Elulugude kogumine sai alguse 1989. aastal Pirgu laulu- ja näitemänguseltskonna poolt. Ja see äratab mälus Karusoo eluloolavastused, mis minuealisele määravad dokumentaalteatri sündmusekaalu tänagi.

Raamatuesitlusel lugesid katkendeid EMTA lavakunstikooli 31. lennu tudengid, nii tekkis veel üks ajasild. Noorte osavõtlik silmavaade ja isikliku suhtega teksti sisse minek, samas püüdlik vene keele hääldus – see pani mõtlema, kui suhteline on aja kulg, kuidas juuni 1941 on ühtaegu kaugel ja lähedal.

"14. juuni needust" on võimalik lugeda mitmel viisil. Raamatu sisu ühe hooga alla neelata nagu kibe, tervendav arstirohi. Seejärel juba annuste kaupa, meenutuste peatükke nagu vaguneid omavahel kokku haakides. Mõjusa liigenduse annab Eugen Tambergi ja Johan Elmi kujundus, mis haakub teatrilavastuste esteetikaga. Raamatu küljendamine on väga läbimõeldud, ilmekas näide luule- või lauluread kõrvuti vene ja eesti keeles.

Karusoo raamatu stiil ja vaatepunkt on tugeva isikupäraga. Päevikumärkmete isiklikkusega liitub karge ja kaine distantseeritus. Kõik toimub vältimatult olevikus, ometi on oleviku kohal otsekui üldistuse kuppel.

Karusoo toonitas raamatut tutvustades, et need on ellujääjate lood. Tõsi, paratamatult paotuvad surmasaanute saatused, surma lihtsus, kohanemine surmaga, ühtaegu kohutav ja loomulik. Kohanemine on läbiv teema, avaras mõttes, iseteadvuse ja allavandumise, eneseväärikuse ja ellujäämisinstinkti piiril. Raamatu tulipunktis on lapsed, laste kohanemine erineb täiskasvanute omast.

Merle Karusoo kõneles raamatu "14. juuni needus" esitlusel, kuidas ta pole kunagi aru saanud mõtteviisist, et on aeg mineviku õudused unustada. Täiesti konkreetne ja läbinisti loogiline vastus, miks peame mäletama, on kirjas raamatu viimases viies reas.

PS! Merle Karusoo teose mõjuväljas lugesin ajakirja Teater. Muusika. Kino detsembrinumbrist, mida ja kuidas vastab Donald Tombergi usutlusele kunstnik Dolores Hoffmann. Tsiteerin: "Empaatia on Jumala poolt antud ja istub inimkonnal sees, vaatamata sellele, mis maailmas toimub. Teise maailmasõja järel muutus suhtumine sõjasse tõsisemaks. Hea on ka see, et sakslased võtsid ikkagi mõistuse pähe. Patukahetsus toimus. Aga Venemaal ei ole patukahetsust toimunud. Vaat seda ma kardan."