Oma Lutsu-raamatus andsin mõneleheküljelise ülevaate ka kirjaniku noorema venna Theodori (14. august 1896 Kuremaa - 24. september 1980 São Paulo) elukäigust.(1) Kirjutasin seal (lk 19) ühele internetiallikale toetudes: "Pärast Theodori surma hävitas Aksella Luts mehe soovi kohaselt kogu tema arhiivi."

Viie aasta eest aga (13. 8. 2016) hakkas ajalehes Vooremaa ilmuma pikem, mitu aastat laupäeviti jooksnud järjejutt "Theodori ja Aksella kirjakohver" (autoriks Riina Mägi). Selgus, et Brasiilias käinud huvilised on sealt leidnud päris palju materjale, kirju ja fotosid, mis heidavad rohkesti täiendavat valgust Theodor ja Aksella Lutsu eluolule paguluses. Siit leiab otse ülekülluses materjali võimaliku tulevase Theodor Lutsu elulooraamatu jaoks.

Üksainus näide: järjejutust hakkas silma, et Theodor ja tema abikaasa Aksella pidasid kümmet kassi ja vahel oli neid rohkemgi!

Hiljuti küsis minult üks Lutsu-huviline, kas kunagi on ilmunud Theodor Lutsu mälestusteraamat. Vastasin, et sellist raamatut meil veel pole, aga võiks ehk ollagi. Sest Theodor on paguluses avaldanud mitu päris pikka järjelugu New Yorgi ajalehes Vaba Eesti Sõna: filmimälestused "Pilte eesti filmiajaloost" aastal (1957, nr 24—32; taastrükk: Teater. Muusika. Kino 1989, nr 7-9), kuulsa venna varasemat elukäiku kajastav "Minu vend Oskar" (1965 nr 35—52, 34 tsensuurikärpega taastrükk kogumikus "Mälestusi Oskar Lutsust", 1966, lk 34-77) ja mälestused Eesti Vabariigi Sõjakoolist (1966, nr 16—31).

"Sugulus Oskariga lööb neis lugudes välja," on kommenteerinud autoriga lähemalt suhelnud ning tema mälestusi publitseerinud pagulasliteraat ja kultuuriloolane Reino Sepp (1926-1992), kinnitades seejuures, et Theodorilgi "on silma humoristlikele detailidele ja ta tsiteerib mahlakat rahvakeelt." (2)

Eriti väärtuslikud on Theodori meenutused vend Oskarist, mis lisavad kirjaniku portreele mitmeid põnevaid detaile. Esitagem stiilinäitena üks dramaatilisem katkend, mis nõukogudeaegses kogumikus "Mälestusi Oskar Lutsust" oli muidugi välja tsenseeritud:

"Lähenes 1918. a. sügis. Ajad olid rahutud ja segased. Brest-Litovski lepingu põhjal hakkasid Saksa okupatsiooniväed end Eestist välja tõmbama ja punavägi alustas pealetungi. Algas Vabadussõda. Nüüd oli minu kord sõtta minna ja ma astusin Kuperjanovi partisanide gruppi. Ei näinud Oskarit enne, kui Tartu oli tagasi võetud. Siis kui taganevale vaenlasele, kes end Elva suunas koondas, järele sõitsime, oli Oskar mind jaamas saatmas: "Tutt [Theodori hüüdnimi – A. K.], võitle vahvalt," ütles Oskar, "aga tule tagasi." Ma ei tea kui vahvalt ma võitlesin, aga tagasi ma tulin.

Kui Kuperjanovi pataljon Paju lahingus võitles, oli Oskar emaga iga päev anatoomikumi surnukambris vaatamas käinud, kas mind mitte langenute hulgas ei ole. Selles lahingus langesid paljud ja päris minu läheduses sai surmavalt haavata ülemleitnant Kuperjanov ise, — aga mina tulin tagasi.

Ka Võnnu lahing, millest Kuperjanovi pataljon osa võttis, nõudis paljude meeste elu, aga mina pääsesin. Kord, kui olin kodus käimas, oli kõikide rõõm suur ja Oskari abikaasa tähendas: "Ja surm ei olnud temale lahingutes ette nähtud." (Vene tuntud vanasõna.)" (3)

Lisagem, et aastal 1924 abiellus Theodor väga pikaealise Aksellaga (Aksella Hildegard, 10. oktoober 1905 – 8. jaanuar 2005), kes veel 90-aastaselt tuli tagasi Eestisse ja asus elama Pärnusse (andes muu hulgas mitmeid sisukaid intervjuusid).

Oskar ja Theodor olid üpris erinevad natuurid: noorem vend väga liikuv, toimekas ja ka sportlik filmifanaatik ja tantsulõvi, vanem vend aga tihti flegmaatiliselt paigalpüsiv kirjutuslaua taga istuja, kes üldse ei tantsinud ja kinoski olevat käinud vaid paaril korral.

