"Pariis, 13. linnaosa" ("Les Olympiades, Paris 13e")
Režissöör: Jacques Audiard

Ma ei saa päriselt lõpuni aru, kas Jacques Audiard on oma värske filmi "Pariis, 13. linnaosa" puhul läbi ja lõhki tõsine või ongi seal mingisugune ridade vahele peidetud paroodiaelement. Põhjus lihtsalt selles, et oma vormilt mõjub see liigagi naeruväärse wannabe-arthouse filmina: mustvalge pildikeel, check, eksistentsiaalses kriisis siplevad tegelased, check, ebanormaalselt aeglane kulg, check. Cannes'i filmifestivali põhivõistlusprogrammi pääses see ilmselt vaid režissööri nime ja viisaka filmograafia tõttu, lisaks on ju tore oma koduriigi filme võistlusprogrammidesse noppida.

Koomiksil "Amber Sweet" põhinev linateos soovib olla palju rohkemat, kui ta alusmaterjali arvestades tegelikult olla saab. "Pariis, 13. linnaosa" on klassikaline kaasaegne romantiline draama, kus esialgu üksteisest täiesti sõltumatute persoonide eluteed ristuvad ootamatult. Keegi armub kellessegi, keegi astub kellegagi vahekorda, kedagi petetakse, kedagi veetakse alt. Kõiki neid lugusid oleme juba tuhat korda varem näinud, antud juhul üritab Audiard paigutada need pseudointellektuaalsesse konteksti. Aga kus see intellektuaalsus tegelikult peituma peaks? See, et sa näitad kolme inimese küllalt tavalisi suhteid mustvalges pildikeeles, ei muuda seda kuidagi tähtsamaks.

Kui Audiard ikkagi parodeeris "Pariis, 13. linnaosaga" arthouse-kino eneseimetlevat suhtumist, siis tunnustus talle. Mingil põhjusel aga kahtlen selles. Filmi lugu noorte eneseotsingutest 21. sajandi kiirelt muutuvas maailmas ei kanna lõpuks piisavalt tugevat ideed, et see ka pärast kinosaalist väljumist meelde jääks. Kuigi lõplikud taotlused jäävad arusaamatuks, pole film siiski täiesti lootusetu: peategelaste enesehävitajalikku käitumist on põnev jälgida ja päriselt igav ei hakka kordagi, samuti teeb Noemie Merlant taas tõeliselt lummava rolli.

Kellel on nälg kaasaegse prantsuse kino järgi, siis võtke ette, samas on kindlasti ka Prantsusmaalt tulnud tänavu tugevamaid filme...

"Pariis, 13. linnaosa" linastub 19. novembril kell 16.30 Tartus Athena keskus ja kell 20.00 Solarise Apollo kinos.

"Punane rakett" ("Red Rocket")
Režissöör: Sean Baker

Jään alati jänni, kui üritan kellelegi selgitada, miks ta peaks ikkagi Sean Bakeri filme vaatama. Need on ilusad. Need on toredad. Need on lummavad. Võib ju selliseid triviaalsuseid loobida varrukast kümnete viisi, aga need ei anna tegelt midagi edasi sellest reaalsest essentsist, mida Bakeri linateosed peidavad. Paljuski on tema värske "Punane rakett" veel eriti naeruväärne, sest kahe tunni jooksul ei toimu seal praktiliselt mitte midagi. Ehk siis: minge vaadake lihtsalt üht imekaunist ja kaasahaaravat filmi, kus tegelikult ei juhtu midagi olulist.

Nali naljaks, Sean Baker tõepoolest oskab muuta ka kõige väiksemad elud maagiliseks, näidates argipäeva triviaalsust ja banaalsust millegi erilisena. Tema filmides pole superkangelasi ja selgelt vastanduvaid häid ja pahasid. Kõik tema tegelased on heasüdamlikud, kuid oma väikeste pahedega. "Red Rocketi" peategelane on endine pornostaar, kes kolib pärast karjääri hääbumist tagasi kodulinna, et seal uuesti jalad alla saada. Võin kohe reeta, et ega tal see jalgade alla saamine just kõige paremini õnnestu. Suurema osa ajast lööb ta lihtsalt aega surnuks, tuiab mööda linna ringi ja armub muuseas kohe-kohe täisealiseks saavasse sõõrikumüüjasse.

