Kui Karl August Hindrey (ka KAH ja Hoia Ronk, 1875-1947) esimene mõtteloo-kogumik "Kirjad noortele" (koostanud Hando Runnel, 2016) sisaldas 99 lühikirjutist aastatest 1902 kuni 1932, lõviosas küll tsaariajast (kirjandus-, teatri- ja kunstiarvustusi, aga ka rohkesti poliitilisi artikleid ja  reisikirju), siis nüüd selle jätkuna ilmunud uhke pealkirjaga "Minu sajand" seisab koos pisut pikematest artiklitest-esseedest: 44 kirjatööd aastaist 1926-44.

"Kirju noortele" arvustades nentisin, et KAH oli "üpris raske iseloomuga teravasõnaline, konfliktne ja isemeelne seltskonnategelane", aga samas lisasin: "Spontaanse, peamiselt oma peenele intuitsioonile toetuva kunstitundliku kriitikuna aga tuleb Hindrey talenti täiel määral tunnustada."¹

Nüüdse kogumiku puhul torkab eriti silma, nagu oleks meil tegemist lausa raskelt kahestunud isikuga.

KAH natuuri tundelisest küljest annavad tunnistust eelkõige tema koduloolised kajastused Pühajärvest ja Otepääst, kus leidub rohkesti lüürilisi, peaaegu et magusaid looduskirjeldusi ja kauneid meelisklusi.

"Sammud saanini ragisevad nagu külakingsepa tehtud saapad. (---) Maailm sätendab täis unenäolist, viirastuslist valgust" – nii algab tsükkel "Pühajärviana" (lk 33-57) aastast 1926. Kirjanduslikud passaažid on siin kenasti kokku sulatatud detailitäpsete eluolupildikestega (saatusrasket dramatismi lisavad kirjeldused uppumissurmadest); koos kümme aastat hiljem kirjutatud looga "Kolletav Pühajärv" (lk 63-68) saame selle suvituskoha sõjaeelsest palgest lausa filmilikult reljeefse jäädvustuse.

Kirgliku suvitajana on KAH resideerinud ka Käsmus (lk 71-114) ja fikseerinud oma elamused koguni luulevormis (pisut küll vemmalvärssi meenutav eleegia "Käsmu" lk 97-99; muide, KAH-l näikse olevat teatud nõrkus võõrsõnade vastu, mis kipub veidi mõjutama ka siinse loo kirjutajat).

Emotsioonide pedaal vajutatakse põhja peaaegu et pühakuportreed väljamaalivas loos "Kusta Toom tuleb külla" (lk 58-62). See habetunud boheemlik kirjamees, "koopaelanik" saabub Hindreyle külla koos oma kaasaskantava trükikoja ja kahe läbimärja koerakesega. Hindrey kingib talle juukselõikamismasina. "Ja siis kõnnib ta välja viltu alla vajuva vihma kätte ja tema must kogu kummardub ettepoole uttu."

Samalaadne tundeküllane eleegia on ka näiteks vana kolleegi, Postimehe kauaaegse tugitala Anton Jürgensteini (1861-1933) nekroloog "Kui isa alles elas" (lk 162-165).

Artiklid Tammsaarest (lk 137-152, 226-228) sisaldavad peamiselt väitlust ühekülgsete, klassiku loomingut kitsarinnaliselt pisendavate tõlgendustega. "Grand style ei ole juba mitte iga lugeja maitse, eriti meie ruttaval närvilikul ajal, kus nõutakse kõike lühidalt ja ruttu" (lk 226), teeb Hindrey kokkuvõtliku üldistuse.

Kogumiku kõige originaalsem pala on aga essee Oskar Lutsust "Rehepapi rapsoodia rediviva" (lk 153-161; redivivus = värske, iginoor). Arendades kujundit jutustajast-rehepapist, kelle pajatusi kannavad "jumalikust sädemest valgustatud sõnajärjestused", jõuab KAH – esimesena meie kirjanduslikus mõtteloos – Lutsu eripära süvahoovuste avamiseni.²

Tänasele lugejale ei tee paha ka meenutada üht 20. sajandi kultusteost, Axel Munthe "San Michele raamatut" (lk 129-136); selle isepäise arsti mitmed omal ajal ketserlikeks peetud mõtted (tarvitada võimalikult vähe ravimeid!) võiksid huvi pakkuda ka meie aja meditsiinilistes väitlustes.

Omaette teravamates toonides kihistuse aga moodustavad Hindrey poliitilised artiklid. Ta on portreteerinud meie kõrgemaid sõjaväetegelasi ("Johan Pitka noorusest", "Kindral Põdder") ning kirjutanud poleemilised artiklid "Hitlerlus ja vabadussõjalased" ja "Rahvussotsialism Eestis".

Eriti löövad ja võitluslikud on Hindrey viimased kirjutised sõjapäevil 1941-44. Siin on koostaja olnud üsna range, valides umbes poolesajast kirjutisest taasavaldamiseks vaid seitse. Ehk tasuks kõik KAH kui vahest meie kõige veendunuma antikommunistliku kirjaniku sõjaaja kirjatööd eraldi raamatuna välja anda?³

Üllatavalt aktuaalne tundub näiteks 1920.-1930. aastate vene propagandat analüüsiv artikkel "Nooremate etteheited" (Postimees 3. 10. 1941, nimemärgiga KAH), kus nenditakse: "Propaganda luusis aga pisitasa, vaevalt märgatavalt mõnikord isegi [meie] ajalehtede veergudele mõne vilumata ja naiivse toimetusliikme kaudu" (lk 277). Praegugi tuleks ikka ja jälle noorematele inimestele meenutada tegelikku elu nii Stalini päikese all kui ka "arenenud sotsialismi" tingimustes, silmakirjalike loosungitega kaetud terrorit ja vägivallavalitsust – see aitaks ka uustel põlvkondadel saavutada immuunsust igasuguse õõnsa propaganda vastu.

