Oskar Luts, kellel 7. jaanuaril täitub juba 135. aastaring, on eesti kirjanduse ehedamaid memuariste, moodsamalt öeldes, omaelulookirjelduse tipptegija. Lisaks mälestusteraamatute seeriale ja päevikutele on ta oma elukäigust pajatanud veel terves hulgas perioodikasse laialipillatud lühipalades, millest saaks kokku seada lausa eraldi köite.¹

Valisin neist kirjatöödest taasavaldamiseks kaks hilisemat, sõjajärgset lühipala, mis peaksid näitama kirjaniku toredat huumorit ja ladusat sulejooksu sellelgi perioodil, mida on sageli koolmeisterlikult dotseeriva üleolekuga tavatsetud iseloomustada vaid kui loomingulist allakäiku.

Üldkäibiva mõiste "eneseiroonia" asemel oleks Lutsu puhul ehk kohasem kasutada veidi haruldasemat terminit "enesehuumor". N-ö stiilinäitena sellisest mõnusast, sundimatust enesehuumorist tooksin kirjaniku venna Theodori jäädvustatud mälestuskillu "Oskarist tehakse portree" (portree autor maalikunstnik Voldemar Kangro-Pool).

"Maalimine iseenesest ei võtnud nii palju aega kui selle eeltööd. Tuli visata mõned "topkad", et "modellil" nägu seada, ja siis teised "topkad", et kunstnikul oleks "inspiratsiooni". Aga lõpuks sai portree siiski valmis. Kui Oskar seda vaatas, hüüdis ta: "Sa, tont, oled mulle ju lilla nina pähe teinud!", mille peale Kangro-Pool vastas: "See on kunstialal nüüd viimane mood."

"Ah nii", ütles Oskar, "no see on siis iseasi. — Siis olgu ta kas või roheline."²

Tänasel päeval võiks olla eriti oluline veel kord toonitada Lutsu loomingu psühhoteraapilist toimet. Oma Lutsu-raamatus tsiteerisin tuntud müütide ja muinasjuttude uurija, Jungi psühhoanalüüsi arendaja Clarissa Pinkola Estési (1945) mõtteid pajatuse tervendavast mõjust:

"Pajatus on arstirohi. Sellest ajast peale, mil ma esimest tõelist lugu kuulsin, olen pajatuste lummuses. On nendel vast vägi sees! Nad ei sunni meile peale mitte mingit toimingut, tegu – ei midagi seesugust. Meie ei pea midagi muud tegema kui kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis taastavad iga kaotsiläinud hingetungi, hakkavad toimima iseenesest. [---] Lood viivad meid arusaamisele sellest, mida me vajame..."³

Lutsu kui psühhoteraapilise kirjaniku erilist rolli rõhutas juba kirjaniku sajandijuubeli aegu Lutsu maja kauaaegne majaisand Avo Rosenvald, meenutades "Kevade" autori ühes kunagises vestluses väljendatud loomingulist usutunnistust:

"Kas olete näinud, kuidas õige arst raskele haigele lootust sisse ajab? Just nagu arstirohtu, ikka ilusate ja õigete sõnadega. Siit ongi kõige selgemini näha, kuidas paljal sõnal võib olla hiiglajõud. Ja siis ma mõtlen, et ehk minu raamatuis on ka mõni õige ja inimesele tarvilik sõna."⁴

OSKAR LUTS VESTAB OMA ELULOOST

Hiljuti pöördus "Postimehe" toimetus Eesti NSV rahvakirjaniku O. L u t s u  poole palvega kirjutada meie jaoks oma elulugu. Sm. Luts oli nii lahke ja saatis selle juba järgmisel hommikul.

Siin see on:

"Lgp. "Postimehe" toimetus.

Te soovite minu elulugu? – Palun!

Sündisin Kuremaa järve kaldal aastal… Noh, kes seda enam kinni võtab, ja see polegi nii tähtis. Tähtsam on see, et sündisin järve  ä ä r e s, aga mitte j ä r v e s, nagu võiks arvata mu nime järgi. Esimese asjana, mis ma olevat teinud, nimetatakse koledat karjumist.

Aegapidi õppisin kõndima ja rääkima, ja kui sain parajaks jõnglaseks, siis pandi mind kooli, kus olin eeskujulikult laisk, aga valmis igasuguseks mürgeldamiseks. Õppisin neljas koolis, kuid ei lõpetanud ühtki neist.

Minu esimene amet: kingsepa-õpipoisi abiline. (Isa oli Palamusel kingsepp). Pärastpoole õppisin apteekriks ehk a p t i i g r i k s, nagu öeldi tol ajal.

