ERR-i uudisteportaalis kaotati uudiste ja arvamuslugude kommenteerimine vaikselt juba ammu. Mitmes teises online-meedia keskkonnas on see aga ikka täies hoos. Kuigi Postimehes kommenteeritakse oma nime all, ei paista see mitmeid püsikirjutajaid eriti viisakusele talitsevat. Sageli on tunne, et Forselius tõuseb peagi märjast hauast ja võtab maarahvalt kirjatundmise tagasi, sest me pole seda osanud kohaselt pruukida...

 "Ei pea ju neid lugema," on ka levinud vastus kriitikale ning ka mitmed avaliku elu tegelased on rõhutanud, kuidas nad kommentaare ei loe. Ometi on see meie kõigi argielu tume foon, mille tekitajad mitte ei ela oma pingeid turvaliselt välja (nagu ka on nende kaitseks väidetud), vaid kütavad üksteist veel rohkem üles. Nõnda ka pingeid ühiskonnas. Need pinged on juba ka tänavatele paiskunud – rünnetega arstide, korrakaitsjate, meie endi riigi vastu.

Sel kõigel pole mingit pistmist tegeliku sõnavabadusega, mida üritatakse hoida näiteks meist ida pool, kus Venemaa ja Valgevene totalitaarvõimude vastu kõnelejate elu on reaalses ohus. Meil aga on aastatega loodud illusioon, nagu igaüks oleks teretulnud arvama ükskõik mida ning iga arvamus on ühiskonnas vajalik ja väärtuslik.

Ei ole ju. Peaministri nimetähtede mõnitamisel pole vähimatki väärtust. Kelly Sildaru peresuhete kallal näägutamine pole mitte kellelegi vajalik. Koroonateemaline väärinfo ja ja koduvägivalla õigustamine läheb lausa elusid maksma. See kõik on ühisruumi reostus ja digiprügi, mitte sõnavabadus.

Kommentaariumid on ennekõike tunnistuseks, et suurel hulgal inimestel on tõsine sõltuvusprobleem. Nad justkui peavadki end kutsutuiks ja seatuiks kõige kohta midagi ütlema, on neil siis mingit pädevust või mitte. Nad raiskavad enda ja teiste aega selle asemel, et teha midagi kasulikku, teha midagi päriselt, olla teiste jaoks olemas. Olla olemas oma lähedaste ja oma riigi jaoks, täna ka Ukraina jaoks.

Aitab sellest reostamisest. Sulgeme kõik meediaportaalide kommentaariumid. Muidugi ei kaota see netisõltuvust kui sellist – sotsiaalmeedia jääb ju alles (kuigi tundlikkus vihakõne vastu on kasvanud sealgi). Ent meediaväljaande nimi annab kommentaarile teatud väärtuse ja autoriteedi, mida see enamasti pole ära teeninud. Viimaks kannatab nii väljaande enda tõsiseltvõetavus. Kel aga on sotsiaalmeedias midagi tõeliselt arukat öelda, see võib tänapäeval üsna kindel olla, et mõni väljaanne ise pöördub ta poole sooviga see seisukoht avaldada.

Kestev Ukraina sõda on lisanud veel mitmeid põhjusi kommentaariumite sulgemiseks. Ühelt poolt on tõepoolest mitmed senised sisetülid taandunud ning kodused vaenupooled avastavad end samast leerist välisohu vastu. Hoidkem seda võimalust leppimiseks. isegi kui see ei pea tähendama põhimõtteliste ilmavaateliste erimeelsuste mahavaikimist. Teiselt poolt on ka eestikeelse meediaruumi kommentaariumeisse juba tunginud Putini trollid, kellele ei tohi mingit platvormi alles jätta. 

Kasutame seda hetke, mil sõnavabaduse kõrval on juba nagunii kasvanud arusaam sõnavastutusest, tegelikust vajadusest sõna jõu ja levi järele. Pühime kõrvale müra, et selge, tõene ja elusid päästev sõna saaks laiemalt levida.