Tõnu Õnnepalu: "Öö lõpp" on suure üksinduse ning väljapääsu ja armastuse otsimise raamat

Foto: Klassikaraadio

Tõnu Õnnepalu räägib raamatutest, mis on talle pakkunud äratundmishetki. Kuuendas saates võtab ta kätte Franēois Mauriaci romaani "Öö lõpp" ja jagab kuulajaga mõtteid, mida see teos temas tekitab. Mõned neist on kaugele üldistavad.

"Öö lõpp" on kaksikromaani teine osa. Kirjutamise vahele jääb kümmekond aastat ja Mauriac on ise alati rõhutanud, et neid ei pea koos lugema, kuid loomulik vist siiski on enne "Öö lõpu" kallale asumist ka "Therese Desqueyroux" läbi lugeda. Just see esimene romaan kuulub prantsuse moodsasse kirjandusklassikasse, mis kooliõpilastele on kohustuslik lugemine. Romaani põhjal on tehtud kaks filmi.

Kõik Mauriaci romaanid on lühikesed. Ta ei püüdnudki oma suurt iidolit Prousti järele aimata ega tema eeskujul kirjutada "jõgiromaane", vastupidi, surus romaani kokku nii napiks kui võimalik. Eesti keeles on Mauriaci raamatuid ilmunud päris palju, ta on eestikeelses prantsuse kirjandusklassikas lausa üle-esindatud. Mingil viisil on ta meie lugejatele sobinud.

"Therese Desqueyroux" ja "Öö lõpp" ilmusid sarjas Varamu 1972. aastal samade kaante vahel. Ka Loomingu Raamatukogus on avaldatud mitmeid Mauriaci romaane ning Nobeli autorite sarjas ilmus 1991 "Armastuse kõrb", "Galigai" ja Mauriaci viimane romaan "Endise aja nooruk" (toim. – Tõnu Õnnepalu tõlkes). Kuid need ilmumised jäävad niiöelda eelmisse aega. Päris uuel Eesti ajal pole Mauriaci raamatuid eesti keeles välja antud.

On üsna mure nende raamatutega, millest ma siin sarjas räägin. Minu teadvuses on nad kõigil ja igal pool olemas. Varamu sarja anti ju nõukogude ajal välja tohututes tiraažides ja kõik raamaturiiulid olid seda täis, raamatukogudest rääkimata. Paraku olen nüüd aru saanud kurvast tõsiasjast, et meie rahvaraamatukogudest on nad suureltjaolt välja loobitud, sest võtavad ruumi. Osad on "kapsaks loetud" ka, aga peamiselt visatakse minema ikka seetõttu, et neid enam väga ei laenutata ja uued raamatud tulevad peale. Need uued raamatud on omakorda "uued" paar aastat ja siis rändavad ka need raamatukogu ukse taha kasti, kust on sentide eest või tasuta võtta. Nii on mul väike kartus, et raamatud, millest ma räägin, polegi enam hästi kättesaadavad.

Igal maal on raamatutel eriline saatus. Näiteks Prantsusmaal kutsutakse "vanaks" raamatut, mis on vähemalt 150 aastat vana, kõik sealt edasi on uus kirjavara, millel pole antiikset väärtust. Eestis on raamatuid perioodiliselt hävitatud ja laiali tassitud. Raamatuid on korjatud ja siis on nad jälle kadunud. Kolm suurt raamatute hävitamise lainet on üle käinud. Eelmise Eesti vabariigi alguses kui toimus maareform ja mõisad võõrandati, hävisid mõisate raamatukogud, kus oli palju-palju köiteid. Balti aadlike ja linnakodanike raamatukogudest jäi Eestisse alles väga vähe. Siis tuli teine maailmasõda ja seejärel riiklik raamatute hävitamine ning raamatukogude puhastamine ideoloogilistel põhjustel. Inimeste kätte midagi jäi, aga eks inimesed ise ka hävitasid, hirmust. Ja nüüd on uus Eesti vabariik vaikse raamatuhävitamise kaasa toonud praktilistel põhjustel. Eks kõigepealt oli ka ideoloogiat, raamatukogudest lendas välja punane kirjandus ja sellega koos ka neid raamatuid, mis oleksid võinud alles jääda. Praegu ma vaatan, et minema läheb üldse kõik vanem, mida pidevalt ei loeta. Kui sa lähed klassikat küsima, siis raamatukogudes enam ei ole ja Tallinnas võib-olla ühes raamatukogus on üks eksemplar.

Loodetavasti on raamatuid ikka veel inimeste kodudes ja need suured sektsioonkapid ei ole veel kõik välja visatud koos raamatutega. Ma väga loodan, et Mauriac leiab uuesti avaldamist, Henno Rajandi tõlked on väga head.