See kõik on tühi-tähi, suvaline igapäevane eluolu, kuid Sean Baker oskab oma tegelastesse niipalju sära ja elujõudu sisse kirjutada, et vaatajana ei suuda lihtsalt silmi ekraanilt keerata. Me kiindume neisse tegelastesse koheselt, olgu nad nii lollid, naeruväärsed või egoistlikud kui tahes. Vahet ei ole, nad on ennekõike inimesed, ning päriselt usutavaid inimesi suudavad näidata vähesed režissöörid. Oluline roll on mõistagi mängida ka suurepäraselt valitud näitlejatel, ja selle peale on Bakeril samuti silma: peategelast kehastava Simon Rexi karjääri tippsaavutus oli seni film "Scary Movie 3" (!!!!!), nüüd teeb ta aga nii raju rolli, mida võiks vabalt Oscariga pärjata. Võib-olla tuli kasuks see, et ta on ka ise teismelisena paaril korral pornofilmides kaasa löönud? Kes teab.

Võimalik, et "Florida projekt" oli veel grammivõrra parem, aga on ka raske võistelda ühe viimaste aastate parima filmiga. Sean Baker näitab siiski, et ta on üks põnevamaid uusi režissööre ning temast kuuleme lähiaastatel veel kõvasti.

"Punane rakett" linastub 20. novembril kell 17.45 Solarise Apollo kinos ja kell 18.15 Tartus Elektriteatris.

"Vaino Vahingu päevaraamat"
Režissöör: Rainer Sarnet

Ma kardan selle filmi pärast. Eesti filmidega kipub ikka nii minema, et kui on "Tõde ja õigus", siis käiakse vaatamas. Kui on "Eesti matus", siis minnakse ka kohale. Kui asi läheb juba dokkide juurde, siis vaadatakse "Ott Tänak the Movie't" ja portreefilmi Fred Jüssist, aga nüüd on tehtud film kellestki Vaino Vahingust?! Sellest aastast on sarnane kurb näide võtta: Joosep Matjus ja Katri Rannastu tegid selle aasta ühe parima kodumaise filmi "Pingeväljade aednik" Mehis Heinsaarest, aga seda ei vaadanud peaaegu keegi. Tundmatu nimi ja enamik inimesed kaotavad kohe huvi.

Küll aga tulekski "Vaino Vahingu päevaraamatule" läheneda kui omamoodi kurioosumile. Ega ilmselt Rainer Sarnet isegi tea päris täpselt, kes see Vahing siis lõpuks oli, aga kas selleks mitte filme ei tehtagi? Sarnet üritas psühhiaatri ja punk-kirjaniku Vaino Vahingu loominut enda jaoks lahti murda läbi väikeste šketside või avantüüride, kus tuntud Eesti näitlejad taaslõid, tõlgendasid ja peegeldasid hetki filmi kandvaks teljeks olevast päevaraamatust. Need on abstraktsed energiaplahvatused, pisikesed tuumapommid keset rääkivaid päid, mis toovad korraks maa peale tagasi. Või lennutavad hoopis kogu täiega kosmosesse ära.

Liiga vähe näeb Eestis tõeliselt ambitsioonikaid dokfilme, kuid õnneks aitab "Vaino Vahingu päevaraamat" seda tühimikku täita. Siin kohtub tõeliselt tugev aines ja režissööri loominguline jõud, millest kokku tekib silmapaistev kunstiteos, mis on samal ajal ka sisuliselt mitmekülgne ja rikkalik. Vahingu ereda leegiga põlenud elu ilmestamiseks ongi parim moodus läbi samasuguse retoorika, mida ta ise kasutas: sürrealism ja kohati küündimatu absurd, mis võib kohale jõuda hiljem. Võib-olla ei jõuagi kohale, aga kas see muudab seda kuidagi vähem väärtuslikuks? Kaugeltki mitte.

"Vaino Vahingu päevaraamat" linastub 20. novembril kell 18.30 Coca-Cola Plazas.

"Metsikud mehed" ("Wild Men")
Režissöör: Thomas Daneskov

Huvitaval kombel on viimaste aastate tuntumates Põhjamaade filmides tegeletud ikka ja jälle meeste eneseotsingutega, omal moel uurisid seda nii Thomas Vinterbergi "Järgmine ring" kui ka Anders Thomas Jenseni "Õigluse ratsanikud". Paljuski sobitubki Norra lavastaja Tomas Daneskovi "Metsikud mehed" hästi sinna ritta ja neist saakski kokku hea tervikliku triloogia: keskealised mehed leiavad end, kes läbi alkoholi, kes pätte taga ajades, kes metsas viikingit mängides.

