"Annette"
Režissöör: Leos Carax

Lõpuks ometi on Eesti vaatajatel võimalik näha üht selle aasta enimräägitud filmi, mis avas muuhulgas ka tänavuse Cannes'i filmifestivali. Eesti meedias on filmist küll pisut juba juttu olnud, põhiliselt küll seetõttu, et filmis teeb kõrvalrolli Eesti päritolu näitleja Kait Tenison. Samas ei saa režissöör Leos Carax' panust Eesti kultuuriväljale kuidagi alahinnata: tema eelmine film, 2012. aastal ilmunud "Holy Motors" oli inspiratsiooniks ja andis nime ühele põnevamale kodumaisele bändile.

Kas keegi on kunagi mõelnud, et tahaks näha ansambel Sparksi kirjutatud ooperit, kus laulab peaosa Adam Driver? Veel palju lollima mõtte peale annab tulla, aga võta näpust, nüüd on selline ebard maailma ette toodud. Antud juhul ei mõtle küll ebardi all tingimata midagi halba, aga teatav ebakonventsionaalsus on selle filmi identiteeti tõepoolest kirjutatud. Just seetõttu, et paljuski eirab "Annette" kõiki filmilikke reegleid ja venitab kahe ja poole tunniseks loo, mille saab võtta kokku ühe lausega: stand-up-koomikul ja ooperilauljal sünnib eriline laps. Midagi palju sügavamat seal, khm, polegi.

Kui "Holy Motors" oli tugeva sotsiaalse närviga ja virutas kaasaegsele ühiskonnale valusalt jalaga munadesse, siis "Annette" ei suudagi lõpuks ära otsustada, mis ta olla tahab. Sparks on kirjutanud sinna mõned päris head lood ja Adam Driver mängib kohati nii jõuliselt, et jääd ekraani lihtsalt ammulisui vaatama, aga on raske mõista, kas Carax' tahtis teha loomutruud ooperit või täiesti idiootset ooperiparoodiat. Ooper oma pompoossuse ja pateetikaga ongi paljuski kitš ja seda parodeerida on pagana keeruline, praegu on piir aga juba liiga hägune.

Kõigile neile, kellele meeldivad muusikafilmid ja kes arvasid, et laulev Russel Crowe filmis "Les Miserables" ei olnudki talumatult halb, võivad vaatama minna. Kärsitumad vaatajad võiksid pigem rahumeeli lihtsalt "Holy Motorsi" uuesti ette võtta.

"Annette" linastub 12. novembril kell 18 Solarise Apollo kinos, 14. novembril kell 20.30 Tartus Athena keskuses ja 23. novembril kell 20.15 Solarise Apollo kinos.

"Põgenemine" ("Flee")
Režissöör: Jonas Poher Rasmussen

Kui Taani lavastaja Jonas Poher Rasmusseni film "Flee" poleks animeeritud, siis kaoks see tõenäoliselt kümnete ja kümnete samalaadsete pagulas- ja põgenikefilmide vahele ära ja jääks suurema tähelepanuta. Teisalt aga poleks ilma animatsioonita ilmselt ka seda filmi – materjal on lihtsalt sedavõrd delikaatne, et portreteeritav ei soovi ekraanil enda nägu näidata. Kuidas siis teha filmi nii, et räägid ühe inimese elust ja rännakutest mööda maailma, aga teda ennast kordagi ei näita? Mõeldud-tehtud, valame tõsielu hoopis animatsiooni!

Animeeritud dokumentaalfilm on pisike alažanr, mida oma meeletu töömahukuse tõttu kohtab harva, aga need üksikud näited, mis vaatajate ette jõuavad, on pea alati tähelepanu väärt. Nii ka sel korral: "Flee" räägib pealtnäha ühe homoseksuaalse afgaani poisi teekonna vabaduse poole – seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes –, kuid sellest isiklikust ja tõeliselt puudustavast loost moodustab võimas üldistus empaatiast ja humanismist. Kohati poeetiline, kohati julgelt aus visuaalne keel annab võimaluse rõhutada just neid emotsioone, mis muidu oleks praktiliselt võimatu visuaalselt näidata. No kuidas sa visualiseerid poisi lapsepõlve, millest pole säilinud mingeid videokaadreid? Unenäoline animatsioon on selleks hea võimalus.

