Arvi Tapveri raamat Heiti Talvikust (1904-1947), vaid kahe värsikoguga üheks meie tippluuletajaks tõusnud poeedist, on väga tänuväärne lisandus kirjaniku biograafiale, valgustades lähemalt tema viimaseid kannatusaastaid jõhkra ja salakavala kommunistliku karistus- ja hävitussüsteemi küüsis. Peale Talviku on põgusalt riivatud veel mitmeid kirjanikke (peatükk "Tartu kirjanike vembud" lk 92-100).

Alustaksin aga pisut kaugemalt.

Nõukogude ajal polnud absurdsemat mõistet kui "julgeolek". Sest selle nime varjus oli tegemist terroristliku organisatsiooniga, mis tegelikkuses ei pakkunud kellelegi vähimatki julgeolekut. Mitte kellelegi.

Meenutagem, mida oma kuulsas 1939. aasta avalikus kirjas Stalinile ütles diplomaat ja literaat Fjodor Raskolnikov:

"Keegi ei tunne end Nõukogude Liidus ohutult. Keegi ei tea magama heites, kas ta pääseb öösel arreteerimisest. Kellelegi ei halastata. Süütu ja süüdlane, oktoobripäevade kangelane ja revolutsiooni vaenlane, vana bolševik ja parteitu, kolhoosnik ja diplomaat, rahvakomissar ja tööline, intelligent ja Nõukogude Liidu marssal – kõiki võib tabada piitsahoop, kõik keerlevad verisel saatanakarussellil.

Nagu tulemäest variseb aeg-ajalt kõminal ja mürinal hiiglakamakaid kraatri kurku, nii kistakse ka nõukogude ühiskonnast terveid rahvakihte lahti ja paisatakse kuristikku."¹

Tõepoolest, ka selle terroriorganisatsiooni ninamehed lasti ju järjestikku maha: Jagoda, Ježov, Beria.

1980. aastate teisel poolel oli mul mitu pikemat vestlust ühe meie vene kirjanduse parima asjatundja, Tartu Ülikooli dotsendi Valeri Bezzuboviga (1929-1991) ning küsisin temalt, miks hukkusid näiteks Babel, Pilnjak, Mandelštam, Meierhold, aga ellu jäid näiteks Bulgakov ja Pasternak, Ahmatova ja Zoštšenko – ühed "nõukogudevastased" ju kõik.

Dotsent Bezzubov tegi mulle selgeks, et Stalin, nagu üldiselt kõik türannid, oli – seda küll suuresti olenevalt momendi olukorrast – äärmiselt tujukas, muutliku meelega, lapsikult kapriisne ja põhiolemuselt irratsionaalse meelelaadiga isevalitseja. On üsna asjatu otsida tema tegudest mingit kindlat läbivat ratsionaalset kaalutlust. Miks arreteeriti või ka hukati see ja mitte teine isik – siin polnud mingit mõistuspärast loogikat, ka kujutletav "süü" polnud üldse oluline.

Tähtis oli hoida kogu ühiskonda totaalse hirmu all, ja kõige paremini saigi seda teha just täiesti irratsionaalsete, ettearvamatute aktsioonidega.

Ja tuli ette näiteks sedagi, et ülekuulatavat sunniti andma allkiri tühjale paberilehele, misjärel "uurija" (seda sõna on siin raske kasutada ilma jutumärkideta) täitis selle paberilehe oma vaba mõttelennuga.² Ülekuulamiste eesmärk polnud selgitada tõde, vaid väsitada ja kurnata ohvrit, kuni ta oli nõus lõpuks tunnistama ennast kasvõi agendiks planeet Marsilt.

See pikk sissejuhatus tundus tarvilik eriti nooremale lugejale, kes võtab kätte Arvi Tapveri raamatu Heiti Talviku vangla-aastatest 1945-1947. Ütleb ju autor teose lõpupoole:

"Seega, miks luuletaja-tõlkija, poliitikakauge isik, kes pidanuks mõjuma ju lausa eluvõõra süütu lambukesena? Miks Talvik, miks 1945. aasta?

See on küsimus, millele ma ei suutnud enda jaoks lõplikult ja piisavalt veenvalt vastata" (lk 116).      

Tänu Mart Orava ja luuleprofessor Karl Muru (1927-2017) artiklitele³ on Heiti Talviku viimaste eluaastate katsumused üldjoontes teada, Arvi Tapver lisab neile põhjaliku sissevaate arhiivis leiduvatesse mahukatesse ülekuulamisprotokollidesse.

Tõsi küll, nende protokollide refereerimine ja kommenteerimine on küllalt kaelamurdev ja tänamatu ülesanne. Polnud ju tollaste "uurijate" eesmärgiks kohe kindlasti mitte pakkuda tuleviku ajaloolastele objektiivset tõde toimunust. Peamiselt mõeldi oma "mundriaule", hoolitseti selle eest, kuidas paremini püsida oma soojal kohal, ning sageli luuletati kokku selliseid absurdsusi, mis igal normaalsel inimesel lausa üle mõistuse käivad. Ja see "uurijate" kohutav kantseliit, õõnsate stampväljendite lõputu rida!

