Karl August Hindrey (1875-1947) oli – isegi loomingulise natuuri kohta – väga dünaamiline ja impulsiivne isiksus.¹

Nii näiteks alustab ta oma mälestuste kirjapanekut otsekui iseeneselegi üllatusena: "Mina, kes ma eluloolisi andmeid kuidagiviisi ei ole tahtnud anda, kes oma ja omaste elu täielikult isiklikuks privaatasjaks olen pidanud, millega teistel mitte midagi tegemist ei peaks olema, hakkan seda nüüd ise käsitlema ja päälegi laialt ja põhjalikult."²

Patt oleks sellise mehe kohta kirjutada igavat elulooraamatut (nagu seda kipub olema Oskar Kruusi kuivavõitu brošüür-konspekt aastast 2006).³

Mart Laari vastne teos "Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Karl August Hindrey" on põnev, värvikas ja kaasahaarav kirjanikulugu. Saame siit kokkuvõtliku pildi nii Hindrey isikust kui ka loomingust, kõige põhjalikumalt aga KAH poliitilistest vaadetest ja tegevusest. Eriti I ja II maailmasõja sündmuste keeristes ja ka kahe sõja vahelisi Eesti arenguid kajastades on ajaloolane Mart Laar oma sõiduvees. Vabariigi sünniaja kohta kasutab ta tabavat sõnaühendit "loov kaos" (lk 107).

Näeme, et üheks tormaka ja keevalise KAH silmatorkavaks suhtlemisviisiks olid näiteks kõrvakiilud: "Ma lubasin temale [Jaan Tõnissonile] mööda kõrvu anda" (lk 27); "ta vastas [Hugo Treffneri] kõrvakiilule kõrvakiiluga ja tõukas direktori trepist alla" (lk 35; korralikult käsipidi kokku minnakse lk 60). Peterburis Stieglitzi kunstikoolis "lajatas ta Tartust pärit sakslasest kaasõpilasele sellise kõrvakiilu, et silmapiiril terendas duell" (lk 37); "kord üritas ta Lurichile kõrtsis peksa anda, sest see välismaal mitte eestlase, vaid venelasena esines" (lk 42). Rusikad lähevad käiku hiljemgi.

Tõsi küll, ka kirjaniku vaimsest arengukäigust saame päris selge pildi; mainigem näiteks, et juba varakult sai Hindreyst "tõeline raamatuhull" (lk 28).

Nii on kirjaniku värvikast isiksusest loodud mõjuv portree, eriti poliitika- ja ajaloohuvilistele võiks Mart Laari raamat olla üsna köitev lugemisvara; puhtkirjandusliku kandi pealt on autori panus aga tagasihoidlikum.

Lahtisi otsi tulevaste uurijate jaoks jätkub. Lähemalt võinuks avada Hindrey mõjutajaid ja maailmakirjanduslikku tausta, nii näiteks on Arvo Mägi paguluses pakkunud KAH stiililisteks eeskujudeks Stefan Zweigi ja  Arthur Schnitzlerit, nimetades tema mitmeid novelle isegi erootilisteks esseedeks.⁴ Silma hakkas Johannes Semperi poolt toodud paralleel Marcel Proustiga (lk 172), mis vääriks edasiarendamist.

Hindrey arvukatest poleemikatest on kajastatud sõnasõdasid luuletaja Erni Hiire ja advokaat Maks Pässiga (lk 196-200), aga selliseid piikidemurdmisi oli veel suur hulk, näiteks KAH väitlused Rudolf Sirge ja Daniel Palgiga Oskar Lutsu hindamise asjus, kusjuures Hindrey andis Palgile "täieliku lugupidamisega" head nõu: "Mina isiklikult soovitaksin Teile puhtkunstilistel põhjustel hoiduda arvustuslikust karjäärist ilukirjanduse alal."⁵

Edasist lähemat tutvustamist vajaks Hindrey "Iru päevik" – vanadekodu metsikus viletsuses valminud ainulaadne ajadokument. Juba selle trükis ilmunud väike osa (1996, 84 lk) hämmastab oma psühholoogiliste võngete ereda isikupäraga; Rutt Hinrikus on selle teksti kohta kinnitanud: "Erakordselt suuremahuline teos, mida tulevikus — harva oskame küll end tulevase aja vaatekohale asetada — võibolla isegi olulisimaks Hindrey teoseks peetakse."⁶

Kui ENSVs tuli Hindreyst pikka aega vaikida, siis samal ajal paguluses avaldati tema teoseid ja kirjutati temast (eriti ümmargustel tähtpäevadel) siiski üsna palju⁷, seegi tahk kirjaniku retseptsioonist vääriks ülevaadet.

On tõsi, et Hindrey sai 1930. aastate teisel poolel rohkem Riigivanema ja Vabariigi Presidendi auhindu kui Tammsaare või Gailit (lk 11). Ent erinevalt kahest viimasest pole Hindrey teoseid praktiliselt üldse tõlgitud, tema ajaloolised romaanid on jäänud meie kirjanduse "siseasjaks", elektronkataloogidest leidsin vaid paari novelli vahendused.

