Augustiputš aastal 1991 oli ajas kasvava tähendusega ajaloosündmus. "On igati põhjust käsitleda 1991. aastat kui tähtsat pöördepunkti maailma ajaloos,"¹ nendib ajaloolane Sergi Plohhi (1957) oma raamatus "Viimane impeerium: Nõukogude Liidu lõpp", kus on antud korralik ülevaade ka augustiputšist (II osa "Augustitankid", peatükid "Krimmi vang", "Vene mässaja" ja "Vabaduse võit" lk 71–115).

Üsna hea ülevaate toimunust annab ka vene mängufilm "Jeltsin. Kolm päeva augustis" (2011), mis suuresti toetub tõsiasjadele ja asjaosaliste mälestustele,² kasutatud on ka dokumentaalkaadreid. Jeltsini ja putšistide kolmepäevane vastasseis meenutab mulle eriti tänu sellele efektsele filmile, mida ilmestavad suurepäraste osatäitjate veenvad rollid, tagasivaates otsekui ülimalt pingelist malepartiid.

Venemaa president Boriss Jeltsin (1931–2007) oli igatahes vilunud poliitiline mängur. Biograafid kinnitavad, et just konfliktid ja kriisid olid tema tõeline stiihia, kus ta tundis end nagu kala vees. Näiteks tema kuulus tankil peetud sütitav kõne oli tõeliselt julge ja leidlik üllatuskäik. Ta ise on oma mänguriloomust – just seoses augustiputšiga – kirjeldanud järgmiselt:

"Ma arvestasin kõik välja. Ma olen sportlane ning tean väga hästi, kuidas see toimub. Korraga tabab sind nagu elektrilöök ning sa tunned, et mäng on sinu võimuses, et sa võid initsiatiivi julgelt enda kätte haarata."³

Meenutagem, et Jeltsin oli nooremas põlves päris kõva spordimees, eriti võrkpallis, ta on kirjutanud:

"Mulle meeldis, et pall kuuletub mulle, et ma suudan uskumatu hüppega võtta vastu kõige lootusetumagi löögi. Ühtaegu tegelesin ka suusatamise, võimlemise, kergejõustiku, kümnevõistluse, poksi ja maadlusega."⁴

Jeltsini kõrval on mainitud filmi teiseks peategelane KGB juht Vladimir Krjutškov (1924–2007), putši sisuline liider, kes enda meelest väga osavalt haub aina uusi kombinatsioone, vangerdusi ja ratsukäike, voltides oma kirjutuslaual kokku paberlaevukesi ja liigutades neid salakavala mänguri õhinaga linnaplaanil mööda Moskva tänavaid.

Vandenõulased ei osanud aga arvestada, et mõni ettur võib päris ootamatult muutuda lipuks. Filmis on üks selline sündmuste käiku muutev "ettur" näiteks Dmitri Jazovi (1924–2020)) abikaasa Emma (1932–2017), kes võimuka kaitseministri lihtviisiliselt läbi sõimab. Muide, juba 22. augustil nimetas Jazov end "vanaks lollpeaks" ja kahetses osavõttu "avantüürist".

Aga vahest võis oma väike roll olla koguni Jeltsini väikesel tütrepojal, kes (filmis küll Jeltsini abikaasa Naina telefonikõne kaudu) meenutab kriitilisel momendil vanaisale tolle kunagisi õpetussõnu: "Kui kaklus on möödapääsmatu, siis löö esimesena!"

Eriti oluline võtmefiguur on aga (filmis väga efektselt välja mängitud) osavalt manööverdav kindralleitnant Aleksandr Lebed (1950–2002). Just pingeline dialoog selle kindraliga ajendab Jeltsinit kuulutama ennast kõigi Venemaal asuvate relvajõudude ülemjuhatajaks (lisades: "Just seda ei oska nad meilt oodata!").

Kui augustiputš juba läbi oli, juhtusin paar päeva hiljem kuulama ühe Moskva raadiojaama salvestust salajastest kõnelustest, kus Jeltsini pooldajad olid putši haripunktil edastanud teateid väekoondiste liikumisest Moskva kesklinnas. See oli äärmiselt põnev ja üksikasjalik materjal, mida ma hiljem pole juhtunud kuulma ning kus tankide ja muu sõjatehnika liikumised meenutasid mulle samuti teravate kombinatsioonidega malepartiid.

Nii mängisid augustiputši läbikukkumises vägagi olulist rolli ka sõjaväelised operatsioonid: mõned väeüksused laveerisid kahe tule vahel, mõned tulid üle rahva poolele, mõned keeldusid käsku täitmast, mõned komandörid ei võtnud lihtsalt telefoni vastu.

