Kaspar Viilupi PÖFFi-päevik: "Päris Rannap" on üllatavalt särtsakas ja julge
Võin täiesti mõista, miks osad vaatajad suhtuvad Sterotek Filmi värskesse dokfilmi "Päris Rannap" pisut skeptiliselt. Kui nende eelmine projekt "Ott Tänak the Movie" kasutas lahendusi, mis Eesti dokimaastikul mõjusid pisut võõralt, siis portreefilm Rein Rannapist on omanäoline ja tõeliselt hoogne ekskurss maestro eluolu tagatubadesse.
"Päris Rannap"
Režissöörid: Aleksander Ots, Kaidi Klein
Eks see inimene peab üldse peast hull olema, kes hakkab Rein Rannapist filmi tegema. Kes näinud vähemalt üht intervjuud temaga või siis sattunud vaatama, millise suhtumisega istub Rannap "Eesti otsib superstaari" saate žüriitoolis, peaks kaduma igasugune tahtmine temaga piike murda. Tuleb välja, et meil on õnneks siiski veel nii kindlameelseid inimesi, kes suudavad pärast lõputuid maestroga peetud vaidlusi vaatajate ette tuua igati küllusliku portreefilmi.
Meedias on läinud põhiline fookus selle peale, kas ja kuivõrd soovisid ikkagi filmitegijad Rannapilt mingit maski eest ära rebida, kuid tegelikult on Rein Rannapi persona palju keerulisem. Tema puhul on võimatu eristada seda nn maski pärisinimesest, ta on nii pikki aastaid lavalaudadel olnud, et vähemalt avalikkuse ees näeme me alati ikkagi Rein Rannapit kui artisti, mitte Rein Rannapit kui inimest. See on ka mõistetav, kuid portreefilmi seisukohalt mitte eriti huvitav. Õnneks oli Steroteki tiimil palju nippe, kuidas maestrot otsekui loodusfilmiliku salakaameraga tema loomulikus keskkonnas tabada.
Filmi suurim väärtus peitub väikestest avantüürides, mida Rannap korda saadab: küll ei sobi talle klaveritool, mis talle kontserdi ajaks kohale toodud on, küll hakkab ta ise dokumentaalfilmi lavastama. Väga selge sild tekib ka Manfred Vainokivi dokumentaalfilmiga "Mephistopheles", kus Linnar Priimägi üritas samuti filmitegemist ise üle võtta. Usun, et režissööril lähevad sellise portreteeritava peale juuksed halliks, vaatajana on raske midagi lõbusamat välja mõelda.
Kas filmitegijad jõudsid lõpuks Rannapi tuumani ligi? Ilmselt mitte, aga tegelikult ei saagi ega peagi see olema eesmärk. Ühe suure artisti ümbert ei tohigi kaotada müütilisust, ta peabki jääma igavesest ajast igavesti otsekui ükssarvikuks või härjapõlvlaseks, kellest räägitakse, aga keda keegi kunagi näinud pole. Võib-olla on keegi kunagi näinud päriselt Rannapit, kes laisalt diivanil õlut joob, võileiba vohmib ja telekast suvalist jama vahib, aga parem on, kui see jääbki saladuseks.
Värske film näitab, et Steroteki loominguline tiim siseneb väga jõulisel Eesti dokimaastikule ja suudab lähiaastatel veel suuri asju teha. "Päris Rannap" igatahes ületab parimas mõttes ootusi.
"Päris Rannap" linastub 15. novembril kell 19.00 Coca-Cola Plazas, 16. novembril kell 18.00 Solarise Apollo kinos ja 20. novembril kell 19.15 kinos Artis.
"Asugem teele"
Režissöör: Panah Panahi
Olen juba aastaid mõelnud, et miks küll road movie'd alati nii köitvad on, aga ega mul head vastust polegi. Iraani lavastaja Panah Panahi koorib klassikalise teekonnafilmi mudelist maha ka veel igasuguse glamuuri ja eepika, jättes alles vaid essentsi: üks perekond istub autos ja ajab juttu. Vahepeal teevad korra peatuse, käivad kõmbivad bensiinijaama ümbruses või niisama sirutavad jalga. Täpselt pole isegi aru saada, kuhu või miks nad teel on, võib vaid aimata, et see on emotsionaalne ning pisut ohtlik teekond.
Paljudest teistest samalaadsetest filmidest eristab Panahi linateost "Asugem teele" aga see, kuivõrd jõuliselt ja ehedalt on kujutatud ühe perekonna dünaamikat. Ei ole mingit pateetikat ja ninnu-nännu sõnavahtu, kui vaja, siis kutsutakse oma võsukest idioodiks, kui tundub õige, siis saadetakse kedagi lihtsalt otse pimedasse kohta. Häbitu dialoog, mis ei kulge loogilist rada pidi, vaid ongi hektiline ja heitlik, just selline, nagu ühe igapäevaselt koos elava perekonna suhtlus olla võikski. Sellist dokumentaalsest argisust, mida Panah Panahi eriti hästi suudab tabada, ei mäletagi viimasest ajast ühestki teisest filmist.
Kuigi filmi narratiiv (kui seda vaikset ja justkui sihitut kulgemist saab narratiiviks nimetada!) on kõigiti realistlik, siis kusagil tagaplaanil hiilib seletamatu müstika, kogu filmi katab õhkõrn maagilise realismi loor. Just tänu sellele laieneb ka filmi mõjusfäär: ühe perekonna jäägitu armastuse ja hoolivuse pinnalt avaneb ootamatult uks kummalisse maailma, mis ilmselt sarnaneb moel või teisel Iraani reaalsusele, kuid kus on ka annus parimas mõttes filmilikku liialdust. Kuigi film jätab seejuures enamikele küsimustele vaatama, ei tunne vaataja end kuidagi petetuna, vaid elegantselt välja mängitud sasipundar annabki võimaluse otsida paljusid vastuseid hiljem isekeskis mõtiskledes.
Iraani kino tugevuses ei kahtle ilmselt ükski inimene, kes on kursis autorikinoga, "Asugem teele" lisab sinna võrrandisse aga midagi sellist, mille sarnast päriselt varem näinud polegi. Ja kui sellest kõigest ka veel ei piisa, siis minge juba selle pildil nähtava noore näitleja pärast kinno. See energia, mida ta ekraanilt kiirgab, võtab põlvist nõrgaks.
"Asugem teele" linastub 15. novembril kell 20.45 Tartus Athena keskuses ja 18. novembril kell 19.15 Coca-Cola Plazas.