Muide, Oskar Lutsu ja August Gailitiga tegeldes lugesin läbi praktiliselt kogu punase (1940-41) ja sõjapäevade (1941-45) ajakirjanduse ja võin kinnitada, et ei leidnud stalinlikul ja hitlerlikul propagandal olevat mingit põhimõttelist vahet, mõlemad on üsna võrdselt eemaletõukavad.

Mõni sõna ka Hindrey uurimisest. See on pikka aega piirdunud üksikute kildude ja killukestega. Juba rohkem kui veerand sajandit tagasi kuulutati välja KAH kogutud teoste ilmumine, kavandati 21 köidet, seejuures pidid tulema Toomas Liivi (1946-2009) kirjanikumonograafia ja samuti tema poolt koostatud publitsistikaköited.⁴

Näeme, et Hando Runnel on vähemasti artiklikogumike osas kunagi väljahõigatud lubadused nüüd teoks teinud (kogutud teostest suutis kirjastus Virgela 1995-98 välja anda kolm köidet). Lühibiograafia "Karl August Hindrey. Elukäik ja looming" (Eesti Raamat, Tallinn 2006, 64 lk), paraku küll üsna põgusalt refereeriv, ilmus aga hoopis Oskar Kruusi (1929-2007) sulest.⁵

Muidugi väärib KAH märksa põhjalikumat käsitlust ja sellega ongi tegelenud Mart Laar, tema artikkel Hindreyst Vabadussõjas (Looming 2021/2, lk 224-240) on põnev täiendus Vabadussõja aegade kroonikale. "Olen kakskümmend aastat materjale kogunud, nii arhiividest, ajakirjandusest kui ka isiklikest mälestustest. Tuleb selline korralik ja põhjalik raamat,"⁶ kinnitas Laar sel kevadel. Ja neil päevil nägigi ilmavalgust Mart Laari raamat "Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Karl August Hindrey" (Varrak, 256 lk).

9. jaanuaril tuleval aastal möödub juba 75 aastat kirjaniku surmast ja see on enam kui piisav ajaline distants, et temast lõpuks laiahaardelist ja objektiivset ülevaadet saada.

Lisa.  Toomas Liivi artiklid Hindreyst

• "Karl August Hindrey novellikirjanikuna" – Looming 1985/8, lk 1114-17 ja T. Liivi raamatus "Proosast", Virgela, Tallinn 1997, lk 91-99
• "Aafrika, Pariis, Pühajärv. Karl August Hindrey 120" – Postimees 16. 8. 1995, lk 14
• "Taaniel Tümm kui igavikust väljalangenud täht" (romaanist "Taaniel Tümmi tähelend") – Looming 1995/8, lk 1107-13; ka "Proosast", lk 201-209
• "Hindrey romaanist "Sündmusteta suvi": luterlikkus" (romaani 1996. a. uustrüki järelsõna, lk 165-171)
• "Kas oleme meiegi Hindreyd?" – ajakiri Favoriit 1997/3, lk 14
• Järelsõna Hindrey romaanile "Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka: suvejutt" (Virgela, 1998, 234 lk)
• "Isa välistab armastuse" (isakujust Tammsaare ja Hindrey teostes) – Sirp 22. 10. 2004, lk 4

¹ Aivar Kull, "Aristokraat ja boheemlane leidis tee mõttelukku" (Hindrey, "Kirjad noortele") – Tartu Postimees 12. oktoober 2016, lk 8

² Olen sellest lähemalt kirjutanud oma artiklis "Luts ja Hindrey" – Postimees 10.-11. august 1993

³ Hindrey kirjutistest ja meeleoludest sõjapäevil püüdsin anda ülevaadet artiklis "Surmapõlglik Karl August Hindrey aastatel 1941-44" – ERR Kultuuriportaal 12. august 2020: https://kultuur.err.ee/1122981/aivar-kulli-ajalootund-surmapolglik-karl-august-hindrey-aastatel-1941-44

⁴ Sõnum "Karl-August Hindrey tuleb taas" – Kultuurileht 26. mai 1995, nr 20, lk 3

⁵ Üks uuema aja ülevaatlikum artikkel: Arno Oja, "Vaimuaristokraadi mitu elu. 70 aastat Karl August Hindrey surmast" – Looming 2017/2, lk 251-264. Kogumiku "Kirjad noortele" arvustus: Toomas Haug, "Hindreyd mõistatades ja Runnelit kiites" – Keel ja Kirjandus 2017/5, lk 400-403

⁶ Indrek Kiisler, "Mart Laar: meil tuleb Venemaa natukeseks ära unustada" – ERR uudisteportaal 22. aprill 2021: https://www.err.ee/1608186883/mart-laar-meil-tuleb-venemaa-natukeseks-ara-unustada