"The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör"
Režissöör: Manfred Vainokivi

Võib ju öelda, et kui oled näinud üht Manfred Vainokivi dokumentaali, siis oled näinud neid kõiki, paljuski teab seda ta isegi. Värske antidokumentaal "The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör" on maksimaalselt nihilistlik teos: Vainokivi tühistab dokiga nii iseend, Eesti filmimaastikku, kriitikuid, auhinnatseremooniaid ja mida kõike veel. Ja kui kõik on tühistatud, tükkideks pekstud, sillad põletatud, keerab Vainokivi lihtsalt täiesti ükskõikselt vindi tuhandekordselt üle ja muudab filmi naeruväärseks farsiks. Mis täpselt juhtub, on isegi võimatu sõnadesse panna, peate ise vaatama...

Kui samasuguse filmi teeks Tanel Toom, siis inimesed ilmselt vaataksid seda. No ikka põnev, mida siis "Tõe ja õiguse" autor mõtleb ja tunneb, kuidas end ise näeb. Võib-olla vaadataks isegi siis, kui sama teeks Moonika Siimets, Rain Tolk või Jaak Kilmi. Aga kui selle teeb Manfred Vainokivi, siis on film juba ette läbi kukkunud. Kui te nüüd imestate, kuidas ma julgen niiviisi öelda, siis ei ole see mitte niivõrd minu arvamus, vaid ka režissöör ise on selle saatusega väga hästi kursis. "The Best of Salieri" näitab, kui jabur ja ebavajalik on kõik filmimaailmas toimuv, tehes ise samal ajal filmi, mida pole samamoodi mitte kellelgi vaja. Aga see on iseenesest juba väga tugev statement: rääkida filmitegijate tunnustamisest filmiga, mida tõenäoliselt keegi eriti ei tunnusta.

Küll aga ei tuleks Vainokivist rääkida niivõrd kui dokumentalistist – mida ta kahtlemata on, kuid see pole esmatähtis –, vaid pigem kui ühest Eesti veidraimast underground koomikust, kelle naljadest enamasti aru ei saada. Ikka võetakse tema filme tõsiselt, solvutakse nende peale, kirutakse isegi, et mida see loll jälle tegi. Ehk ei ole lihtsalt Eesti publik veel valmis selleks, et ka dokumentaalfilm võiks päriselt koomiline, ehk isegi täiesti idiootselt jabur olla?

Kui te selleks valmis pole, siis ärge vaadake "The Best of Salierit" mitte kunagi. Aga kui tahate naerda nii Manfred Vainokivi üle kui ka temaga kaasa, siis tasub pilk peale heita.

"The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör" linastub 25. novembril kell 19.30 Coca-Cola Plazas.

"Tammy Faye silmad" ("The Eyes of Tammy Faye")
Režissöör: Michael Showalter

Selleaastaste soovituste jooksul olen ka korduvalt peatunud sellele, kuivõrd palju erinevaid võimalusi on PÖFF-ile lähenemiseks. Võib ju vaadata ainult neid filme, mida varem kuskil näidatud pole, ning minna riski peale välja, aga vahele tahaks ka midagi sellist, mis on juba siit-sealt ka kiidusõnu saanud. Maailmakino kõrval on alati väike nurgake eraldatud ka sellele osale Hollywoodi toodangust, mis siseneb tõenäoliselt lähikuudel Oscari-konkurentsi. Viimastel aastatel on läinud isegi nii, et pea alati on PÖFF-ilt läbi käinud ka parima filmi Oscari võitja. Elame-näeme!

Michael Showaleti film "Tammy Faye silmad", mis räägib legendaarsest USA telepastorist, on õnneks selline Oscarbait, mis suudab vaatamata oma üsna otsesele soovile jahtida tuntuimat filmipreemiat ikkagi pakkuda ka julgeid ning värskeid lähenemisnurki. Ei mäletagi viimasest ajast mõnd religiooniteemalist filmi, mis suudaks olla selle maailma vastu korraga sedavõrd empaatiline ja kriitiline. "Tammy Faye silmad" näitab, kuivõrd korrumpeerunud ja valelik on pahatihti kristliku maailma ladvik, ent kordagi ei laideta seda päriselt maha: pigem näitab film, kuidas sinisilmsed, n-ö head inimesed võivad selle masinavärgi vahele sattuda ja lihtsalt kohutavalt kannatada. Seejuures ei taha nad lõpuni tunnistada, et nad kannatavad, sest usuvad kirikust ikkagi ainult parimat.

Kuigi mõningad "Tammy Faye silmade" lahendused mõjuvad pateetiliselt ja film kaotab kohati oma rütmi, hoiavad vaatajat kogu filmi vältel ikka peaosatäitjate lummavad näitlejatööd. Suurema osa filmist ei saanud tegelikult isegi aru, et nimitegelast kehastab Jessica Chastain: üks asi on uskumatu grimmitöö, kuid palju olulisem on see, millise sisemise jõuga ta seda rolli mängib. Samavõrd võimas on Andrew Garfield, kes muidugi viimastel aastatel enam "normaalseid" rolle enam vastu ei võtagi. Taas saab ta gaasi põhja vajutada, suurejoonelisi žeste pilduda ja kogu oma hinge vaatajale näkku oksendada. Kui muidu jätavad need Oscari-hõngulised filmid teid külmaks, siis juba pelgalt selle ekraaniduo pärast soovitan ikkagi vaadata.

Kas teeme ka ennustused? Parima filmi Oscari "Tammy Faye silmad" vaevalt saab, näitlejaauhindadele ja kunstnikutöö preemiatele peaks nominatsioonid vähemalt kindlustatud olema. Julgen arvata ka, et päris tühjade kätega film auhinnaõhtult ei lahku.

"Tammy Faye silmad" linastub 25. novembril kell 18.30 Solarise Apollo kinos.