Lihtne oleks selle peale kisa lahti ajada ja nõuda, et festivali kava võiks kitsam olla, et suurel filmihuvilisel oleks ikkagi võimalik soovi korral kõigele pilk peale panna. Võin selle väitega mingis mõttes isegi nõus olla – endalgi tekib aeg-ajalt väike hüsteeria –, aga mitmesaja filmiga valik sunnib praegusel info üledoosi ajastul lihtsalt rohkem süvenema ja põhjalikumat eeltööd tegema. Midagi meeldib alati rohkem, midagi veidi vähem, see on fakt.

Mitmekülgne ja rikkalik kava annab mitmed, võimalik, et isegi kümneid lähenemisnurki, kuidas seda lahti murda hakata. Toon mõned näited.

Üks lihtsamaid on kindlasti võtta fookus Eesti filmidele. Tänavu tuleb festivalil välja viis uut kodusmaist dokfilmi, neist märkimisväärsemad ilmselt portreefilm Rein Rannapist, Rainer Sarneti eksperimentaalne "Vaino Vahingu päevaraamat" või siis Ivar Murdi lummava visuaalse keelega film Uku Kuudist. Muidugi, lõpuks tulevad kõik need linateosed ka kinolevisse, sellisel juhul tasuks aga heita pilk lühifilmidele. Välja on tulemas muuhulgas Eesti põnevaima lühifilmitegija Eeva Mägi kaks uut väga eripalgelist lühilugu ja Ülo Pikkov animadokumentaal Ruhnust. Neid filme võib ehk kunagi kinodes näha, aga kindel ei saa olla, seega targem on igaks juhuks kohe ära vaadata.

Üsna kindel moodus PÖFF-ile läheneda on ka vaadata filme, mis on rahvusvahelistel festivalidel kiita saanud. Näiteks jõuab Eesti vaatajate ette esmakordselt Cannes'i avafilm, Leos Caraxi "Annette", Sean Bakeri uus mängufilm "Punane rakett" või ka Celine Sciamma poeetiline "Väike emme". Nende filmide puhul võib üsna kindel olla, et meeldejääv elamus on garanteeritud.

Kõige julgematele soovitan aga ikkagi katsetada võistlusprogrammidega. Olles ise näinud juba mõnd põhivõistlusprogrammi ja debüütide võistluskava filmi, siis julgen kinnitada, et seal on väärt asju küll, aga peate olema valmis ka pettuma.

Aga see ju ongi filmifestivali mõte: katse-eksitus meetodil leida just see ootamatu nurgake kinokunstist, mis sulle eriti peale läheb. Head PÖFF-i kõigile!