Tõnu Õnnepalu: luule vallas teeb Viivi Luige looming läbi pika kaare ja arengu

Kirjanik Tõnu Õnnepalu võtab saates "Äratundmised" kätte raamatuid, mis teda mingil eluhetkel on puudutanud ja jätnud jälje. Seitsmendas saates arutleb ta Viivi Luige teoste üle, kelle luulega on tal omamoodi side.

Alati kui suvi saab üle keskpaiga, kui hilissuve ja sügise noodid juba sugenevad meelde, kui angervaks ja kanarbik õitsevad ja pihlakas näitab värvi ning maad võtab nukrus, et jälle see suvi läheb, siis alati tuleb mulle meelde Viivi Luige luuletus "Hilissuvine".

Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik.
Ja seda suve
ei tule enam,
ei tule enam
seda suve.

Viivi Luik oli 15-aastane, kui ta selle luuletuse kirjutas. Kummaline lugu, et selles väikeses luuletuses on väga kontsentreeritud viisil tema luule olemas. Otsekui väikeses pungas või seemnes. Ja ka elukogemus on nagu juba ette selles luuletuses kirjas. Polnud ju palju tal neid hilissuvesid veel, aga võib-olla polegi palju vaja, üht-kahte koged ja tunned ning jõuad mingile äratundmisele. Luuletus on kirja pandud talvel. See on siis õieti hilissuve mälestus, aga väga täpne ja otsene.

Tema eluringis seal polnud kindlasti ühtegi kirjanikku. Oli vaid külaraamatukogu. Sellest kõigest ja oma lapsepõlvest kirjutab ta romaanis "Seitsmes rahukevad", mis on eesti kirjanduses kindlasti üks kõige parem lapsepõlveromaan. Lapsepõlv on seal väga otsekohene ja üldse mitte ilustatud. See oli päris hull aeg, 40ndate lõpp ja 50ndate algus Eesti külas. Aga selles raamatus, nagu ka Viivi Luige luules, on mingi tohutu jõud ja värskus, väljapüüdlemine või mittehoolimine, ja teadmine, et olgu mis on, mina olen mina, mul on minu elu ees ja ajalugu ega miski saa takistada.

Juba päris noorena läkitas ta oma luuletusi kuhugi toimetusse. Viivi on ise rääkinud, kuidas talle sinna kodutalusse saabus ühel päeval toimetusest delegatsioon tädisid või prouasid, kes tulid kontrollima, kas see vastab tõele – kas niisugune laps on ikka olemas, kes kirjutab selliseid luuletusi. Nad tegid kindlaks, et laps on olemas ja tal on terved vihikud luuletusi täis kirjutatud. Niimoodi algas õige noorelt Viivi Luige tee kirjandusse. Ta oli isepäine ja iseseisev, algusest peale endas väga teadlik ja mingil viisil vormikindel. Väga vara jõudis ta ka päris küpse enda hääleni ja tegelikult lõpetas luuletamise juba 1980ndate lõpus. Paar viimast luuletust ilmus veel 1990ndate alguses. Ja see on ilmselt otsus, äratundmine, et nüüd on see kirjas ja ära öeldud, kõrgpunkt ja täius on saavutatud. Kirjutamise fookus ja tähelepanu läks mujale.

1980ndatel algas Viivi Luige proosa periood, ja väga jõuliselt. Tema tähelend rahvusvahelises kirjandustaevas oli 1984 ilmunud "Seitsmes rahukevad". Tollel hetkel tundus imena, et lasti ilmuda raamatul, mis erakordse otsekohesusega räägib neist aastatest. Õhus olid suured muutused, ka mujalt pöördus tähelepanu siiapoole. Ja mis oli parem, kui tõlkida värske raamat, mis räägib nii ausalt kogemusest, mis Lääne-Euroopas täielikult puudus. Nii saigi Viivi Luigest proosakirjanik, kes reisis mööda maailma ja rääkis oma lugusid ning luuletusi ta enam ei kirjutanud.

Luule vallas teeb Viivi Luige looming läbi pika kaare ja arengu. Alguses on peaaegu lihtne loodusluule. Mis pole muidugi üldse lihtne, sest kuigi pildid ja kujundid on loodusest, räägib ta ikka meist enestest, meie hingest, igatsustest ja tunnetest. Aga mida aastaid edasi, seda rohkem tulevad Viivi Luige luules esile linna- ja igapäevamotiivid, teatav argisus. Üks viimaseid luulekogusid kannabki nime "Maapealsed asjad". Sellega on natuke nagu füüsikaga, et mida suurem on potentsiaalide vahe, seda suurem on pinge – luules on see pinge argisuse ja tavalisuse ning selle tagant paistva jõu vahel. Aga seda pinget pole niisama lihtne saavutada. Hilistes luuletustes õnnestub Viivi Luigel argisus ja ülevus ühendada ja need on ühendused on eriti mõjuvad.

Enne kui Viivi lõpetas luuletuste kirjutamise, tuli veel üks lühike periood, mis on mingis mõttes nagu süntees sellest esimesest, väga lüürilisest ja järgnenud argisest, maapealsest luulest. See viimane periood on kuidagi eriti jõuline, lausa mütoloogiline või eepiline. Mingisugune uus rangus ja suurus tuleb sinna sisse. Need on riskantsed asjad, väga kerge on libastuda suuresõnalisusesse. Ta proovib rääkida suurtest asjadest. Aegki oli tollal muutumas niisuguseks tormiliseks ja eepiliseks ning need tema salmid justkui kuulutavad ette seda aega. Kuid kui see aeg kätte jõuab, siis Viivi Luik enam luuletusi ei kirjuta. See uus aeg, mis 90ndatel aastatel algas, ei ole väga luuleline. Luule jääb kõrvale.

Kui vaadata Viivi Luige nooruspõlve vihikuid, kus ta harjutas luuletuste kirjutamist, siis ta võttis seda kui väga tõsist asja ja sai aru, et see on töö. Mitte selline töö nagu tema perel ümberringi, aga ikkagi töö – töö iseendaga.

Ma avastasin Viivi Luige luuletused teismelisena. Sestpeale on nad mind saatnud. Luuletustega on ju nii, et kui nad on kord loetud ja loetud, ja on juba peas, käivadki nad sinuga kaasas kogu ülejäänud elu. Nagu üks väikene varandus, mida ära võtta ei saa.

Mis see luule lõpuks muud on kui üks elukogemus ja üks ilukogemus. Need saavad kokku. Elukogemus võib olla valus ja ilukogemus niisamuti. Aga see valu seal värssides mingil viisil puhastub ja värsid ei tee haiget. Nad võivad teha, jah, sellist magusat valu, aga eluvaluga võrreldes on see ikkagi ravim, see on leevendus, lohutus ja valgustus.

Toimetaja: Tiia Teder, Kaisa Potisepp

Allikas: "Äratundmised"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: