Juba Venemaad Eurovisioonilt kõrvale jättes tegi EBU eetilise valiku, õigemini – andis järele laialdasele survele selle tegemiseks. Ning laupäevane Ukraina võit kinnitas selle eetika vägevat üle-Euroopalist kandepinda, isegi kui mitmed žüriid (kahjuks ka Eesti oma) mängisid edasi toda melutööstuse muinasjuttu ning saatejuhid oma pealetükkiva võltspositiivse lärmakusega üritasid meeleheitlikult säilitada muljet Eurovisioonist kui mingist igikestvast prallest, kuhu miski halb ei ulatu. Mõned esinejad – ka mulle sümpaatne Island – julgesid siiski laval ka asjast rääkida.

Muidugi leidub hulgi ka neid, kes Kalush Orchestra võidu üle nurisevad ja kuulutavad, et ei võitnud ju parim laul. Ent hea – nõnda siis ka parim – saab olla nii esteetiliselt kui eetiliselt ning sel korral oli eetika olulisem või siis said need hääletajate enamuse jaoks otsustaval määral kokku. Ning ka Eestil ei läinud ses uues olukorras ju sugugi halvasti. Hoides küll ka oma Armeenia juuri, on Stefan ometi me riiki esindades väärikam eestlane ja eurooplane kui nii mõnigi me rahvuslasest eurosaadik. "Hope" võib olla üsna lihtsakoeline kantripoolne poplugu, aga erinevalt paljude teiste sõjaeelselt valminud lauludest ei mõjunud see nüüd tahtmatult kohatu ja kohtlasena. Ehk naeratas Stefan laval liigagi palju, et neil karmidel aegadel olla tõsisemalt võetud, aga ka Ukraina võiduloos oli ju küllaga trotslikku elurõõmu.

Järgmised otsekohesed küsimused Eurovisioonile võiksid tulla keskkonnaeetika vallast. Torino pügatud hekkidega green room mõjus pigem rohepesuna ja ka tundide kaupa laval veega lödistamine taktituna ajal, mil idapoolse Euroopa sõjaohvritel enam vett ega elektrit pole. Endiselt suunab Eurovisiooni kihk olla eelmistest kordadest suurem, valjem, sähvivam ja telegeensem. Eks üks supersaade peabki eriti telegeenne olema, aga kas nii on ainus võimalus? Kas me vaatajatena ikka vajame seda kõike? Veider on lugeda kurtmisi, kuis kõik võinuks ikka veel võimsam ja mastaapsem olla. Kes maksab ja kust see raha tuleb? Meenutagem, et eelmise sajandi Eurovisioonid olid visuaalselt märksa vaguramad, aga laulude paremik on ajale vägevamalt vastu pidanud.

Eurovisiooni tulevik peaks olema nn kestlikus kahanemises – enam loovat leidlikkust, vähem pidurdamatut priiskamist. Vaatajate-kuulajatena saame olla teadlikumad sellest, mille ja kelle arvelt mingi silma- või kõrvailu tuleb ning oma häälega sellest teadlikkusest märku anda.