Kui aga kaks eelpool mainitud Taani filmi pakivad oma sügavamad teemad huumorisse, siis "Metsikute meeste" otsene taotlus polegi komöödia. Muidugi, seal on paljugi naljakat ja isegi naeruväärset, aga see huumor on imeõrn ja aitab vaid traagikat reljeefsemalt esile tõsta. Režissööri huvitab pigem elu absurdi näitamine läbi imetäpselt välja mängitud karakterite, kes kõik on oma lootusetusse olukorda jõudnud justkui vastu tahtmist, kogemata, olude sunnil. Seetõttu on kõigile neile lihtne kaasa elada, isegi siis, kui nad käituvad täiesti ebaloogiliselt.

Kuidagi värskendav on ka vaadata, kuivõrd häbitult suudavad norrakad iseenda üle nalja heita: viikingina metsas ringi müttamine ja ühel hetkel kapitalismist läbi imbunud viikingikülla sattumine on kui torge fetišeeritud hittsarja "Viikingid" suunas. Samal ajal tekitas "Metsikute meeste" loodud kuvand Norrast mulle isu kohe sinna reisida, need väikelinnad ja -külad tundusid küll erakordselt sümpaatsed. Huvitav, miks eesti kinos läbitunnetatud eneseirooniat ja -kriitikat nii harva näeb? Lähiajast meenub vaid Toomas Hussari "Seenelkäik", mis on suutnud panna kokku nii "Welcome to Estonia" kui ka "Don't Ever Come to Estonia" ideed.

Turgutav vaatamine, mis aitab ilmselt paljudel vaatajatel ka enda siseprobleemidest võitu saada.

"Metsikud mehed" linastub 21. novembril kell 16.45 Solarise Apollo kinos.

"Kapten Volkonogovi põgenemine" ("Капитан Волконогов бежал")
Režissöörid: Natasha Merkulova, Aleksey Chupov

Vau, vau, vau. Need hetked on võimsad, kui pärast kümneid ja kümneid filme, mis on ju iseenesest toredad ja vahvad ja sümpaatsed, tuleb lõpuks üks selline, mis võtab päriselt põlved nõrgaks. Lihtsalt vaatad suu ammuli, ja imestad, kuidas suudab keegi midagi nii vapustavat teha. Merkulova ja Chupovi "Kapten Volkonogovi põgenemine", mille kaasstsenarist ja operaator on Mart Taniel, on korraga tabav ühiskonnakriitika, hollywoodilik tagaajamisfilm, sürreaalne düstoopia ja lihtsalt lummav autorikino, mille iga teine kaader on kui eraldiseisev kunstiteos.

Võtkem juba näiteks selle, kuidas režissöörid juhatavad vaataja meelega tupikusse. Selgelt markeeritakse ära, et tegevus toimub 1938. aastal Peterburis ja uurib NKVD tagatubades toimuvat, aga misasja? Päriselt ka? See ei meenuta ühestki küljest seda ajastut, tõsi, tänaval sõidavad sellest ajast pärit autod ja arhitektuur sobitub ka konteksti, kuid need pusletükid ei klapi kokku. "Kapten Volkonogovi põgenemise" suurim võlu peitubki selles dissonantsis, kus piir reaalsuse ja unenäo vahel on täielikult kadunud. Düstoopia meistriklass.

Sellesse konteksti on aga paigutatud erakordselt inimlik lugu lunastusest. Juri Borissov mängib täiesti enneolematu energiaga üht halastamatut tõbrast ja mõrtsukat, kellel saab ühel päeval oma senisest elust villand ning ta üritab leida oma ohvrite lähedaste seast kedagi, kes oleks valmis talle andestama, et ta pääseks ikkagi taevasse. Rännakutel läbi Peterburi slummide kohtub ta kõiksugu kahtlaste tüüpidega ning jõuab seeläbi lähemale ka iseendale.

Kõige üllatavam ongi see, kuidas Merkulova ja Chupov on suutnud panna kokku ida ja lääne: "Kapten Volkonogovi põgenemise" loojutustuse stiil on selgelt ameerikalik, siin võib näha üht-teist näiteks "Bourne'i identiteedist", kuid see kõik on jutustatud selgelt läbi mingi veidra autoriprisma, mille mõistmiseks peab filmi nägema. Oluline roll on kahtlemata mängida ka operaator Mart Tanielil, kes lisab niigi müstilisse loosse oma maaliliste kaadritega veel lisadünaamikat.

Kahtlemata üks 2021. aasta parimaid filme, kui mitte kõige parem. Vaadake näiteks seda laulu- ja tantsunumbrit, kus NVKD ohvitserid esitavad lugu "Полюшко-поле"... Külmavärinad.

"Kapten Volkonogovi põgenemine" linastub 21. novembril kell 17.30 Coca-Cola Plazas ja 27. novembril kell 20.00 Narvas Astri Apollo kinos.