Meie luuletajate hulgas on juba alates Gustav Suitsust olnud väljapaistvaid kriitikuid ja esseiste: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel (kõik nad on esindatud ka Eesti mõtteloo sarjas). Nüüd on varjust välja toodud ja sellesse ritta oma kahe artiklite kogumikuga lisandunud ka Henrik Visnapuu (1890–1951).

Kui eelmine kogumik "Millal sünnib inimene" (2018)¹ sisaldas peamiselt üldisemat laadi kirjutisi ja mälestuskilde, siis nüüdne valimik "Mõni nendest, mu kaasaegsetest" on "puhas" kirjanduskriitika, hõlmates artikleid ja arvustusi meie veerandsaja kirjandusklassiku kohta Kitzbergist Ristikivini; nende kõrvale on sattunud vaid paar perifeersemat autorit (Helene Ranna, Juhan Sinimäe).

Visnapuu kriitikat lugedes torkavad peagi silma mõned tema teravatoonilised paikapanekud. Eriti ärkamisaja kohta on tal öelda karme sõnu ("ajuspekulatsioon isamaa-ainestikuga" – lk 181). "Kalevipoeg" on tema meelest ebaõnnestunud ja igav, Koidula luulelooming on aga "naiselik, ebaisiklik ning saksalaadiline isamaaluule, mille on kaasaegsed ülehinnanud viisakusest daami vastu ning daami enese naiseliku võlu pärast (see sugestioon on edasi antud järgmistele sugupõlvedele)" (lk 96). "Ja kui silmapaistvaim isikupärasem luuletaja oli Juhan Liiv, siis siingi laseme selle luuletaja õnnetul saatusel sugereerida enestele väärtusi, mis puuduvad ta luules" (lk 97).

Või näiteks Ristikivi romaani "Tuli ja raud" (1938) kohta kinnitab kriitik: "Leheküljelt leheküljele vaibub huvi. Liiguksid nagu mingis rikkalikus registratuuris, mis on täpne, aga igav" (lk 490).

Tõsi küll, selliste karmide otsustuste taga võib vahel märgata luuletaja esseistlikku liialdust. Mis aga hoopis olulisem: selline kohatine kainelt (üli)kriitiline hoiak ei takista kriitikul põhjalikult süvenemast vaadeldavate kirjanike loomingusse.

Nii näiteks ütleb ta Juhan Liivi vennast Jakob Liivist kirjutades kohe algul, et "esimene kardinaalviga selle luuletaja luuletajasaatuses on loomisjulguse puudus" (lk 98). Ent seejärel annab ta üsnagi põhjaliku ülevaate Jakob Liivi luuleteest; vastavad kaks artiklit, raamatus kokku 63 lk, pakuvad sellest vähemtuntud luuletajast lausa lühimonograafilise vaatluse.

Eriti väärtuslikud on kaks artiklit Ernst Ennot, siin aitas Visnapuu oluliselt kaasa nooreestilikus kriitikas üleolevalt tagaplaanile tõrjutud luuletaja tegeliku omapära mõistmisele, tunnistades kohe esimese kirjutise alguses: "Enno on mind aegade kuludes kõigi meie poeetide seast tõmmand erilise külgetõmbamisega. Olen tundnud otse erilist armastust ja sümpaatiat Enno vastu" (lk 131). Ja edasi näitab Visnapuu, kuidas "Ernst Enno on Gustav Suitsu kõrval meie moderni lüürika teine ning teise tee rajaja" (lk 132).²

Tugeva empaatiaga on Visnapuu kirjutanud ka Oskar Lutsust:

"Lutsu on alati mõnus lugeda. Ta on alati soojalt inimlik ja intiimne. Lugedes küll arvustad mõne lõike küsimusmärgiga, paned servale hüüatusmärke, vaidled vastu, lased häirida end veste stiilist, kuid kas sa näe! oledki sattunud Lutsu sõiduvette ja kahjatsed, et peab juba keerama viimase lehekülje, sest raamat on läbi. (---) Elu pole Lutsu teinud õelaks, nagu seda võib lugeda sagedasti eesti proosateostest. Aga elumõistjaks ja inimesenägijaks, heatahtlikuks pilkajaks küll" (lk 446).