Huvitaval kombel mainitakse filmis ka Eestis, kuigi üsna halvas valguses: peategelase õed satuvad ühel hetkel ka Eestisse, kui inimkaubitsejad parvlaev Estonia abil kaubikutäie põgenikke siia saadavad. Need tingimused, kuidas inimesi Eestis vastu võetakse, jätavad muidugi soovida. Aga see on vaid üks kild suuremas mosaiigis, mis näitab tegelikult seda lootusetust, millega keerulises sõjaolukorras olevad perekonnad peavad silmitsi seisma. Kui vaja, pead istuma päevi või nädalaid teadmatuses, kas su pereliikmed jõudsid päriselt sihtkohta. Kui vaja, siis pead valetama, et su perekond on surnud. Kui muidu sõjakoledused kohale ei jõua, siis sellised isiklikud lood, mis poevad otsejoones südamesse, peaksid küll igaühe silmad avama.

Kahtlemata üks 2021. aasta parimaid dokumentaalfilme, mis on vääriliselt juba siin-seal ka pärjatud. Haarake kinni võimalusest seda suurelt ekraanilt kogeda.

"Põgenemine" linastub 14. novembril kell 16:45 kinos Artis ja 22. novembril kell 17.00 kinos Artis.

"Tsensor" ("Censor")
Režissöör: Prano Bailey-Bond

Vaatamata sellele, et PÖFF-i žanrifilmidele pühendatud nurgake "Öised värinad" on tänavu varasemast poole pisem, on seal siiski õnneks piisavalt erilisi ja hulljulgeid filme, mis peaksid reljeefsema kinokunsti fännidele hea kõhutäie pakkuma. Üks neist on rahvusvaheliselt kõvasti kiita saanud õuduslugu "Tsensor", mis segab kokku hea ajaloolise taustaloo ja davidlynchiliku unenäolise visuaali, moodustades retrohõngulise, kuid südames igati kaasaaegse arthouse-õudusfilmi.

Iseenesest ei ole selles loos endas midagi õudset: fookuses on hulk tsensoreid, kes peavad 1980. aastate Suurbritannias tegelema sellega, et kõiksugu verised, vägivaldsed ja seksuaalsed nn video nasty filmid ei jõuaks publiku ette. Peategelane Enid istub päevast päeva ekraani ees ja vaatab sealt kõikvõimalikke hullusi, mis hakkavad vähehaaval ka tema eraellu tungima. Hüpervägivald ja perverssused rebivad lahti tema lapsepõlvest pärinevad haavad, millele ta täiesti irratsionaalsel moel lahendusi otsima hakkab.

"Tsensori" suurim tugevus on meeletult tugev maailm, kus kogu tegevus toimub: kõike katab justkui hall vari, see on oneheinolike vanameeste tume allilm, kuhu siis Enid hapra naisena ära eksinud on. Päikesekiiri (nii otseses kui kaudses mõttes!) sellesse tumedusse ei paistagi, vaataja näeb vaid madalate lagedega klaustrofoobseid kontroriruume, pimedaid hirmuäratavaid tänavaid ja muid kõhedust tekitavaid paiku. Lugu, mida räägitakse, on igati realistlik, kuid režissöör Bailey-Bond on suutnud seda uurida täiesti ootamatu, isegi ebamaise nurga alt.

Igale õudusfilmifännile kohustuslik vaatamine, kuid samas sobib see hästi ka hitchcockilike psühholoogiliste trillerite austajatele. Kogu jubeduse keskel särab ikkagi ennekõike Enidi isiklik trauma, mille mängib väga mõjuvalt välja Niamh Algar.

"Tsensor" linastub 13. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas, 16. novembril kell 21.30 Coca-Cola Plazas ja 25. novembril kell 21.30 Solarise Apollo kinos.

"Veriapelsinid" ("Oranges sanguines")
Režissöör: Jean-Christophe Meurisse

Kes juba aastaid hoidnud silma peal "Öiste värinate" programmil, teab hästi, et sealt ei puudu ühelgi aastal ka mõni hea Prantsuse must komöödia. Sel korral täidab selle koha Jean-Christophe Meurisse'i "Veriapelsinid", mis paneb esialgu vaataja kannatuse proovile: filmi esimene pool tekitab palju küsimusi ja pakub vähe vastuseid. Näeme justkui juhuslikke inimesi, kes ajavad oma asju. Prantsuse rahandusministrit kahtlustatakse räpastes tehingutes. Vanapaar osaleb tantsuvõistlusel, mille žürii otsib võitjat läbi eksistentsiaalsete arutelude. Noor tüdruk külastab günekoloogi, et esimest korda vahekorda astuda.

