Romaanid on muidugi igati erinevad, aga Villul ja Jürkal on päris palju ühist. Nad on mõlemad mõtlematud, meeletud mehed. Teevad, mis pähe lööb. Aina otsivad mingit absoluuti ning lähevad raksu oma keskkonnaga, sest loomulikult ei ole keskkond ja ühiskond valmis sellisteks meeletusteks. Elatakse ikka ju tasapisi, mõistlikult ja ei püüta liiga kaugele.

Need nimed Kõrboja ja Põrgupõhja kõlavad hästi kokku, tegelikult ka tegevuspaigad. Aga kui tahaksime teha palverännaku Kõrbojalt Põrgupõhja, siis reaalselt neid kohti olemas ei ole. Ka see Tammsaare kodutalu, kus kirjanik sündis ja mille järgi omale pseudonüümi võttis, on saanud nüüd juba peaaegu ametlikult nimeks Vargamäe (Tammsaare muuseum Vargamäel). Kuigi see koht ei ole iial olnud Vargamäe. Vargamäed olid küll olemas, kuid hoopis Põhja-Kõrvemaal, kümneid kilomeetreid Tammsaarest põhja pool Koitjärve kandis, kus Anton Hansen oma venna juures suvitas, tervist parandas ja kirjutas. Kodukohas Tammsaarel ei ole ta päris kindlasti midagi kirjutanud. Kõik tema kirjatööd on sündinud kas Tallinnas ja midagi varajast ka Kaukaasias, kus ta käis tervist parandamas ning päris palju seal Koitjärvel. "Kõrboja peremehe" kirjutas ta 1922. aasta suvel hoopis Kehra lähistel Birkenruh' mõisakeses, mis kuulus ühele Eesti soost mehele, Eduard Virgole. See oli tema suur suvi. Ta oli siis juba 44 aastat vana, aga tema suur looming oli kõik veel alles ees.

See Kõrboja nimi on Tammsaarel iseenesest väga hea leid. Väljamõeldis, kuid kindlasti mitte õhust võetud. Neid kõrve-nimelisi kohanimesid on sealkandis palju ning kogu seda ala on hakatud kutsuma Kõrvemaaks. See ei ole üldsegi rahvapärane, vaid kunstlik nimi, mille pani geograaf Jakob Kents, kes seda kanti uuris. Sestsaadik on see Kõrvemaaks jäänud ja nimi läinud rahva sekka. See kõrv või kõrb tähendas metsanurka või inimestest kauget kõrvalist paika ja sellestsamast on ka see piibellik kõrb pärit. Vanas piibli tõlkes ongi veel kõrved. Kõrboja tähendab ehk ka pruunikat punakat oja ja värvi nime (kõrb hobune). Meie metsaojad ongi sellise punakaspruuni veega. Tulevad rabadest ja voolavad kuskil üle liiva, kus on näha see pruunikas, punakas, natuke isegi verekarva vesi.

Minu jaoks on need kaks romaani, "Kõrboja peremees" ja "Põrgupõhja uus Vanapagan" Tammsaare loomingu kokkuvõte, kvintessents ja ka kõrgpunktid. Vahepealses loomingus läks ta väga suureks ja laiaks oma "Tõe ja õigusega", tahtis võimsat mitmeköitelist epopöad, aga kõike seda oli ka natuke liiga palju. Tegelikult oli selliste romaanide aeg juba läbi.

Palju rohkem omas ajas oli Tammsaare nende kahe lühikese romaaniga. "Kõrbojas" on kokkusurutud kogu Tammsaare romantika ja melodramaatika, mingi talle omane kergus ja voolavus ning natuke ka arutelu ja jutukeerutust. "Põrgupõhjas" muutub see kõik juba millekski määratlematuks. "Põrgupõhja uus Vanapagan" on kena lugemine, seal saab nalja, seal saab kõike, aga samas on see väga tõsine ja kurb lugu. Ning ta on ka muinasjutt.

