"Post mortem"
Režissöör: Peter Bergendy

Suure õudusfilmifännina suhtusin "Post mortemisse" esialgu skeptiliselt. No mida ikka oodata Ungari kummitusefilmist? Arvasin, et eks ta ilmselt on tüüpiline Euroopa arthouse, vaikne, rahulik ja introspektiivne, kuhu siis lihtsalt on pisut õuduspuru peale raputatud. Reaalsus on aga hoopis vastupidine: kui Hollywoodi õudusfilmides venitatakse enamasti lihtsalt kummi, et siis korraks vaatajale koll näkku visata, siis ungarlased vajutavad gaasi põhja ja kurjad vaimud jälitavad peategelasi ööl ja päeval. Kaks tundi lõputut terrorit, kust väljapääsu ei paistagi.

Ameerika žanrikinos ei suudeta kummitusmotiividega juba ammu midagi põnevat teha. Bla bla, keegi kuri tädi suri majas ära, bla bla, noor perekond ostab maja ära, bla bla, nende laps hakkab vaime nägema. Uni tuleb juba kirjeldust lugedes peale, rääkimata siis veel filmist endast. Ungari tänavune kandidaat võõrkeelsele Oscarile seevastu võtab ajaloolise konteksti – esimese maailmasõja järgne Hispaania gripi pandeemia – ja kasutab seda kõigiti originaalse ja hirmutava loo rääkimiseks. Võib ju isegi öelda, et film peegeldab tugevalt koroonast räsitud maailma praegu: inimestest hirmud väljuvad ratsionaalsetest piiridest ja võtavad sõnulseletamatuid vorme, toona oli väljenduseks kummitused, praegu, khm, kõiksugu vandenõuteooriad.

Eks "Post mortemi" lugu iseenesest pole midagi ülemäära originaalset: Tomas, kelle ametiks on surnute pildistamine, rändab ühte pisikesse külla, kus ta hakkab siis lahkunuid jäädvustama. Külaelanikud mõistagi on kõik pisut kahtlased ja Tomasi endagi minevikus on lahendamata küsimusi, mistõttu hakkavad vähehaaval pinnale pulbitsema nii otseses kui kaudses mõttes deemonid. Klassikaliste õuduslugude traditsioonis jätab režissöör Peter Bergendy lõpuks mulje, et see kõik võis samahästi olla unenägu, ning paljuski on just traditsioonilisus filmi üks suuremaid vooruseid. Ka füüsilised eriefektid, kus on välditud paljuski arvutigraafika kasutamist, toovad meelde paljud 1970. ja 1980. aastate kultusklassikud.

Kõigile õudusfilmifännidele kohustuslik vaatamine, aga samas igati vaatajasõbralik teos, mis on hea sissejuhatus Ungari kinno ka neile, keda Euroopa autorikino üldiselt haigutama paneb. "Post mortem" vaevalt võimaldab kellelgi kinosaalis tukkuma jääda...

"Post mortem" linastub 16. novembril kell 20 Tartus Elektriteatris, 16. novembril kell 21.00 Coca-Cola Plazas, 21. novembril kell 21.00 kinos Artis.

"Roosa pilv"
Režissöör: Iuli Gerbase

Ei oska öelda, kas asi on ainult minus, aga PÖFF-i keskkonnateemaliste filmide programm jääb enamasti suurema tähelepanuta. Lasen sealt kataloogis pilgu üle, kuid põnevamad pärlid sealt on üldjuhul jõudnud ka teistesse programmidesse ja liiga täpselt süvenema ei hakka. Õnneks sattusin aga kodulehel žanripõhist otsingut tegema ja sattusin peale Brasiilia isolatsiooni-ulmefilmile "Roosa pilv", millest vastasel juhul oleksin kindlasti mööda vaadanud. Režissöör Iuli Gerbase linateos on pisike pärl, mis lummab oma minimalismi ja ägedate karakteritega.

