X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Õnnepalu: Betti Alveri luule ei püüa olla sügav, vaid on seda enese tahtmata

Foto: Klassikaraadio

Sarja "Äratundmised" eelviimases osas rääkis kirjanik Tõnu Õnnepalu Betti Alverist, kelle värsid on teda saatnud koolipäevist peale. Juttu tuli luuletaja vabadustest ja kammitsatest ning erakordsest riimigeeniusest, samuti selgus, et Alverit ja Õnnepalu ühendab lisaks luulele botaanika.

"Ilmauks on irvakil, kõik on kuskil võimalik." Kes seda ütleski?

Alustada tuleb päris algusest. Betti Alver sündis 1906, tema isa oli Jõgeva raudteejaamas ametnik. See oli õitsev ja uhke tsaariaeg, raudtee oli vägev asi, isa sai oma tütart Tartus Puškini gümnaasiumis koolitada.

Betti ristinimi oli Elisabeth Alver, hiljem Heiti Talviku abikaasana sai ta nimeks Elisabet Talviken. Ja siis elu lõpupoole oli ta Elisabet Lepik – Mart Lepiku abikaasana.

Aga luuletajana oli ikka Betti Alver.

Venekeelne gümnaasium talle küll väga ei meeldinud, nagu ta on mälestustes kirjutanud, aga tuli hiljem kasuks.

Peale II maailmasõda oli Betti Alveri looming põlu all ja ei saanud midagi avaldada. Tema ainukene töö oli tõlkimine. Ta tõlkis saksa keelest, näiteks Kristjan Jaak Petersoni saksakeelseid luuletusi, Kreutzwaldi kirjavahetust ja muud, ja vene keelest.

Betti Alver andis eesti kirjandusele täiesti asendamatud Puškini tõlked. "Jevgeni Onegini" värsid on sellised, nagu olekski eesti keeles kirjutatud, nii voolavad ja loomulikud. Muidugi polnud asi üksnes gümnaasiumis, kus Betti sai hea keele ja kirjanduse aluse, vaid ka tema erakordses vormi ja riimi geeniuses.

Eesti keeles on riimidega keeruline, neid on loomuldasa vähevõitu. Sõna rõhk on esimesel silbil ja kui sõna on pikk ja paljude silpidega, siis kõik silbid peavad teise sõnaga kokku käima, et tekiks riim.

Näiteks prantsuse keeles on rõhk sõna viimasel silbil ja riimi annab üksainukene silp. Eesti keeles on asi keerulisem, aga see pole siiski takistanud mõnd luuletajat kirjutamast terveid raamatutäisi ilusasti riimis, rütmis ja mõõdus luuletusi, kus pealegi kõik riimid on veel ka mõttekad.

Värssidega on nii, et mingil viisil saad ju ikka read riimi väänata, aga tõelises luules peab riim midagi ka tähendama. Nagu sõna peab midagi tähendama.

1936 oli Betti Alveri loomingus üks eriliselt viljakas aasta, mil on dateeritud terve hulk tema parimaid luuletusi, nende hulgas "Tuhapäeval". Tol aastal langes kirikukalendri tuhkapäev kokku vabariigi aastapäevaga, nii et see on veidi ka vabariigi aastapäeva luuletus.

Natukene sellele vihjatakse – "tühjad ja kobavad kõned" ning "masside hümnis kajastus päevade paisk"... Siis oli veel priske Pätsu aeg ja Alveril on siin väike vastandus tollasele ametlikule optimistlikule kultuuripoliitikale, mis rõhutas töökust ja edasipüüdlikkust ja eestlust – kõike seda toredat.

Betti Alver seab siin vastu oma hoiaku – "julgesid olla sa siiras, õnnelik vaba ja laisk...".

Jah, kindlasti peab poeet olema ka laisk. See tähendab, et unustad kõik mured, päevapoliitika ja üldse igapäeva, astud sellest välja, sinna luuleilma, või teise ilma, kus inimene ka elab. Ta on ühe jalaga ühes ja teise jalaga teises maailmas, ka enda teadmata.

Üks on see praktiline ja materiaalne ja paratamatu, kus me kõik ühtviisi tammume, ja teine on mõtte ja vaimu, kujutluse ja unistuse ja fantaasia ja kes-teab-veel-mille maailm. Ning see on sama reaalne ja sama paratamatu.

Poeedi töö, kui seda saab nimetada üldse tööks, ongi selles ilmas käimine, sinna enda unustamine ja seal unistamine. Aga mitte passiivselt või kuidagi lõdvalt unistamine, vaid aktiivselt. Ja samas mitte krambis ja pinges.

Lased asjadel enda juurde tulla ja lased neil minna ja sellest sünnib luule.

Kusjuures ka luule nõuab distsipliini, aga see peab olema loomulik, tore, armas, lõbus. Riimid ja värsimõõt tegelikult aitavad olla vaba, mis on üks paradoks.