Ja kui August Gailiti varastes novellides nägid mõned kirjandusehindajad vaid "haiglast hingeelu ja roppust ja toorust" (lk 292), siis vastandus neile Visnapuu, öeldes, et "... palju huvitavam on sukelduda värskesse vette, palju huvitavam on peatuda noore kirjaniku vast veel lõplikult valmimata teoste juures, kui konstateerida mõne vana kirjaniku tardunud ja korduvat, aga ses žanris õnnestunud tööd ...". Ühe esimesena rääkis Visnapuu "inetuse esteetikast": "... Gailit laiendab kirjanduse kui kunsti piire, mahutades ilumõistesse ka inetuse ja vastikuse. See on suur võit, sest seega muutub Gailiti kirjanduslik heliredel palju ulatavamaks, võtab omale suurema sügavuse, vägevad bassiakordid hakkavad kaasa helisema, mis annab kirjanduslikuks komponeerimiseks palju suuremad võimalused" (lk 289 ja 290).

Visnapuu on rohkesti arvustanud ka endast hoopis erineva maailmavaate ja loomelaadiga kirjanikke: Adson, Roht, Semper, Kärner, Barbarus, Adams, Alver, Alle, Jaik, Metsanurk, August Jakobson. Vahel annab ta arvustatavast autorist lausa entsüklopeediliselt tiheda ja üldistava kokkuvõtte.³

Tähelepanelikult on Visnapuu jälginud kaasteeliste Marie Underi (5 kirjutist) ja Gustav Suitsu (2 kirjutist), aga ka Tammsaare ("Tõe ja õiguse" IV köite analüüs) loomingut.

Nii rullub kogumikus "Mõni nendest, mu kaasaegsetest" meie ees lahti luuletaja värskel pilgul nähtud eesti kirjanduslugu, mis võiks mõtteliselt astuda peaaegu et Mihkel Kampmaa ja Tuglase, Karl Ristikivi ja Endel Nirgi kirjanduslugude kõrvale.

¹ Henrik Visnapuu, "Millal sünnib inimene", Eesti mõttelugu nr 139, koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2018, 462 lk. Olen ka seda kogumikku arvustanud: "Visnapuu kui mõttetark" – ERR kultuuriportaal 8. märts 2018. Ütlesin seal, et Visnapuu oli "luuletajana heitlik ja impulsiivne äärmusteinimene, kriitiku ja esseistina aga üllatavalt tasakaalukas, süvenev ja selgepilguline eritleja."
² Uuematest Enno-käsitlustest juhiksin tähelepanu artiklile, mis oluliselt täiendab Visnapuu poolt pakutud pilti Ennost kui müstilisest luuletajast: Siim Lill, "Esoterismiuuringutest Ernst Enno näitel" – "Pühakutest patusteni Tartu ajaloos", Tartu Linnamuuseumi aastaraamat nr 22, 2019, Tartu 2020, lk 29-49.
³ Väärib märkimist, et Visnapuu on kirjutanud palju artikleid "Eesti biograafilisele leksikonile" (1926–29): Jaan Bergmann, Ernst Enno, Ella Ilbak, Peeter Jakobson, Reinhold Kamsen, Karl Krimm, Friedrich Kuhlbars, Jaan Kärner, Jakob Liiv, Jaan Lõo, Hugo Raudsepp, Liina Reiman, Rudolf Reimann, Ado Reinvald, Villem Ridala (koos Andrus Saarestega), Richard Roht, Johannes Semper, Paul Sepp, Karl Eduard Sööt, Eduard Türk, Marie Under. Vahel lähenevad need artiklid ilmekatele lühiesseedele.