Õigupoolest on kõik romaanid muinasjutud. Kui neid hakata analüüsima, siis nende põhjas on ikka muinasjutt. Enamasti üks mees ja üks naine, üks prints ja printsess või üks vaene poiss, kes püüdleb printsessi poole ja peab tegema igasuguseid vägitegusid. Nagu Katku Villu ja tema printsess Kõrboja Anna.

Villu teebki vägitegusid, võib-olla liiga paljugi, ja ta peaaegu saab oma printsessi kätte – kuid siis enam ei tahagi. Tema tahab Annat, aga Kõrboja on Villu ja Anna vahel nagu mingisugune manner, kust tuleb üle tungida. Villu tahaks tuua Anna Katkule nagu tulevase kuninganna oma kuningriiki, kus tema loob ja ehitab, virutab kivid taeva poole puruks. Ja sinna tuleb tema kuningaloss ja riik ja maa, kus nad kahekesi õnnelikuks saavad. Aga nagu me teame, see ei lähe nii, pole selline lugu, vaid pigem tragöödia, kus kangelastel häid valikuid ei ole, on ainult halvad. Aga ikkagi on valikud. On ette teada, et neil läheb halvasti, aga teistpidi jälle on selles ka nende suurus või mingisugune õnn. Lõppude lõpuks Villu ikkagi saab Kõrboja, ainult et mitte see Villu, vaid Villu väike poeg saab Kõrboja peremeheks. Vähemalt raamatu lõpus on meil selline pilt, kuidas Evi ja Anna lähevad väikese Villuga vastu tulevikule. Mis on ka huvitav, tänapäevane perekonna konstellatsioon – kaks naist ja üks väikene poeg, kellest peab kasvama Kõrboja peremees.

Kui veel mõelda raamatu lõpust edasi, siis mis saab väikesest Villust, kes raamatu andmete järgi võis sündida nii umbes 1921? Sõda on möödas, elu käib uutel alustel ja on Eesti Vabariik, mida küll raamatus ei mainita. Kui tuleb jälle uus aeg 1941, oleks Kõrboja peremees Villu parasjagu 20-aastane, ja mis teda ootab, me ei tea. Jälle pole häid valikuid, on põhiliselt kaks, arvestades, et ta on ikkagi Kõrboja peremees, mis on peaaegu et mõis. Kas ta pääseb minema või ei pääse ja hoopis viiakse minema? Kui oleks see parem variant, me võiks kujutleda, et ta on praegu 100-aastane, ehk elaks veel seal kuskil Kanadas, oleks käinud Kõrboja vaatamas ja võib-olla maa tagasi saanud. Aga kui me paigutame Kõrboja sinnakanti, kus Tammsaare selle kirjutas, kust ta on võtnud selle maastiku ja olustiku (raamatust on äratuntav imeilus Koitjärv oma saarega kõrgete männiküngaste vahel ja Jussi järved Põhja-Kõrvemaal) – siis sellest sai nõukogude ajal sõjaväe polügoon. Talud tehti tühjaks, inimesed aeti välja, sinna jäi ainult üks metsavahikoht. Metsad võeti maha ja pole midagi alles sellest ilust ja elust. Lagedad künkad on küll kaunilt kanarbikku kasvanud ja järvede ümber on mets alles. Ei tea kas see Kõrboja olekski väikesele Villule õnn olnud.

Mis see õnn siin elus üldse on? Villu jaoks on õnn töö. Et saaks oma kive lõhata. Eks selles on unistus ja eesmärk, aga töö muutub ruttu sellest suuremaks ja saab justkui ise eesmärgiks. See võib ju tunduda mõttetu, aga kas on? Kui nüüd Põrgupõhja juurde hüpata, siis Jürka jaoks pole küsimust – tema tahab õndsaks saada ja pole muud võimalust kui tööd rühmata. Ehkki Ants, see Kaval-Ants, muudkui keerutab Jürkat ümber sõrme ja pigistab temast välja kõik mis pigistada on, jääb ikkagi tunne, et Ants kadestab Jürkat. Sest Jürkal on midagi, mida temal ei ole. Jürkal on hingerahu olemas, aga Antsul on ainult mure, plaanitsemine ja häda, kust veel saada, kust juurde saada, kuidas veel petta ja kellel nahk üle kõrvade tõmmata. Ja temal ei ole rahu ega hingeõndsust mitte lootustki saada.