See oli minu elu v a n a - a e g.

Siis kandsin kuus ja pool aastat kuningakübarat. Peale seda olin raamatukaupmees. See äri läks muide väga hästi, aga läks tagurpidi, kuni lõppes päris meeltülendava pankrotiga.

Siirdusin Tartu Ülikooli raamatukokku ja seadsin tubli seljatäie  e e s t i raamatuid riiuleile. Kuni tolle ajani nad vedelesid seal ühes suures kastis, segamini ja käkaskaela.

Ent siis võtsin üles ühe ala, mis mulle seni oli olnud ainult kõrvalametiks: hakkasin tegema kirjatööd.

See oli minu elu k e s k - a e g.

Praegu nimetatakse mind aiva tihti v a n a m e i s t r i k s. Seega muidugi tahetakse ütelda, et olen vana ja pidagu ma nüüd kord juba oma suu ja sulg. Aga mina ei ole vana; olen noorem kui kaks-kolmteist kirjameest kokku. Ka meister pole ma kaugeltki mitte, s e s t  õ p i n  v e e l. Alles paarikümne aasta pärast, kui tervist on, kuulutan end selliks. Ja siis, nii aastat viiskümmend edasi, siis vahest ehk luban enesele ütelda nii umbes – m e i s t e r.

Muud tähtsamad sündmused mu elus?

– Varsti pühitseme naisega oma abielu juubelit.

See on minu elu  u u s - a e g.

Tervitades

O. L u t s

Tartus, augusti algupoolel 1945. a.

Esmatrükk: Postimees 8. august 1945, nr 183, lk 2

Oskar Luts

MINU ESIMESI KOKKUPUUTEID TEATRIGA

Peterburi linn, praegune Leningrad aastal 1912. Juulikuu hirmus kuumus, mis muudab uulitsakivid hõõguvateks kerisekivideks. Jalakäijate saapatallad suitsevad ja susisevad. Apteekrisell Luts istub ühe suure kivimaja kolmanda korra pisikeses toakeses ja loeb Postimeest. Ja istub kolmandal korral just sellepärast, et sel majal polegi neljandat korda. Maja asub nn Peterburi poolel, Suur-Zelenina uulitsal. Alt kostab läbi luu, liha ja üdi lõikav hoburaudtee vagunite ragin, mõnekümne sammu kaugusel läigib vaikselt Suur-Nevka jõgi, mille vastaskalda tihe ja hästihoolitsetud puiestik meelitab sinna varju ja vilusse. Jah, jah, varsti ma lähengi sinna, ma enne ainult vaatan seda Postimeest.

Vaatan ja ... äkki kargab mulle sealt ninna üks sõnum: Tartus kuulutab Eesti kirjanduse selts välja näitemängude võistluse. Sealjuures tingimused ja nõnda edasi.

Hm ... Ja veel kord: hm. See asi ju ei peaks minule põrmugi korda minema, aga ... näe,  l ä h e b  korda. Kui prooviks õige minagi, kas või naljaviluks või nii ... Mis sellest, kui kukungi läbi ja naeravad mind välja isegi maa ja linna kanad — praktika mul sel alal juba on. 1905. aastal kirjutatud südantlõhestav draama "Joosep Ärkla" tõi mulle küll rohkesti kirjandusliku vusserdaja kuulsust, aga sinna kõrvale mahub veelgi rohkem. Ei, paneme aga julgesti rinnad kokku mõne teise tükiga; paneme jala taha ja vääname. Tüübid juba piiluvad sealt kuskilt ja nõuavad tegevust.

Kuu aja jooksul valmib lustmäng "Paunvere", tõmbab saba rõngasse ja läheb "Vanemuisesse" võistlusele.

Asi ununeb, nagu ununeb palju teisigi õnnetusi ja kuritöid.

Sama aasta sügisel kolin Peterburist Tartusse — ülikooli, aga et mu rahakotis pole midagi peale suure augu, siis nihutan enese mag. Jürgensoni apteeki tööle. (Selle apteegi asemel on praegu lage plats ning seal võib vabalt kurni mängida.)

Aga siis varsti ilmub laenatud raha, minu kulu ja Postimehe kirjadega "Kevade 1", mille lahtisi lehekülgi juba mitu aastat tassisin linnast linna nagu kass tassib poegi urkast urkasse. Seda vaest loomakest ei tahtnud käsikirja näol keegi näha ega kuulda; kirjastajad, nähes seda, said krambid ja langesid minestusse; üks olevat läinud sõgedaks ellik puudulikuks, teine koguni surnud ilma issanda armulauata.

