Toomas Raudam: mina pole Mülleri Sassi unustanud
Sass 75? Nagu alati, ka siis, kui Sass veel elus oli, olen kergelt kade. Jälle minust kuus kuud ja paar päeva ees. Olime Sassiga päris head sõbrad. Nii head, et mulle jäi ta vähemalt ühel korral võlgu. Aivar Kull on Sassist ja tema loomingu retseptsioonist kirjutanud kena ja südamliku artikli "Ekstravagantne muusik-poeet Aleksander Müller 75".
Selle artikli kohta siis paar märkust. Veel Sassi eluajal oli meil Heiki Vilepiga plaanis välja anda mälestusraamat. Heiki jõudis sellest ka Sassile rääkida. Pole raske endale ette kujutada Sassi nõusolevat nägu, tänulikke, niiskeid silmi. Heiki tegi mulle ettepaneku raamatu toimetamise enda peale võtta, mälestuste saamine polevat probleem. Kaalusime läbi ka võimalikud ohud.
Heiki arvas, et annab raamatu oma kirjastuses välja, tal oli ka varem üks sarnane ilmunud. Olime mõlemad veendunud, et Sassi ei tohi mäletada kui joodikut. Kuidas seda teha? Kuna paarist mu heast, irooniliselt noorepoolsest sõbrast oli selleks ajaks juba jõudnud ilmuda elulood, kus kogutud materjali hulgast just alkoholilembesed välja valiti, siis tõmbusin turri.
Kuidas ma roogin välja mõne oma hea tuttava mälestuse või kohendan teksti nö parketikõlbulikuks? Kuna Sass pole lihtsalt Sass, vaid nähtus – nagu keravälk, kes õhuaknast sisse tuleb, tuba paarist kohast kõrvetab ja mõne vanema inimese isegi ära tapab, karvast kassi aga ei puuduta –, siis olnuks ka vajalik mingi üldistav eessõna, kus Sassist saanuks (poolearune) prohvet või idioodist postkristus. Ma võin siinkohal teha nalja, aga varsti saan vihaseks – kohe, kohe.
Mul oli mõttes, et kirjutajaks võiks olla keegi, kes ehk Sassi oma ihusilmaga näinudki pole, kuid kes oskab Sassi kohalikus kultuuriruumis mõtestada. Ning miks ka mitte maailmas, universumis. Kedagi muud kui Hasso Krull mul toona meelde ei tulnud. Kuidas ma aga tema poole pöördun, endal taskud tühjad? Muidugi võinuks ka raamatu müügist saadud raha hiljem honorarideks välja jagada, nagu Heiki ette pani. Aga ma lõin araks, ühe sõnaga ei sobinud toimetajaks.
Nüüd on ajad teised, üldistusvõimelisi, kultuure sügavuti tundvaid kirjutajaid pole küll ülemäära palju, kuid kindlasti rohkem kui siis, kui Sass veel elus oli ja 75-st undki näha ei võinud.
Mina pole Sassi unustanud. Olen teinud "heroilisi" jõupingutusi, püstitamaks mälestussammas kontrakultuurile, teisisõnu Sassile. Kirjutasin ühe artikli "Monument on klaver ja süljelarakas" (TP, 4.02. 2018), teise Sassist endast ("Supilinna Tirin", 19.04.2018) Monumendi ettepanek – hääl rahva hulgast, mõelda vaid, minu oma! – pälvis Tartu intellektuaalide seal heakskiitu ning jõudis isegi linna volikokku, kus ta mõistagi maha hääletati. Sellest ajast peale kutsun Tartut fantaasiatuks linnaks.
See kõik on jäänud Aivar Kulli muidu täpsetest ja tähelepanelikest logimärgetest miskipärast välja. Küll aga mäletab ta "täpselt": "Sassi ärasaatmisel tegin mõne literaadiga juttu võimalikust mälestusteraamatust. Toomas Raudam arvas seepeale, et pole nagu mõtet: sellest tuleks paljas joomalugude kogum."
Mõnikord võib juhtuda, et ei kuulata tähelepanelikult. Julgen loota, et nii ka oli. Ei kavatse siinkohal arveid õiendama hakata ja liiga vihast nägu näidata ja Kulli duellile kutsuda. Viimast vast isegi võiks. Aga enne peab Sassist mälestusraamat välja antama ja Aivar Kull toimetajaks määratama. Pole võimatu, et minulgi on veel üht-teist lisada.
Toimetaja: Kaspar Viilup