Me lõpuks ei teagi, kumba peaks kadestama, kas kavalat Antsu, kes elab ilusas majas igatpidi hästi, või Jürkat, kes elab nagu loom seal peaaegu koopas? Ja kumba me peaksime haletsema, kas iseendid, kes me elame ilusas ja hästikorraldatud maailmas, kus meil on kõik ennekuulmata mugavused ja elu, millest sada aastat tagasi ei osatud undki näha, või Jürkat, seda muistset inimest, kellel pole mitte midagi, kes elab suitsuonnis ja selleks, et süüa saada, läheb hommikul välja ja hakkab tööd tegema, maad kraapima või midagi tassima, vedama või tõstma, niitma või lõikama, kuni õhtul magama saab. Teine päev jälle edasi. Me ei tea, kumb on õnnelik.

Maailm, mida Tammsaare meile näitab, on taluinimese ja igavese töö maailm, kus öeldakse ka need surematud sõnad: "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus". Mis tegelikult selles uues maailmas, kus Andres nii ütleb, ei veena enam. Vastus on ju see, et olete küll tööd teinud ja vaeva näinud, aga armastust ei ole Vargamäel tänapäevani. Ja seegi on tõsi, ehkki arvan, et Andresel oli teistmoodi õigus. Selles töötegemises ja vaevanägemises ongi mingisugune oma õndsus, võib-olla see ongi õnn. On kaks erinevat asja – on nauding ja on õnn. Meie aeg on väga orienteeritud naudingule, mõnule. Mõnu on niisugune, mida tahad kohe uuesti, kui ta on möödas. Temast ei saa kunagi küllalt ja ta peab kogu aeg suurenema. Aga õnn on hoopis midagi muud. See ei ole lõppematu nauding ega mõnu. Õnn saabki olla ainult rahu. Et sa oled rahul ja ei tahagi midagi muud. Ja ei ole seda rahutust sees, et on millestki kogu aeg puudu.

Ma usun – mul on selline teooria – et neid inimesi hoidis üleval rahu, mis oli nende sees ja selle rahu andiski töö. Aastasadu oli maatöö niisugune, mis ei viinud väga kuskile edasi ja ei saanud kunagi tehtud. Sellest elati kuidagiviisi ära, aga töö algas jälle otsast peale. Mingit suurt paranemist või rikastumist polnud ette näha. Sellega oldi rahul ja ega midagi muud jäänudki üle. Eks kiusatusi ja ahvatlusi ja asju, mida tahta, oli ka palju vähem. Igatahes, selles on mingisugune mõistatus, mida meie enam lahendada ei saa. Tammsaare natukene paotab meile ust. Tammsaaregagi on see lugu, et ühtepidi on tema veel sellest maailmast pärit ja lapsepõlves taluelu näinud, teisalt on ta sellest välja murdnud ja uue aja inimene. Tammsaare pilk sinna minevikku on juba täiesti siitpoolt, sellestsamast maailmast, kus meie elame. Ja tema peateos "Tõde ja õigus" on ju mitte Vargamäele mineku, vaid Vargamäe mahajätmise lugu. Peategelane Indrek läheb Vargamäelt ära, kutse on hoopis mujal.

Tammsaare jutustab meile, kuidas see vana maailm kaob ja kuis tegelikult ka see rahu kaob. Ja kuidas me jõuame siia rahutusse maailma, kus me ei usu enam, et töötegemine ja vaevanägemine toob armastuse ja õnne. Õnn peaks olema kusagil mujal ja mitte meis enestes.

Aga tundub, et see teeb hoopis õnnetuks.

Tõnu Õnnepalu raamatusari "Äratundmised" on Klassikaraadios pühapäeviti kell 9.05 ja kolmapäeviti kell 21.