Täna kuulutati välja UNESCO kirjanduslinna Tartu kuues linnakirjanik Paavo Matsin. UNESCO, muide, tähendab Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni – see ei pruugigi enam olla nii üldine teadmine. Organisatsioon moodustati pool aastat pärast Teise maailmasõja lõppu, aga kuigi huvi sõjaajaloo vastu püsib, oleme ehk hakanud liiga enesestmõistetavalt võtma kõiki noid algatusi, mis on loodud sõjajärgselt rahvaste ja kultuuride ühendamiseks, uue sõjaohu maandamiseks ning ühise parema tuleviku otsimiseks.

UNESCO loovlinnade võrgustik on emaühingust märksa noorem, pole 20 aastatki tegutsenud. See liidab linnu, mis 21. sajandil on teinud valiku linna kui masina ja linna kui inimkeskkonna vahel inimlikkuse poole – ja meile siin siiski üsna kultuurses Eestis ei pruugi seegi mingi erilise väärtusena tunda, ent jällegi pole sugugi nii enesestmõistetav, kui võrdleme end monofunktsionaalsete tööstusasulatega. Küllap pole argiteadmise osaks saanud veel ka see, et Eestis on neid loovlinnu juba kolm: Tartu kirjanduslinnana, Viljandi käsitöölinnana ja nüüd ka Tallinn muusikalinnana.

Äsja vastu võetud riiklikus kultuuristrateegias Kultuur 2030 on see väärtus ometi vaid põgusalt mainitud, ilma mingi riikliku rahastamise plaanita. Ehk vajab siis ikka ja jälle ka selgitamist, mis väärtust on siis loonud UNESCO loovlinnadest esimene – Tartu kirjanduslinnana? Ning tänasel päeval just see, mis on olnud Tartu linnakirjanike roll suuremais muutustes.

Ennekõike on see tähendanud loomingulise ja süvenemisvõimelisema sõnasuhte meeldetuletamist ja võimestamist rahva seas, kes on enam kui sajandi jagu olnud niivõrd kirjaoskaja, et on ka seda hakanud pidama enesestmõistetavaks hüveks ning sõnavabaduse nõutamisel unustama sõnavastutust ja "selle maa keele kõrgustesse tõstmist". Igaühe sõnaõiguse ja sõnavõimaluse ajastul vajame veel enam tippe ja suunanäitajaid – aga ka sisseharjunud stampidest lahti raputajaid.

Tartul on oma linnakirjanikega vedanud. Kristiina Ehin ja Mika Keränen on olnud julged avatuma ühiskonna ja loodushoiu eestkõnelejad kogu riigis, Vahur Afanasjev taasavastas Peipsiveere ühe Eesti sajandi suurromaaniga "Serafima ja Bogdan" ning ta uljad Tartu linnaosade mõtestused on Euroopa kultuuripealinna aasta 2024 eel jõudmas ka mitmesse teise keelde. Carolina Pihelgas näitas, et rahvusvaheline kirjandussuhtlus jääb ellu ka COVIDi ajal ning tõi hulga kirjandussündmusi avalikku linnaruumi, nagu ka Juhan Voolaid, kelle müstifikatsioonide kirjanduslik fotonäitus teistsugusest Tartust Kaarsilla avagaleriis on üks mu eredamaid mulluseid kultuurielamusi.

Ja 2022. aasta linnakirjanik on Paavo Matsin. Rahvusvaheline mees – ühtaegu Eestis laialdaselt loetud kui ka teistesse keeltesse tõlgitud. Populaarne, ent omajagu provokatiivne; avangardist tulnud, ent lobeda jutuga, esoteeriline, kuid erinevalt guuglišamaanidest esoteerikat tõeliselt süvitsi uurinud. Ühtaegu rahvamees, aristokraat ja trikster – ja "kass kännul", kes kutsub ka (raamatupoodide ja -kogude statistika põhjal ilukirjanduskülmi) meesinimesi lugema.

Veel kirjaniku suhtest loovlinnadega. Matsini tuntuim romaan "Gogoli disko" lõi ühe täiesti teistsuguse Viljandi; kaua Viljandis elanuna olin samuti vaimustunud, kuis linna üle laotus terve omaette maagilise realismi kiht, millel polnudki palju pistmist Viljandi seniste konventsionaalsete identiteeditelgedega, kuid mis kahtlemata muutis seda, kuidas linn end tajus.

Ning et lõpetuseks taas fookus globaalsetele teemadele viia, tsiteerin Matsinit ennast ühest hiljutisest Sirbi esseest: "...me elame keerulises geopoliitilises asukohas, kus riiklikud formatsioonid on ajaloos olnud muutlikud päris rütmiliselt.

Ja siis on ka kirjanikud, kes seda kõike oma teostes võimendavad. Halb, kui seda tehakse traagiliselt, nutuvõruga suu ümber, ilma lugejat päästva katarsiseta. Minu arust on palju parem kogu see hirm välja naerda, isegi kui surm seisab silme ees, muuta düstoopia koomiliseks ja iseenda paroodiaks."

Jaksu ja sädet uuele kirjanduslinna linnakirjanikule, meile kõigile selgemat meelt oma sõnakultuuris ja leidlikku ellujäämist oma maailmas.