Mida hakata peale säärase (17. 5. 1945 ülekuulamisprotokollist tõlgitud) tekstiga:

"Aastatel 1940-1941 oli nõukogude võim Eestis tugev ja sellel oli laiade rahvamasside toetus, seetõttu võtsid Veljesto kodanlikud natsionalistid äraootava positsiooni ega viinud läbi aktiivset nõukogudevastast tegevust kuni Saksa okupatsioonini." (lk 120).

Arvi Tapver on püüdnud toimikute halli monotoonsust elustada omapoolsete hinnangutega, püüdnud leida mingitki ülekuulamiste läbivat loogikat, fikseerida küsimuste-vastuste nüansse. Vahel on see õnnestunud, vahel minu meelest ka mitte. Aga see on suuresti maitseasi, sest algmaterjal on sedavõrd määramatu.

Kiusatus teha mõnest toimikus ilutsevast juhufraasist suuri järeldusi on autori paiguti vedanud libedale teele, kus ta asub arendama peaaegu et kriminullilikku jutuveeretust (millele viitab juba teose pealkiri). Ning enam kui riskantne on hakata ülekuulatavale tema vastuste eest nii-öelda käitumishindeid panema. Samas tunnistab autor ise, et tema töö ei pretendeerigi teaduslikele kriteeriumitele (lk 136).

Arvi Tapveri raamat pole küll nii mõjuv kui näiteks Margit Mõistliku käsitlus teise meie luule ereda tähe Artur Alliksaare vangla-aastatest raamatus "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust" (2012).⁴ Juturaamatuna sobib ta siiski ka laiemale lugejaskonnale ning tulevase Talviku-monograafia autor võib siit leida mitmeid olulisi pidepunkte luuletaja elukäigu kõige süngema eluperioodi valgustamisel.

Lisa.

Senised Heiti Talvikust kirjutajad pole maininud ühte tema märkimisväärset kirjatööd sõja lõpupäevist 1945, mis näitab luuletaja teatud kompromissivalmidust, kuid ei päästnud teda peatsest arreteerimisest.

Heiti Talvik

Sõda Saksamaaga on võidetud

Berliin on vallutatud! Saksamaa viimaste rannikurlbade ja sisemaiste "kottide" ja "kotikeste" likvideerimine võib olla ainult veel päevade küsimus... Ei osanud oodatagi sündmuste arengut nii kiires tempos. Kaasaegsele inimpõlvele on langenud tohutu vastutus, olla maailma ajaloos kõige vapustavamale sündmuste, kõige kriitilisemate silmapilkude tunnistajaks ja nende puhul seisukohta võtta. Sellest seisukohavõtust oleneb inimkonna tulevik paljude sajandite jooksul.

Kümmekond aastat tagasi pani allakirjutanu paberile järgmised värsiread: "Preisluse pühkmeist haakristlane / iial vastset ei raja Rooma"...

Ennustus osutus muidugi õigeks, kuid milline vastutustundetu naiivsus oli toda hirmsat vastast põlglikult alahinnata! Nõukogude Liit teadis, mis ta tegi, kui ta kogu maailma fashismiohu eest hoiatas. Seda hoiatust ei võetud õigel ajal kuulda. Ja nüüd on lõviosa Vanast Mandrist varemeis... Rääkimata ookeanidena valatud verest, lugematul arvul purustatud eludest.

Sõda Saksamaa vastu on niihästi kui võidetud, algab võitlus püsiva maailma rahu ülesehitamiseks. Ülesanne on tohutu, kuld kõigi sõjas langenute nimel oleme õigustatud lootma, et see samm-sammult lahendatakse.

Postimees 6. mai 1945, nr 104, lk 3

¹ "Aivar Kulli ajalootund: Raskolnikovi avalik kiri Stalinile" – ERR kultuuriportaal 1. oktoober 2019
² Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", I köide, tõlkinud Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik, Eesti Raamat, Tallinn 1990, lk 89 ja terve peatükk "Juurdlus" lk 82-119
³ Mart Orav, ""Mina suren vee peal..." Heiti Talviku biograafiat aastaist 1940-1947" (Vik 1988/7, lk 47-57, kokku 102 allikaviidet);  samas ka Boris Kaburi ja Ants Salumi [pealkirjata] meenutusi Heiti Talviku vangla-aastaist (vastavalt lk 57-58 ja 58-62); Karl Muru, "Heiti Talviku viimased kirjad Betti Alverile" – Keel ja Kirjandus 1993/10, lk 621-622; "Inimene hingeöös" – Tuna 2002/1; ka raamatus: "Legendaarne", koostanud Karl Muru ja Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2004, 2., parandatud trükk, 2007, lk 284-296
⁴ Margit Mõistlik, "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust", Menu Kirjastus, Tallinn 2012, 208 lk, peatükid "Vanglatee 1950-1954" ja "Vanglatee 1954-1957" (lk 69-124). Arvustasin seda teost Tartu Postimehes 20. 01. 2012 (ka raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 157-158).