Aga trükituna see "Kevade" võtab hõlmad vöö vahele ja — läheb. Ega's muidu tule kooliõpetaja Raudsepp ühel päeval minu kotta ja ütle nii:

"Teie nimi on nüüd tuntud. Kirjutage ka meile midagi. Meie korraldame Eesti Rahva Muuseumi heaks piduõhtu, ja sinna oleks meil väga vaja mõnda naljanumbrit."

"Hm. Aga missugusel kujul peab olema see number?"

"Kui saaks mõne lühikese näitemängu. Vanemuise näitlejad mängiksid ta maha ja ... siis oleks teiste ettekannete seas ka veidi uudist."

"Millal vajate seda numbrit?"

"Noh, aega on. Meie piduõhtu on alles kahe nädala pärast."

Ei mäleta, mis ma seepeale lõõbin, aga muuseas tähendan küll, et siis ta tuli liiga vara, et kahest tunnist oleks küllalt olnud. — Näidendi kirjutamiseks — pool tundi, vanemuislastele harjutamiseks — tund; aega oleks ülegi jäänud, aga alati see üleliigne ruttamine!

Nädala pärast on mul "Kapsapea" valmis. Vanemuise rahvas püüab selle õhust kinni ja teeb ... kas kaks või poolteist proovi.

*****

Tulen parajasti botaanikaaiast, kus vana mefisto-näoga professor Kuznetsov meile ütles: "Vaadake, poisid, see siin on sinilill, ja see on tulilill." Äkki meenub mulle, et just selle päeva õhtul on Vanemuises muuseumi-pidu ja minu "Kapsapeale" torgatakse päkad silma (kantakse ette).

Mis muud kui — s i n n a, töörõivais ja ajamata habemega, nagu ma olen, sest aeg on juba niikaugel, et pole mahti muuta oma välimust. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb — ütleb juba vanasõnagi.

Võtan pileti, köbin õrrele, sinna kuhugi rõdunurka ja teen enese võimalikult väikeseks, et siis nagu ei puutu silma õigetele inimestele. Eesriie kerkib, lavale tuleb meister A. Lemba ja mängib nii ilusasti klaverit, et saalis istub lausa sulanud südamega kuulajaskond. Vesi kipub silma ja külmajudinad jooksevad üle ihu. Võlur!

Siis laulab üks noor daam armsasti, otse kui puistates lilli publiku sekka: sinililli ja tulililli, varasuviseid nartsisse ja sügisesi astreid. Seepeale langeb eesriie ning näitelaval hakkab meisterdamine, justkui ehitataks sinna maja. Ja kui siis seesama eesriie jälle tõuseb, siis on minu Sirgasmäe omad platsis. Leopold Hansen teeb Saamuel Pliuhkamist säärase toreda vembla, et kas naera või ise. Amalie Konsa ei jää temast põrmugi maha: niisuguseid vanu ja tiitsakaid taluperenaisi oled elus palju näinud. Juulius Põder ja pr Altleis pruutpaarina ei jäta midagi soovida, ja isegi saunanaine Krõõt, pr. Markus, on kõigile, kes vähegi on elanud ja olnud maal, vana hea tuttav. Kõik on täiesti elavad inimesed ning tekib säärane tunne, nagu ei vaatakski näitemängu, vaid elu ennast.

Juba algusest peale muutub saalirahvas tähelepanelikuks. Siis kostab kihinat-kahinat, sosistamist ja naeruturtsakaid, aga varsti juba laia naerulaginat. Lõpupoolel ja eriti lõpul on auväärt publik lausa käest ära, naerab, plaksutab käsi ja teeb sääraseid veidraid tükke, mis mind teeb lausa oimetuks. "Autor! Autor!" karjub otsekui rattal.

Mina muidugi ei mõtlegi end liigutada oma urkast. "Mul on aega," arutlen endamisi. "Küll ma siis enese välja poetan, kui see tuhin neil möödub."

Aga häda! — Tuhin ei taha mööduda. Müra aiva paisub seal all — n a d  nagu teavad, et pelglik autor konutab seal kuskil, sessamas ruumis.

Äkki tekib minu kõrvale suur tugev mees nagu kadunud Simpson. "Tulge kohe alla," sosistab mulle kõrva, "direktor Menning tahab teiega rääkida."

Vaat kus põmm ja kärakas! Direktor  i s e  tahab minuga rääkida! Ega siis pole muud, kui peab minema.