1936. aasta paiku oli niisiis Betti Alveri elu õitseng ja loomingu kõrgaeg. Korraga tuli nagu kosest luulet ja kõik see on just niisugune uljas ja kristalselt selge, vormiline ja lustakas ning ei saa ka öelda, et poleks sügav.

Ta on sügav just niisugusel kergel viisil nagu luule peab olema. Ta mitte ei püüa olla sügav, vaid on seda enese tahtmata.

Siis see aeg lõigati läbi. Pärast sõda oli Heiti Talvik kadunud ja Bettil ei lastud oma loomingut avaldada. Ta ei kirjutanudki hulk aastaid midagi.

Mida ta 1960ndatel ja sealt edasi kirjutas, polnud enam päris see. Tema loomingus oli ikka oma võlu ja oma tarkus, aga sädelust ja uljust enam ei tulnud ega saanudki tulla.

Luuletaja elas päris vanaks, üle 80 aasta, ja muutus lausa pühaks institutsiooniks. Teda käidi Tartus külastamas, tüütamas ja peaaegu et kummardamas. Ta sai nagu mingisuguseks vaatamisväärsuseks.

See oli üks omaette peen turismi liik – Tartus Betti Alveril külas käia.

Ma ei käinud tal külas, mulle tundus see imelik. Mis ma sinna lähen, mul ei ole talle midagi öelda.

Avastasin tema luuletused päris noorena. Ta oli minu jaoks esimene luuletaja, kelle luule ma avastasin tervikuna, teismelise-aastates.

Selline vormiline ja omamoodi lihtsalt loetav luule on alguseks hea. Keskkoolis oli tookord mingi ülelinnaline deklamatsioonivõistlus ja õpetaja Damberg viis mu sinna deklameerima. Ma võtsin Betti Alveri luuletuse "Peegel". Õpetaja Damberg küll arvas, et ma ei loe seda õigesti ja püüdis mind suunata õigesti lugema.

Arusaamisega on muidugi nõnda, et me saame aru alati sel hetkel parimal võimalikul viisil. Me saame aru sealt, kus me parasjagu oleme, ja seda, mida meil on vaja aru saada.

Kuid kes siis ütles need sõnad – "Ilmauks on irvakil, kõik on kuskil võimalik"?

See oli muidugi Cypripedium, täpsemalt Cypripedium calceolus. Ja need sõnad leiduvad poolenisti proosa-, poolenisti luulepoeemis "Jõgeva ja Pedja vahel".

Oma viimasel loominguperioodil Betti Alver ei kirjutanud enam uljaid, selgevormilisi ja kergeid luuletusi. Mulle tundub, et luule ja värsid teda enam eriti ei huvitanudki. Ta oli oma luule kirja pannud, oma värsid andnud.

Aga kindlasti oli talle siis tähtis tema aiakene ja lilled. Ja "Jõgeva ja Pedja vahel" ongi niisugune botaaniline, floristiline poeem, kuhu Betti Alver on valanud oma armastuse lillede vastu.

See, kes ütles "Ilmauks on irvakil...", on niisiis kaunis kuldking, üks meie kodumaa metsade ja niitude kõige suurema ja imelikuma õiega orhidee. Rahvasuu on teda ka käokingaks, kukulinnu pätiks, neitsikingaks, pruudikingaks või saksakingaks kutsunud.

See on tõesti üks imelik lillekene. Ta ei sarnane mitte millelegi. Kui seda esimest korda metsas näed, mõtled tõesti, et kuidas niisugune siia sai!

Teekonna Jõgeva ja Pedja vahel käis luuletaja läbi lapsena, kui ta elas Jõgeva raudteejaamas. Raudtee äärt pidi kümmekond kilomeetrit põhja poole tuleb Pedja jaam ja jõgi kulgeb seal raudtee lähedal. Raudteetammil kasvab igasugu lilli ning on päris värvikas floora. Suvel raudteetammid õitsevad lupiinidest ja tõlkjatest, ja millest kõik veel.

Nii et see Betti Alveri teemaline suvine palverännak võiks olla just raudteetammi äärt mööda Jõgevalt Pedjale või edasi, nii kaugele kui jalad kannavad.

Kes teab, võib-olla on kusagil seal metsa sees pimedas jälle mõni kuldking.

Orhideedega on ju niisugune asi, et nad võivad kaduda ja aastaid mitte maa seest välja tulla, aga nad on seal olemas. Läheb aegu ja aastaid, ja ühel kevadel on ta väljas ja õitseb, ja mitte üks, vaid mitu.

See on väga uhke vaatepilt.

Tõnu Õnnepalu raamatusari "Äratundmised" on Klassikaraadios pühapäeviti kell 9.05 ja kolmapäeviti kell 21

Toimetaja: Kaspar Viilup, Tiia Teder

Allikas: "Äratundmised"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: