud, mis Hruštšovi valitsusaja lõpul imekombel korraks avalikult ära trükiti ja mida koolipoisina lugema juhtusin: pärast partei 17. kongressi aastal 1934 hävitati kongressi 1966 delegaadist 1108 ning partei keskkomitee 139 liikmest ja liikmekandidaadist 98.4

Miks revolutsioon ikkagi nii isukalt sööb oma lapsi, selle kohta leiab Sorokini teosest rikkalikku mõttematerjali.

¹ V. Lenin, "Pitirim Sorokini väärtuslikud ülestunnistused" [Pravda, nov. 1918] – Teosed, 28. kd.
² Pitirim Sorokin, "Meie ajastu kriis", tõlkinud Simo Runnel, järelsõna: Henn Käärik, sari Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu 2017, 352 lk
³ Jaak Allik, "Verise aja ja maja saaga" – Sirp 29. jaanuar 2021, nr 4, lk 16
⁴ Философская энциклопедия, 3. kd., Moskva 1964, artikkel "Культ личности", lk 116