Oskar Luts on oma nooremat venda ühes päevikusissekandes iseloomustanud järgmiselt:

"Ta on lõpmata kärsik isik. Saab näha, kuda ta ükskord elama hakkab. Kindlasti on ta palju naiivsem kui mina. Enesekriitikat on tal palju vähem kui mul. Võib olla on mul seda viimast liiga palju." (4)

Theodor oli aga tõepoolest üpris kärsitu ja muutliku meelega: esmalt oli tal tahtmine filmida "Kevadet" (oli ta ju olnud tulevase kultusteose esimene perekondlik lugeja-kriitik), aga plaanid muutusid ja sellest kavatsusest ei saanud asja, kuigi Oskar Luts sai maha koguni 160-leheküljelise filmistsenaariumiga "Joosep Toots" (valminud 1926, jäi käsikirja). Linateos jäi valmimata peamiselt "Estonia-Filmi" kitsaste majanduslike võimaluste ja ehk ka lihtsalt saamatuse tõttu.

Äsja "Soost" valminud filmi puhul võiks meenutada, et Theodor Luts kavatses teost ekraniseerida, oma mälestustes "Minu vend Oskar" ütleb ta: "Olin vaimustatud sellest novellist (---), mõlgutasin mõtteid "Sood" filmida. Mul oli isegi käsikiri selleks valmis, puudus aga raha, et seda mõtet teostada." (5)

"Tagahoovi" filmimiskavatsusest on Theodor rääkinud aastal 1936, kui ta tegutses Soomes: "Muide, "Suomi Filmi" tegelased on huvitatud minu venna Oskar Lutsu teosest "Tagahoovis". Andsin neile teosest lühikese kokkuvõtte, see kiideti üksmeelselt filmi jaoks sobivaks. Kindlat otsust pole veel antud, kuid lootust "Tagahoovis" filmimiseks on." (6)

Jah, see neetud raha! Filmitegemine on kulukas lõbu ja sõjaeelse vabariigi ametnikud-otsustajad ei mõistnud veel kuigivõrd filmikunsti iseväärtust ja rahvuskultuurilist tähtsust. Oma mälestustes jõuab Theodor ikka ja jälle välja filmitootmise materiaalsete vahendite nappuse juurde: kui hommikul oli mingi rahasumma kasutada, siis polnud kuigi kindel, kas õhtuks veel sentigi alles on.

Hädast päästis sageli välja hea ärivaist, mille kohta vanem vend on kord märkinud: "Theodor on nii kange ärimees, et kui ta näiteks kodunt alasti välja läheks, siis oleks tal Raekoja ette jõudes juba frakk seljas." (7)

Nii on Theodor Luts kõigist majanduslikest takistustest hoolimata jätnud meie filmilukku särava jälje ja tema mitmel maal valminud tööde loetelu tuleks üpris pikk. (8)

Lõpuks ka üks isiklikumat laadi mainimine. Eriti pärast minu ema ja isa surma 1990. aastate alguses jäid olid mulle tollel keerulisel ja heitlikul kümnendil oluliseks toeks, nii vaimselt kui materiaalselt, onu Evald ja onunaine Leida, külastasin neid tihti ja nad olid elavaks sillaks 1930. aastatesse. Nad rääkisid korduvalt, kuis olid tutvunud Aia tänav 19 (praegu Vanemuise tänava kirjandusmaja) Theodor Lutsu tantsukursustel ning peagi abiellunud. Järgnes pikk ja harmooniline kooselu. Nii et Theodor kui suurepärane tantsuõpetaja (seda meenutasid onu ja onunaine mõnigi kord siira tänutundega) on, olgugi üsna kaudselt, minugi elus mänginud märkimisväärset rolli!

1 Veste Paas, "Olnud ajad", Tallinn 1980; Veste Paas, "Ajahetked", Tallinn 1987; Veste Paas, "Theodor Luts filmidokumentalistina Eestis: 90 aastat sünnist" – Teater. Muusika. Kino 1986, nr 8, lk 76-82. Hulga artikleid on ajakirjanduses avaldanud Jaak Lõhmus.
2 Väärib märkimist, et Vikipeedias on Theodor Luts praeguse seisuga esindatud juba artiklitega 9 keeles: eesti, saksa, inglise, malagassi, egiptuse araabia, vene, serbia-horvaadi, soome ja ukraina keeles.

1 Aivar Kull, "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 16-19, ka foto
2 Teater. Muusika. Kino 1989/7, lk 26
3 Theodor Luts, "Minu vend Oskar" – Vaba Eesti Sõna 28. oktoober 1965, nr 43, lk 4
4 Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 (I) ja 1917-1919 (II), Tartu 1996, lk 22
5 "Mälestusi Oskar Lutsust", koostanud Meelik Kahu ja Eerik Teder, Eesti Raamat, Tartu 1966, lk 54
6 Asjaarmastajast "Suomi Filmi" peaoperaatoriks. Oskar Lutsu "Tagahoovis" kinolinale – Postimees 26. jaanuar 1936, nr 24, lk 3
7 "Mälestusi Oskar Lutsust", lk 129
8 Ajakirjas Teater. Muusika. Kino 1995/6 René Vilbre artiklile "Le felicito por su trabajo de camera: ESTA PERFECTO" ["Õnnitlen teid kaameratöö puhul: see on täiuslik"] lisatud Theodor Lutsu (ebatäielik) filmograafia lk 33 hõlmab üle poolesaja nimetuse.