Mauriaci romaani "Therese Desqueyroux" esimese osa tegevus toimub maakolkas. Landes (eesti keeles – nõmmed) on Bordeaux' ümbruses üks suur liivaluidete ja männimetsade ala, mida prantslased nimetavad Lääne-Euroopa suurimaks metsamassiiviks. Seal on lõputud männimetsad ja väga üksluine maastik ning neil mändidel ja metsal on Therese'i loos väga suur roll. Kui ma seda nooruses lugesin ja hiljem ikka jälle lugesin, siis ma mõttes paigutasin tegevuse alati Eestimaa männimetsa ja see tundus täiesti usutav. Kuigi väike küsimus jäi, et kirjanik ehk liialdab, kui kirjeldab männikuid hirmus süngetena – et männid on nagu trellid ja männikõrb nagu vangla.

Kui mind kutsuti kirjanike residentsi Bourdeaux's, kasutasin võimalust ja sõitsin väikese rongiga sinna männimetsade keskele ühte alevisse. Tegin pika matkaringi läbi metsa ja siis sain aru, et see on midagi hoopis teistsugust kui meil. Seal on must mänd, hoopis teine liik kui meil, musta ja natuke kõvera tüvega. Metsaalune pole ilus lage, vaid tihnik, täis rinnuni kasvavaid okaspõõsaid ja sõnajalgu ning käia saab ainult mööda teed. Käid seal nagu mingis tunnelis, üleval on männid, jalge all on liiv ja kahel pool võsa.

Aga jah, see on tõeline kõrb ja suvel on seal väga kuum. See on ka üks Mauriaci lugude taust – kuumad lämbed ja roidunud suvepäevad, mil kivimajades tõmmatakse kõik luugid kinni ja ei lubata neid enne õhtut lahti teha. Inimesed poevad majja peitu ja ootavad kuni see kuumus õhtul üle läheb, et saaks parki minna mändide ja tammede alla jalutama.

Seal kohapeal sain ma aru, et ka kohalikud näevad männikuid sellise kõrbena. Üks tüdruk sõidutas mind autoga Mauriaci mõisasse ja kirjeldas mingit kohta – aeda või parki, kus kasvavad ikka päris puud, mitte männid. Nimelt selles männikõrbes on omamoodi oaasid, kohad, kus voolavad väikesed ojakesed, külma veega allikalised ojad liiva sees, mille ääres on niiskust ja kasvavad tammed. Ja kui sinna oja äärde jõuad, on kohe kergendus.

Mauriac oli ise pärit nende männimetsade keskelt. Ta sündis Bordeaux's, kuid sai päranduseks nõmmel ühe kena väikese mõisakese ja veetis seal hiljem oma kirjanikusuved. Muidu elas ta loomulikult Pariisis, nagu üks õige prantsuse kirjanik ikka elab, kuid suveks kolis alati Malagari mõisa ja see paik oli talle väga tähtis. Kui tema mälestusi lugeda, siis Malagaris veedetud aeg on tema maailm ja see on ka kõigis tema raamatutes sees.

Võib-olla looduse lähedus teebki Mauriaci raamatud eesti lugejale armsaks, mingisugune maalähedus ja talupoeglikkus, kuigi need pole kuidagi talupojaromaanid. Maa ja mets on neis romaanides mingil viisil alati olemas. Kõik need tegelased, kodanlased, on ka maa- ja metsaomanikud ja kogu elu käib seal metsa, mändide, tihumeetrite ja vaigu ümber. Ja muidugi päranduste ja varanduste ümber.

Raamatu peategelane Therese Desqueyroux, kes on samuti pärit sealt nõmmede keskelt ja nõmmega kokku kasvanud, abiellub esimeses romaanis mehega, keda ta vähimalgi määral ei armasta. Mingist tujust või ideest, astub ta sinna abiellu pimesi, nagu inimesed ikka teevad. Perekonnad valvavad, et kõik toimuks viisipäraselt, sest mängus on varandused, tuhanded hektarid mände, hulk maju ja viinamarjaistandusi, mis kokku liidetakse. Therese'i täielikust sobimatusest sellesse perekonnasüsteemi sünnib tragöödia või pooltragöödia – ja kuritegu. Või poolkuritegu. Kuid kohtus mõistetakse Therese  õigeks, perekond mätsib häbiväärse asja kinni ja nii nagu kuritegu polekski olnud. Kuid kurjategija ise peab sellega edasi elama. Pärast koduvangistust ühes üksildases nõmmemajas, kus Therese hakkab mõistust kaotama, laseb abikaasa Bernard ta nii-öelda "lahti", lubab tal asuda Pariisi. Romaani "Öö lõpp" peamine draama leiabki aset Pariisis, 20 aastat hiljem. See on suure üksinduse, väljapääsu otsimise, armastuse otsimise draama. Kas on neid, kelle jaoks ei olegi väljapääsu selles elus, kas on neid, on tulnud siia ilma vaid selleks, et oma kibeda mürgiga äratada uinunud südameid, ise aga jääda üksi? Millal, kuidas lõpeb nende elude öö, kui see on ikka öö...?

Tõnu Õnnepalu raadiosari "Äratundmised" on eetris pühapäeviti kell 9.05 ja kolmapäeviti kell 21 Klassikaraadios.

Toimetaja: Tiia Teder, Victoria Maripuu

Allikas: "Äratundmised"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: