"Need raamatud on mulle olnud äratundmiste allikaks või enda äratundmiseks. Äratundmine, arusaamine, millegi juurde jõudmine ja iseeneses millegi äratundmine. Miks me muidu raamatuid loeme, kui ikka iseenda pärast. Et iseendast aru saada või iseendani jõuda. See ei ole meile kingitusena antud, vaid on terve elu rännak, et iseennast ära tunda," rääkis Õnnepalu.

Ta lisas, et raamatutest on inimestele tihti ka palju abi. Ka talle endale on raamatud teinekord abiks olnud.

"Mul on sellised kord ära tuntud ja siis tuttavaks jäänud raamatud, millele või kellele olen jäänud truuks igavesti ja ikka jälle võtan neid kätte ja loen. Nendest tahangi rääkida teistele, et kuulutada oma armsaid raamatuid," märkis Õnnepalu.

"Suured äratundmised on ikka elu algusepoole leitud. Need raamatud mis saavad tähtsaks, need jäävad ja loed neid uuesti ja uuesti. Ja siis sa ei loegi enam niivõrd seda raamatut, mis on niikuinii poolenisti peas ja meeles, vaid sa loed iseennast ja oma mälestusi, omaenda aega ja mõtteid ja näed, kuidas oled nüüd hakanud teistmoodi asjadest aru saama ja näed neid uues valguses. Mis muidugi ei tähenda, et ainult vanu raamatuid peab lugema. Mina tahan ka lugeda uusi raamatuid, kuid nendest saab harva niisugust tähtsat raamatut. Nii nagu esimene armastus on vaid üks kord, nii on ka raamatutega," lisas ta.

Tõnu Õnnepalu salvestas saateid Klassikaraadio stuudios juuni alguses ja kuna tema enda raamatud olid kaugel, tuli käia uurimisretkedel Tallinna raamatukogudes.

"Sellest miskipärast üldse ei räägita, et Eestis toimub juba pikemat aega ulatuslik raamatute hävitamine. Ja mitut pidi. Inimesed loobivad välja raamatuid, mida nõukogude ajal kokku osteti ja kuhjati sektsioonkappide riiulitele. Kui on vaja kolida või korterit remontida, on raamatud on ees ning visatakse välja – pehmes versioonis kuhugi uuskasutusse, mis on äraviskamise teine nimi," nentis Õnnepalu.

"Kahjuks on rahvaraamatukogudel sama häda, et pole ruumi. Raamatuid ilmub väga palju, inimesed tahavad laenutada uusi väljaandeid ja vanu raamatuid loetakse vähe. Siis raamatukogu töötaja vaatab oma tabelist, millist raamatut ei ole laenutatud juba mitu aastat ja see visatakse välja ukse taha kasti. Niimoodi nad kaovad," lisas ta.

Õnnepalu tõdes, et mitmeid raamatuid, millest ta oma saates räägib, polegi enam igast raamatukogust saada.

"Tallinna keskraamatukogu on jäänud niivõrd vaeseks, et seal ei ole enam mitte midagi. Näiteks need raamatud, millest ma saates räägin – see on ju kõik üldiselt klassika, midagi eksootilist ei ole, aga paljusid neid raamatuid keskraamatukogus ei ole enam. Suur ja rikas Tallinna linn on piisavalt kitsi, et mitte eraldada oma keskraamatukogule ruume, kus raamatuid hoida. On ilus hoone teenindamiseks, aga pole kohta kus raamatuid hoida," rääkis ta.

Kirjanik lisas, et õnneks on olemas Esteri kataloog, kust saab vaadata, kus otsitavat raamatut leida võiks.

"Tallinnas on kaks kohta, kust saatesarja jaoks vajalikke raamatuid leidus – Nõmme raamatukogu ja endine Teaduste Akadeemia raamatukogu, mis kuulub nüüd Tallinna Ülikooli alla, aga on endises kohas ja hubane paik. Kuna ta pole olnud laenuraamatukogu, siis on raamatud seal heas korras ja eksemplaarsuses," sõnas ta.

Õnnepalu tõi ka välja, et raamatute kurva saatuse juures on olemas positiivne pool.

"Sa võid endale soetada suurepärase raamatukogu poolmuidu või täiesti tasuta!" märkis ta.

Sarja "Äratundmised" esimene saade on pühendatud Ernst Enno luulele. Tõnu Õnnepalu sõnul on Enno jätkuvalt inimestele armas ja tema teoseid antakse ikka ja jälle välja ning vanadki raamatud on kogudes alles. Alles hiljuti ilmus Ernst Enno kogumik "Imelikku rada pikka" Lauri Sommeri koostatud ja huvitava järelsõnaga.

"Raamatuid hoiavad alles mitte raamatukogud ja riiulid, vaid lugejad – ainult ja ainult kui raamatut loetakse, siis ta säilib. Kui teda ei loeta, siis ta paratamatult kaob," ütles ta.

"Äratundmised" on Klassikaraadios pühapäeviti kell 9.05 ja kolmapäeviti kell 21 alates 27. juunist.