Ma ei tea tänase päevani, millise kavala kauba ja petise tööga oli tolleaegne Vanemuise näitleja Möller välja nuhkinud, et istun seal ülal. Samuti ma ei tea ka seda, kuidas ta mind juba siis üldse tundis. Aga seda tean küll, et ta mu läbi tühja jalutussaali juhtis ühte väikesesse koridori. Ja seal siis ... ma arvasin, et suren. Seesama Möller nabis mu tugevasti käevangu, keegi teine näitleja haaras mu teisest küljest, Amalie Konsa lükkas takka ja ... nii mind siis viidi näitelavale ning  l a s t i   s e a l   l a h t i.

Mu silmade ees läks kõik kirjuks. Ma ei näinud midagi, Ma ainult  k u u l s i n  kohutavat käteplaginat ja hüüdeid. Ent niipalju taipu oli mul siiski veel alles, et teha kohmakas karukummardus ja kaduda. Umbes säärane oligi minu esimene kokkupuude teatriga ja näitelavaga. Higistama võttis. Nahk oli veel kaua aega kuum.

*****

Järgmise aasta varakevadel seisan mag. Jürgensoni apteegis puldi juures ja jälle loen Postimeest. Ja siis jälle kargab mulle sealt ninna üks sõnum, mis lühendatud kujul käib nõnda:

"J. Reintamile, F. Karlsonile ja O. Lutsule määrati näitemängude võistlusel ergutusauhinnad. Need näidendid tulevad Vanemuises ettekandele järgmisel teatrihooajal."

Minu Peterburis kirjutatud "Paunvere" lehvitas tiibu. Ja see juba märkis minu edaspidiseid kokkupuuteid teatriga.

Aga Peterburi valulapsega ei läinud asi sugugi nii libedasti kui "Kapsapeaga". Tolleaegne vali ja kraasistatud käega Vanemuise direktor Menning kutsus mind siis tõesti (mitte enam väänkael Mölleri kaudu) korduvalt oma juurde, pesi üsna korralikult mu peakest ja laskis "Paunveret" viilida küll siit, küll sealt. Kord oli lugu juba niikaugel, et ei puudunud enam palju, kui oleksin oma "Paunvere" kompanjongi virutanud valusaimasse tulle. — Ma ei suutnud oma endist "lustmängu" enam äragi tunda. See oli muutunud lausa kurbmänguks, kui mitte just teistele, siis vähemalt minule enesele. Aga tuli appi sõber Ants Simm ja kuidagi lahendas selle pinevuse.

1913. aasta sügisel läks "Paunveregi" kolinal üle näitelava laudade, aga tal polnud kaugeltki seda edu, mis oli "Kapsapeal". Küllap ta oli kistud liiga läbi laudade, mille tõttu kaotas oma esialgse liha ja vere.

Esmatrükk: Sirp ja Vasar 29 september 1945, nr 39, lk 7

Viited

¹ Ühe sellise omapärase "loominguloolise kommentaari" pealkirjaga "Minu kirjanduslik minevik" avaldasin artiklis "Oskar Lutsu patukahetsus aastast 1948" – Keel ja kirjandus 2007/1, lk 59--62. Ilmeka autobiograafilise pala "Mõningaid jooni minu elukäigust" aga avaldasin raamatus: Oskar Luts, "Ühe naise kiri. Valik novelle ja lühipalu", Ilmamaa, Tartu 2020, lk 136-143. Tugevasti memuaarse kallakuga on samas kogumikus ka lühipala "Elevandi abielust" (kirjaniku määratlusel "üks väike jutuke").
² Theodor Luts, "Minu vend Oskar" – kogumikus "Mälestusi Oskar Lutsust", koostanud Meelik Kahu ja Eerik Teder, Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 66. Teose kommentaarides lisatakse, et selle portree asukoht on paraku teadmata.
³ Clarissa Pinkola Estés, "Naised, kes jooksevad huntidega: müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist", tõlkinud Andres Ehin ja Ly Seppel, toimetanud Doris Kareva, Huma, Tallinn 1997, lk 24. Selle raamatu püsivat populaarsust näitab asjaolu, et aastal 2010 ilmus uustrükk ning elektronkataloogi andmeil on tehtud juurdetrükid aastail 2011, 2013, 2014, 2016, 2018, 2020 ja 2021.
⁴ Avo Rosenvald, ""Kevade" retseptsioonist" – Edasi 17. jaanuar 1987, nr 13, lk 4; ka: Erna Siirak, "Koolilapse pilguga" – "Mälestusi Oskar Lutsust", lk 301