Hindrey loomingu kõige väärtuslikumaks osaks ongi tema intensiivset "välkvalgust" kiirgav novellistika. Mart Laar nendib nõukogude ajal ilmunud novellivalimiku "Ja oli kunagi keegi" (1968) puhul, et see "ei muutnud kokkuvõttes suurt midagi" (lk 12) ning ka teise valimiku "Kaugekõne" (1986) mainimisele järgneb kommentaar "Kõike seda oli siiski naeruväärselt vähe" (lk 13).

Pisut kummaline tundub nende väidete puhul aga asjaolu, et pärast 1986. aastat pole meil ilmunud ainsatki Hindrey novellivalimikku. Kas nõukogudeaegsed koostajad jõudsid selles vallas siis ära teha puhta töö? Ilmselt mitte! Ehk vääriks kirjanik siiski ka üht tänapäevase pilguga koostatud parajalt tüsedat novellikogu?

Mulle on eriti meelde jäänud Briti Muuseumi sattunud Hindrey sina-vormis pöördumine Egiptuse muumia, kuningas Ramses II poole: "Aga ütle õige, sa pidasid pikki sõdasid (---) – mis tuli sellest kõigest välja? Ära pühitud on kõik, mis see sõda lõi, vägevus ja hiilgus, ja sina ise oled tummalt ühe uduse jõe kaldal klaaskapis."⁸

Mingit sellist erksalt mediteerivat, nägemuslikku, üle aegade ulatuvat filosoofipilku on tunda ka kirjaniku loomingu paremikus.<sup>9

1</sup> Hindreyst eriti kui efektsest karikaturistist oli mul omajagu juttu varalahkunud ajakirjaniku ja luuletaja Märt Luigega (1961-91), kes kinkis mulle ühe eksemplari oma diplomitööst, mis käsitleb üht olulist ajalõiku Hindrey tegevuses: ""Sädemed" 1905-1915" (juhendaja: Epp Lauk, Tartu Riiklik Ülikool, Ajakirjanduse kateeder, Tartu 1986, 72 lk). Laari raamatu IV peatükk kannabki pealkirja "Sädemed" (lk 62-75).

² Karl August Hindrey, "Minu elukroonika I-III. Murrang. Tõnissoni juures". Järelsõna "Üleaegne Karl August Hindrey": Rutt Hinrikus; Eesti Päevalehe ja ajakirja Akadeemia raamatusari Eesti mälu, 2010, lk 67

³ Viljaka ja teeneka kirjandusloolase Oskar Kruusi vabanduseks võiks siiski meenutada seda, mida on mõnesuguse esseistliku teravdatusega välja öelnud Karl Martin Sinijärv Kruusi raamatut "Vabakäiguvang" (Valter Kaaverist) arvustades: "Kunstilise elamuse ometigi sain. Samal põhjusel, miks Oskar Kruusi lugedes ikka – mees teeb kõike just nagu väga valesti, aga ta teeb asju, mida mitte keegi teine ei tee. Järelikult ei tee keegi ka õigemini. Ning nõnda jääb ainsaks ja kindlasti mitte materdamist väärivaks allikaks nimelt Oskar Kruus." – K. M. Sinijärv, "Oskar Kruusi mängud Valter Kaaveri pärandiga" – Eesti Päevaleht / Arkaadia 18. 2. 2005, lk 13. Ja muide, Kruusi õhukeses brošüüris on üllataval kombel rohkem fotosid kui Laari raamatus.

⁴ "Armastusprobleemi eesti kirjanduses arutati Arvo Mägi kirjandusõhtul Eesti Majas" – Vaba Eesti Sõna 25. mai 1967, nr 21, lk 4

⁵ Olen sellest kirjutanud artiklis "Luts ja Hindrey" – Postimees 10.-11. august 1993

⁶ Rutt Hinrikus, "Hindrey Irus" – Looming 1995/8, lk 1102

⁷ Vaid paar näidet: Henrik Visnapuu, "Karl August Hindrey 75 a. sünnipäeva puhul" – Vaba Eesti Sõna 26. august 1950, nr 34, lk 4; Valev Uibopuu, "Hindrey romaanikäsikiri sõjajalus. Uusi andmeid kirjaniku sõjaaegse loominguperioodi ümber" – Tulimuld 1981/1, lk 32-40

⁸ Karl August Hindrey, "Kirjad noortele". Koostanud Hando Runnel, järelsõna: Hando Runnel ja Voldemar Kures; sari Eesti mõttelugu, nr 130, Ilmamaa, Tartu 2016, lk 262

⁹ Nagu ikka kombeks, mainigem ka mõningaid trükivigu. Suure eesti kirjandusloo IV köite 2. raamat ei ilmunud 1974, vaid 1984 (lk 13). Lk 149 on Anton Jürgensteinist saanud Jürgenson. Terve rida nimesid puuduvad nimeregistrist: Peeter Speek (lk 67-68), Karl Marx (69), Pjotr Stolõpin (70), August Wiera (79), Wilhelm II (93), Eduard Laaman (110), ja neid on veelgi. Jaan Tõnisson tuleb mängu juba lk 27, nimeregistris aga alles lk 40.