Vähehaaval moodustub neist otsekui suvalistest lugudest kollaaž kaasaegsest Prantsuse ühiskonnast, kus on oma osa ksenofoobial, idiootsusel, naeruväärsusel ja silmakirjalikkusel. Vaataja lüüakse oimetuks katkematu dialoogiga (mis, olgem ausad, väärinuks paremat toimetajat!), kuid varuge kannatust: film ei teeninud musta komöödia tiitlit ilmaasjata. Kõik need situatsioonid elust enesest võtavad ootamatult suuna metsa poole ja kalduvad äärmuslikku groteski.

"Veriapelsinid" pole kindlasti veatu film, kuid peene ja nõudliku prantsuse komöödiana on tal kindlasti oma väärtus. Kes otsivad sealt hoogsat tapmist ja tagaajamist, peavad pettuma. Kuigi parimatel hetkedel suudab film ka šokeerida ja vaataja mugavustsoonist välja rebida, siis põhirõhk on ikkagi ridade vahele peidetud ühiskondlikul satiiril, mis võib vabalt ka tähelepanuta jääda. Võimalik, et Eesti vaatajana jäävadki paljud killud isegi arusaamatuks, kohalik vaataja ilmselt naerab tihti kõht kõveras.

Kui muud filmist ka meelde ei jää, siis vähemalt näitab "Veriapelsinid" meile üht kõige võikamat, aga samas ka koomilisemat pedofiili üle aegade.

"Veriapelsinid" linastub 13. novembril kell 21.00 Solarise Apollo kinos, 14. novembril kell 21.15 Tartu Elektriteatris ja 27. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas.

"Sinu jaoks loodud" ("Ich bin dein Mensch")
Režissöör: Maria Schrader

Inimestele meeldib ikka mõelda, et ühed on naiste-, teised meestefilmid, kuid Maria Scraderi "Sinu jaoks loodud" üritab need kaks asja justkui kokku panna. Siin on olemas kerglane, kuid siiski mõtlemapanev ulmetemaatika, mis on samas uputatud nii sügavale intelligentse romantilise komöödia kastmesse, mille keskel võib lõpuks isegi ära unustada, et üks peategelasteks peaks tegelikult robot olema. Samas ei pea kumbki vaatajagrupp päriselt pettuma, sest film suudab lõpuks siiski saavutada üsna hea tasakaalu, kaldumata hetkekski liiga läägeks või vastupidi punnitatult sci-fi'ks.

"Sinu jaoks loodud" on otsekui saksakeelne tõlgendus "Black Mirrori" episoodist, mis rääkis loo naisest, kes tellis pärast mehe surma endale sama välimusega (Domnhall Gleesoni kehastuses!) tehisintellekti, et niiviisi leinast üle saada. Schrader ei mängi küll sellise traagilise elemendi peale, kuid idee on paljuski sama: üksi elaval teadlasel avaneb võimalus elada kolm nädalat koos inimnäolise tehisintellektiga, kes on kujundatud tema n-ö ideaalseks partneriks. Kohtudes oma unistuste "mehega", hakkab peakangelane muidugi kahtlema, kas ta soovibki päriselt kaaslast, kes vastab kõigile ootustele. Samuti peab ta endalt küsima, kust jookseb piir inimese ja tehisintellekti vahel.

Üllatav on see, et kuigi film tegeleb iseenesest huvitavate küsimustega ja võiks kalduda ka oma esteetikalt pigem ulmeloo poole, siis on Maria Schrader ennekõike tahtnud lavastada ikkagi rom-com'i. Sellele viitab nii kitšilik taustamuusika kui ka seepiatoonides visuaal, millesarnast ei näe praktiliselt kunagi sci-fi puhul. Aga ehk ongi just see ebakõla põhjus, miks on sakslased otsustanud selle filmi esitada võõrkeelse filmi Oscari konkurentsi? Klassikaliste teadusulmekate seast paistab film igatahes silma.

Küll aga ei saa mainimata jätta, et "Sinu jaoks loodud" oleks kindlasti palju kehvem film, kui tehisintellekti ei kehastaks Dan Stevens, kes üllataval kombel räägib veatult saksa keelt. See tühi pilk, millega ta kogu maailma jälgib, jääb pärast vaatamist veel pikaks ajaks kummitama...

"Sinu jaoks loodud" linastub 13. novembril kell 19.15 Coca-Cola Plazas, 14. novembril kell 18.00 Tartus Athena keskuses ja 19. novembril kell 21.00 kinos Artis.