Möödunud nädalal avaldatud statistika näitas, et Eesti kinokülastatavus oli mullu sedavõrd madalal tasemele, et jäi alla isegi kümne aasta tagustele tulemustele. Muidugi, tingimused 2021. aastal ei olnud soosivad, sest pikka aega olid kinosaalid täiesti suletud või siis avatud eritingimustel, kuid oma roll on kahtlemata mängida ka sellel, et inimesed lihtsalt ei viitsi enam kinno minna. Kes tahab, ütleb selle kohta laiskus, kuid pigem on see lihtsalt igati mõistetav mugavus.

Vahepealsel perioodil, kui kõik kultuuriasutused olid suletud, tuli leida meelelahutusvorme, mida saaks nautida kodus nelja seina vahel. Eks variante on ju tegelikult palju, alates raamatute lugemisest lõpetades näiteks puslede kokku panemisega, aga kahtlemata on üks ligipääsetavamaid variante ikkagi kõiksugune audiovisuaalne meelelahutus. Filmide ja sarjade kättesaadavus on viimaste aastatega ka kõvasti paranenud: Netflixi valik läheb üha tugevamaks, oma turuosa täidavad ka HBO, Amazon Prime ja Apple TV+ ning telekomettevõtete videolaenutustest leiab isegi asju, mis kinodesse ei jõuagi. Tasuliste kanalite kõrval on oluline roll kindlasti ka Jupiteril, mis toob tasuta koju kätte mitmekülgse sarjade ja filmide komplekti.

Seega kui jõuad pärast rasket tööpäeva koju ja hakkad mõtlema, mida oma õhtuga peale hakata, siis vaatab telekast vastu nii palju erinevaid variante, et võib lausa pea segamini ajada. Ega olukord selle vallas ka paremaks ei lähe, sest sel aastal lisanduvad eelpool mainitud voogedastusplatvormide nimekirja veel Disney Plus ja HBO Max, mis laiendavad veelgi võimalusi. Aga kuhu mahub selles võrrandis kino?

Kurb on seda tõdeda, aga paljude inimeste jaoks ilmselt ei mahugi. Inimese aeg pärast tööpäeva on suhteliselt piiratud, seega kui lahutad sealt maha magamise, poes käimise, söögi tegemise ja niisama laisalt aja surnuks löömise, jääb alles heal juhul käputäis tunde. Sellele lühikesele aja-aknale on aga meeletu hulk konkurente: mine näitusele, loe raamatut, kobi teatrisse, roni kinno või mida kõike muud veel. Nagu teada, teeb aga inimene just nii palju, kui vajalik, ja nii vähe, kui võimalik, seega jääb kino nendest valikutest paljude jaoks vähemusse. Teatrit ega näituseid pole võimalik kuidagimoodi asendada, Netflix aga kõlbab hädaolukorras igati kinosaali aseaineks, kui tuled kustu panna, heli valjuks keerata ja popkorn ise valmis küpsetada. Lisaks on kodus filmi vaatamine lihtsalt odavam: kogu pere üks kinokülastus maksab mitukümmend eurot, sama raha eest saab tasuda kogu kvartali Netflixi kuutasud.

Pisut utreerides tahan tegelikult öelda, et kinodel on väga raske murda läbi mugavuse-müürist, mis vahepealse ajaga inimestes tekkinud on. Suurte kassahittidega jaoks pole olukord nii lootusetu, sest kumu uute koomiksifilmide ümber on enamasti nii suur, et isu see kohe ära näha sunnib ikkagi võtma ette tee kinosaali. Keerulisem seis on aga väiksemate filmide, arthouse'i ja kasvõi Eesti dokumentaalidega: kuulsin näiteks, et Ivar Murdi suurepärane dokfilm "u.Q" on tänaseks kogunud kinodes alla tuhande vaataja ning ega imerohtu ka ei paista, mis seda numbrit kasvatada aitaks.

Selles võib kindel olla, et kinod lõplikult välja ei sure, aga muutunud harjumuste tõttu peavad mingi korrektuurid kinoturul õige pea toimuma. Ühelt poolt on rõõmustav, et Eesti filmilevi on niivõrd rikkalik ja mitmekülgne, kuid teisalt on juba praegu käes olukord, et enamik filmid lihtsalt ei jõua enam kino vahendusel oma vaatajani. See aga ei tähenda, et neid vaatajaid olemas poleks: paljud neist istuvad lihtsalt mugavalt oma diivanil ja on valmis vabalt näiteks kuu või kaks ootama, et see sama film siis kuskilt virtuaalsest videolaenutusest endale kolme euroga soetada. Kas saab seda kuidagi pahaks panna? Tegelikult mitte.

Võib küll jääda mulje, et soovitangi kõigil nüüd rahulikult ainult kodus filme vaadata, kuid tegelikult tasub ikka aeg-ajalt kinno ka minna. Praegusel ajal, kus koroonasse nakatub päevas 7000 inimest, võib kinosaal olla vabalt üks turvalisemaid kohti, kus kümnete võõraste inimestega koos viibida, sest kõik istuvad maskid ees ja suuremat lobisemist. Üks asi on see, et saad lihtsalt näha hea helisüsteemiga suurelt ekraanilt värsket filmikunsti, kuid samavõrd pakub kino praegusel raskel ajal võimaluse nn üheshingamiseks.