Muidugi peavad filmitegijad antud juhul rõhutama, et "Roosa pilve" ettevalmistus algas juba 2017. aastal, sest sellega annad justkui loole kaalu juurde. Põhjus lihtsalt sellest, et tõstes see film tänasesse reaalsusesse, mõjub see ikkagi otsese võrdlusena koroonaisolatsioonile. Ühel päeval katavad kogu maailma roosad pilved ning inimesed, kes kodust välja astuvad, surevad sekunditega. Seetõttu peavad inimesed end kodudesse lukustama ning jääma ootama olukorra paranemist. Mööduvad tunnid, päevad, nädalad, isegi aastad, aga midagi paremaks ei lähe. Mida sellises olukorras ette võtta?

Gerbaset ei huvita tegelikult lahendused, pigem üritab ta jälgida sotsiaalseid suhteid olukorras, kus sinu elu on lukustatud täielikult nelja seina vahele. Pisikesed fragmendid muutuvatest seksuaalsuhetest ja üles-alla pendeldavatest kooseludest on provokatiivsed ja kohati isegi humoorikad, suhestudes igati praeguse reaalsusega kogu maailmas. Peab aga siiski rõhutama, et meie isolatsioon on palju leebem: sealsetele inimestele ehitavad droonid torude võrgustiku (!), mille kaudu hakatakse neile toitu transportima. Seega peame õnnelikud olema, et meil siin veel roosasid koroonapilvi pole, mis elu täielikult ära kapseldaksid.

Paljude vaatajate jaoks on ilmselt tüütu vaadata kinoekraanilt seda sama reaalsust, mida iga päev uudistest näeme, kuid "Roosas pilves" on siiski õrnalt lootustandev võlu. Režissöör näitab, et ka kõige hullemas olukorras ei tohi lootust kaotada ning pigem peab leidma lahendusi, kuidas sellest ise üle olla. Seda kõike antakse edasi minimaalsete, aga võimsate kujunditega.

"Roosa pilv" linastub 16. novembril kell 20.15 Solarise Apollo kinos, 20. novembril kell 19.00 Solarise Apollo kinos ja 21. novembril kell 16.45 Tartu Elektriteatris.

"Maakohus"
Režissöör: Eeva Mägi

Eestis tehakse küll kõvasti lühifilme, aga ega enamik inimesi pole neist ühtki kunagi näinud. Kuidas saakski? Kinodes neid ei näidata, heal juhul saab neid tellida endale telekomiettevõtete videolaenutustest, aga vaevalt on keegi valmis maksma paar-kolm eurot, et vaadata kümmekond minutit kestvat lühiteost. Õnneks on Eeva Mägi, keda võib julgelt nimetada Eesti üheks põnevaimaiks lühifilmitegijaks, andnud oma kaks lühidokki välja "Eesti lugude" egiidi all, mistõttu on nende auditoorium läbi telesilla palju suurem olnud.

Nüüd kasvatab Mägi mõne päevaga oma senise professionaalse filmograafia kahekordseks, andes PÖFF Shortsi raames välja lausa kaks uut lühiteost, antud juhul küll mängufilmid. Neist esimene on "Maakohus", millest siin-seal ka varem räägitud: režissööri unenäost alguse saanud lugu kohtuistungist, mis toimub keset põldu ning kus mees ja naine üritavad vahendeid valimata lahendada oma pereprobleeme.

Film virutab vaatajale juba esimestel sekunditel nii võimsate kujunditega vastu pead, et kiirelt kaob igasugune side reaalsusega. Unenägu kandub ka ekraanile, see veider reaalsus, mis lahti rullub, on korraga nii absurdikoomika meistriklass kui ka valusalt traagiline lugu lahkuminekust, egoismist ja empaatiast. Eeva Mägi filmides pole kunagi ükski kaader ülearune, kõik on sekundipealt välja arvestatud, ekraanil toimuv on tihe ja imetäpne. Hetkel on tal arenduses ka täispikk film "Libahunt", kui ta suudab samavõrd tugeva esteetika ja loojutustuse ka seal ära realiseerida, saame ilmselt ühe üle aastate tugevaima kodumaise filmi.

Mitte, et see konkurents nüüd liiga tihe oleks, aga võib vist öelda küll, et "Maakohus" on Eesti seni parim kohtudraama. Õigem oleks vist isegi öelda kohtutragikomöödia.

"Maakohus" linastub 16. novembril kell 18.45 kinos Artis, lähiajal jõuab film ka PÖFF-i veebikinno.