Putšistide kavandatav rünnak Jeltsini pooldajatele Venemaa "Valges majas" pidi algama 21. augustil öösel kell kolm (mäletan, et üks meie närvid kaotanud raadioreporter hüüatas poole öö ajal: kodusõda NSV Liidus on alanud!). Ent selleks ajaks seisid riigipöörajate "vigurid" kujuteldaval malelaual – juba ilmses ajapuuduses – sedavõrd kehvasti, et rünnakukäsk jäigi andmata ning üsna kiiresti järgnes kuulsusetu alistumine.

Putši nurjumist on ajaloolane ja politoloog William Taubman (1941) oma mahukas Gorbatšovi biograafias kommenteerinud järgmiselt:

"Selles mõttes ei piirdunud Gorbatšovi revolutsioon sellega, et muutis kümneid tuhandeid inimesi, kes nüüd julgesid astuda sõduritele ja tankidele vastu, vaid mõjus ka kindralitele ja miilitsatele, kes ei söandanud neid enam oma teelt pühkida."⁵

*     *     *

Minu jaoks toimusid need kolme päeva sündmused küllalt ebaharilikult, sest olin sõitnud Tartust maale Rõngu lähedale Salulaande, viibisin seal ühe sõbra suvekodus üksinda, telefoni ega muid sidevahendeid polnud, puhkasin linnakärast, käisin saunas ja sealses Linajärves ujumas.

20. augusti keskpäeval aga pandi teisel pool väikest järve käima raadio ja kuulsin uudistesaate üksikuid kummalisi lausekatkeid, millest esiotsa üldse aru ei saanud: kõigepealt teatati, et tankid lähenevad Tallinnale, sellele järgnes vaimuliku palvus: jumal, hoia ja kaitse Eestit!

Samas tulid kohalikud lüpsinaised järve äärde kümblema. Küsisin neilt: "Kus on Gorbatšov?" Järgnes hoopis iseäralik vastus: "Ei tollest tea keegi õhkagi." See meenutas juba kafkalikku unenägu.

Kiirustasin bussiga tagasi koju Tartu poole. Minu plaan oli lihtne: osta kokku nii palju konserve, kui kanda jaksan, ja sõita tagasi maale. Bussisõitjatega vesteldes sain toimunus pisut selgust. Ja Tallinnas Vabaduse väljakul pärastlõunal toimunud Rahvarinde võitluslik meeleavaldus pani mind uskuma, et asi polegi nii hull kui arvatud. Tõepoolest, inimesed olid mures ja ärevuses, aga polnud mingit suurt ja halvavat hirmu. Hirmu kadumine – see on kõigile diktatuuridele kõige ohtlikum asi!

Konservid jäid ostmata.

Siiski kummitab mind igal aasta augustis kummaline irratsionaalne tunne, et see üks päev, putši algus, 19. august, kui elasin maaüksinduses teadmatuses, samal ajal kui ajaloo käik hüppeliselt kiirenes, on minu elust justkui ülekohtuselt kaduma läinud ...

*     *     *

1992. aasta juunis pidas Jeltsin USA esindajate kojas kõne, kus deklareeris:

"Maailm võib kergendusest ohata. Kommunismi iidol, mis kõikjale ühiskondlikku vastuolu, vihameelt ja erakordset jõhkrust külvas, mis sisendas inimkonnale hirmu, on kokku varisenud. See on kokku varisenud, et mitte kunagi enam tõusta."⁶

¹ Sergi Plohhi, "Viimane impeerium: Nõukogude Liidu lõpp", inglise keelest tõlkinud Toomas Taul, Varrak, Tallinn 2016, lk 321
² Mängufilmi mitmeid kokkulangevusi leidsin näieks raamatuga: Naina Jeltsina, "Elu presidendi kõrval". Tõlkinud Liivia Anion. Kirjastus Postimees, 2020, 352 lk.
³ Tsiteeritud raamatust: Timothy J. Colton, "Jeltsin. Elu", inglise keelest tõlkinud Vallo Kask, Pegasus, Tallinn 2016, lk 309–310
⁴ Boriss Jeltsin, "Pihtimus etteantud teemal", tõlkinud Tõnis Avikson, Kupar, Tallinn 1990, tiraaž 100 000 (!), lk 21. Raamat kannab autori 16. oktoobril 1990 kirjutatud pühendust: "Ma toetan Eesti iseseisvust. Usun, et suveräänsest Venemaast ja iseseisvast Eestist saavad head naabrid ja usaldusväärsed koostööpartnerid."
⁵ William Taubman, "Gorbatšov. Mees ja tema aeg", tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak, Tallinn 2017, lk 557
⁶ Tsiteeritud raamatust: Richard Pipes [1923–2018], "Kommunism. Lühiajalugu", tõlkinud Lia Rajandi, saatesõna "Järelsõna kommunismile": Peeter Tulviste, Ilmamaa, Tartu 2005, lk 128