Vene luuletaja Mihhail Lermontov (15. oktoober 1814 – 27. juuli 1841) hukkus 180 aastat tagasi duellil Nikolai Martõnoviga (1815 – 1875).

Kui lugesin keskkoolipäevil eksistentsialismiklassikute Camus' ja Sartre'i tekste (esmalt Camus' absurdi-esseed "Sisyphose müüt" ja Sartre'i autobiograafiat "Sõnad"), siis näis nendega elutundeliselt üsna hästi haakuvat ka Lermontovi looming. Ja kui hilisteismelisena asusin enda jaoks koostama (tüseda kaustiku näol) "Eksistentsialismi entsüklopeediat", siis valisin kirjanikest sinna ka Lermontovi.

Tema luule uljas pessimism, julge eituse vaim, oma (tihti tumedate) kirgedega visa võitlemine, erakordne trots, protestivaim ja mässumeel, aga ka näiteks tema suurepärase romaani "Meie aja kangelane" peategelane, "üleliigne inimene" Petšorin, olid noorele inimesele väga lähedased.

Seejuures võiks ka meenutada, et oma mõttetiheda monoloogromaani "Langus" ingliskeelsele väljaandele lisas Camus motona tsitaadi Lermontovilt: "Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest nende täies arengus."

Ma ei riskiks siiski teha Lermontovist puhtakujulist eksistentsialisti, küll aga on tal, kõiges kahtlejal, minu silmis üpris palju ühist Shakespeare'i Hamletiga.

Oma essees "Juhan Viiding – Eesti Hamlet" kirjutas Mihkel Mutt: "Mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita ei ole tal lõpuks niikuinii mingit šanssi? Kas kohe lõpetada või kõige kiuste siiski edasi võidelda? See küsimus on euroopa kultuuris äärmiselt püsiv. Ja minu lemmikmõtlejad on need, kes väidavad, et tõeline heroism ja inimvaimu suurus peituvad just selles, kui kõige kiuste võidelda, nii kaua kui suudad."¹

Selline idealistlik surmapõlglik võitlejanatuur oli ka Lermontov.

Ilma emata ja isata, vaid vanaema juures üleskasvanud lapsena tajus Lermontov väga varakult oma üksindust ja erandlikkust. Ülimalt läbinägelik, kriitiline ja paljastav vaim üllatab juba tema esimestes luuletustes.²

Ent selle kriitilisusega kaasnes paraku ka teatud küüniline hoolimatus, seda ka omaenese elu suhtes. Tolle aja tuntuim kriitik Belinski on ühes erakirjas aastast 1840 öelnud Lermontovi kohta: "See üliuljas vene pea otse kipub noa otsa."³

Ilmse mõnuga pilkas ja mõnitas Lermontov oma varasemat sõpra Nikolai Martõnovit, mis lõpuks viiski traagilise duellini.

*     *     *

Belinski kirjutas pärast luuletaja surma: "Lermontov jääb Puškinist kaugele maha kunstipärasuselt ja virtuooslikkuselt, musikaalses ja vetruv-nõtkes värsis (–-);  kuid sisu, mis on ammutatud sügavaima ning võimsa loomuse põhjast, hiiglaslik hoog, deemonlik lend ... — see kõik sunnib mõtlema, et Lermontovis me kaotasime luuletaja, kes sisu poolest oleks jõudnud kaugemale Puškinist."⁴

Puškin oli lennukam, säravam, inimlikult avaram ja mitmekesisem, Lermontov aga teravam ja äärmuslikum, puhastverd maksimalist. Oma essees "Lermontov ja Byron" on Ants Oras asetanud Lermontovi just kõikehõlmava mässumeele poolest isegi Byronist ettepoole:

"...nagu Byron tundis ta end üksiklasena keset oma aega ja kõrgemana sellest ajast — väljavalitud võitlejana vabaduse ideaalide eest; nagu Byron tundis ta enda kannul mõttedeemonit, kõikjal oleviku mürgist tuuma paljastavat analüüsi vaimu; nagu Byron oli ta kirglikult ja sügavalt tundev, valuliselt uhke hing. Lermontovi paatose pinevust, ta protestiva tahte võimsust ei ületa isegi Byron. Pigemini on lugu ümberpöördult."⁵

Kui aga nõukogude ajal püüti igati esile tõsta Lermontovi kui ühiskonnakriitikut "süveneva despotismi tingimustes" (mitmed tema vastavad värsid on lausa prohvetlikult aktualiseerunud ka praegusel Venemaal), siis võiks tänapäeva lugeja teda hinnata eeskätt kui inimeksistentsi üle kirglikult juurdlevat, isiksuse sisevastuolusid uurivat illusioonivaba psühholoogi.

Olgu siin meenutatud üht Lermontovi tuntuimat luuletust, tema loomingu visiitkaarti.

ON IGAV JA KURB

On igav ja kurb – pole ühtki, kes ulataks käe,

       kui murede küüsis end laastad...

Kui loota veel? Milleks, kui täitumist iial ei näe?

       Kuid aastad need kaovad – kõik paremad aastad!

Kui armastaks? Keda? Ei kesta ju jäädavalt see,

       kuid hetkeks ei tasu ju vaeva...

Kui endasse vaataks? Seal midagi rõõmu ei tee,

       kui palju ka möödunu tuhas ei kaeva.

Jääb kirgede tuhin, kuid seegi kord lahkuma peab,

       sest mõistus on kohtunik vali,

ja kõik meie elu – kes teraselt vaatab, see teab –

       muud pole kui rumal ja labane nali.

1840 (tõlkinud August Sang⁶)

¹ Mihkel Mutt, "Juhan Viiding – Eesti Hamlet" –  Sirp 28. mai 2004, lk 12
² Tõlkevalimikus "Luuletusi" (1964) on tema varasem looming (1829–32) paigutatud raamatu lõputsüklisse "Noorpõlve luuletused" (lk 99–181).
³ Tsiteeritud artiklist: Boriss Eichenbaum, "M. J. Lermontov" – Viisnurk 1941, nr 5/6, lk 412
⁴ Samas, lk 415
⁵ Ants Oras, "Lermontov ja Byron" – Vikerkaar 1988/1, lk 56. Essee on ilmunud ka Orase raamatus "Luulekool. III, Ilus, haljas", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 70–81.
⁶ Mihhail Lermontov, "Luuletusi", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964, lk 54. Poeedi esindusliku valimiku, 50 luuletust leiab väljaandest: "Maailma luule. Kuldne klassika", Tallinn 2006, lk 575–636.