"Väike emme" ("Petite maman")
Režissöör: Celine Sciamma

Mina kuulun sellesse väiksesse gruppi filmikriitikutest, kellele Celine Sciamma eelmine, meeletult kiidetud linateos "Põleva tütarlapse portree" absoluutselt korda ei läinud. Ajastudraamana mõjus see lihtsalt liiga pateetiliselt ning lõputu maneerlikkus röövis filmist igasuguse usutavuse, Saturday Night Live'i škets "Lesbian Period Drama" suutis hästi peegeldada neid tundeid, mida mida filmi vaadates tundsin. Muidugi, Sciamma tõestas end tugeva filmitegijana, seal oli tõeliselt mõjusaid kujundeid, ent tervik lagunes paroodilisuse tõttu täielikult.

Tema värske linateos "Väike emme" on aga midagi hoopis teistsugust. Kui "Põleva tütarlapse portree" oli igas mõttes suurejooneline – suured tunded, võimsad visuaalid, hingekriipivad dialoogid  –, siis "Väike emme" on vastupidi maksimaalselt minimalistlik. Seda võib võtta isegi kui õppetundi kategooriast "kui väheste vahenditega on võimalik filmi teha". Võta üks maja, viis näitlejat ja väike metsatukk ning sul on võimalik arendada välja ulme-elementidega südamlik draama üleskasvamisest, lapsepõlvest ja leinast.

Keegi ütles kuskil hea mõtte: "Väike emme" on küll tipptasemel Euroopa arthouse, ent sobiks samahästi ka sarja "Twilight Zone" episoodiks. Tõsi, lugu noorest tüdrukust, kes kohtab pärast oma vanaema surma metsas mängides endaga täpselt sama välimusega last, ei kasuta žanrielemente funktsionaalselt, vaid annab nendega juurde lapselikku maagilisust. Seetõttu on "Väike emme" küllalt sarnane ka Sean Bakeri "Florida projektile", kuna ka Sciamma ei näita filmis hetkekski täiskasvanute vaatepunki, vaid avab kõike toimuvat vaid läbi lapse silmade.

"Väike emme" suudab rääkida keerulistest teemadest nii lendleva kergusega, et korraks kõrvale vaadates võib midagi olulist vabalt tähelepanuta jääda. Selleks, et minimalism nii veenvalt välja mängida, peab mõistagi olema meister. Üks aasta parimaid filme, pole kahtustki.

"Väike emme" linastub 22. novembril kell 19.00 kinos Artis ja 28. novembril kell 16.15 Coca-Cola Plazas.

"Õrnus" ("Las gentiles")
Režissöör: Santi Amodeo

Festivali põhivõistlusprogrammis linastuv "Õrnus" võiks vabalt kuuluda ka laste- ja noortefilmide festivali Justfilm kavasse, eriti arvestades, et möödunud aastal sai just seal näha "50 ehk Kaks vaala kohtuvad rannal", julgelt provokatiivset Mehhiko noortefilmi "Sinivaala" nimelisest sotsiaalmeediamängust. Ka Hispaania lavastaja Santi Amodeo uurib oma filmis piirialasid, näidates, kuidas Z-põlvkonna lapsed lahendavad oma muresid alates suhtejamadest kuni eksistentsiaalsetest kriisidest.

PÖFF ei ole seda hoiatust oma kodulehele pannud, seega mainin selle ära vähemalt oma tekstis: filmis käsitletakse enesetaputemaatikat ilma täpsustava selgituseta, seega nooremad vaatajad vajavad kindlasti sinna juurde konteksti. Sarnaselt telesarjale "13 Reasons Why", mille avahooaja finaal on tänaseks ümber monteeritud, ei põhjenda ka "Õrnus" päriselt ära, miks on vaja noorte eluolu niiviisi näidata. Muidugi, seal on kindlasti oma tõetera, kuid praegune lahendus ei mõju mitte hoiatavalt, vaid pigem romantiseerib ebamoraalset ja vastutustundetud käitumist.

Kui aga jätta kõrvale lõpplahendus, kuhu film lõpuks välja jõuab, on suurem osa "Õrnusest" siiski põnev sissevaade nn lumehelbekeste ellu, kelle paljud probleemid tingib sotsiaalmeediast tulenev ärevus. Samas ei ürita Santi Amodeo otseselt sotsiaalmeediat kritiseerida vaid näitab, kuidas on see muutnud 21. sajandil noorte inimeste armu- ja seksuaalsuhteid. Oma rõhutalt toore indie-esteetikaga mõjub "Õrnus" isegi mõtteliselt järjena Harmony Korine'i 1995. aasta filmile "Kids". Ajad on muutunud, mured on samad, lihtsalt väljendusvorm on pisut teistsugune.

Tugevate sisuliste probleemidega linateos, mille lunastab lummav kaameratöö – kogu film on võetud üles 16mm filmilindile – ja põnevad lokatsioonid. Võib isegi öelda, et linnaruumist saab "Õrnuses" otsekui elav ja hingav tegelaskuju.

"Õrnus" linastub 22. novembril kell 19.00 Tartus Athena keskuses, 27. novembril kell 19.30 Coca-Cola Plazas.

"Pime armastus" ("Blind Love")
Režissöör: Damien Hauser

Rohkem Aafrika filme PÖFF-ile! Vaid 20-aastase Keenia juurtega lavastaja Damien Hauseri debüütfilm eirab täielikult kainet ja kliinilist Euroopa kinotraditsiooni ja teeb asju täiesti oma suva järgi. Krimipõnevik ja romantiline draama sulatatakse kokku sellise hulljulgusega, et mingil hetkel lihtsalt küsid: kuidas küll sinna jõuti?

Tõsi, Hauser on siiski ratsionaalses mõttes palju parem filmitegija kui Wakaliwoodi trash-meistrid, aga ka "Pimedas armastuses" on näha samalaadset hullumeelset tempot, kus süžeemotiivid, mida keskmine Euroopa arthouse-film nämmutaks umbes tunnikese, läbitakse mõne minutiga. Kohati mõjub see lihtsalt jaburalt, aga suurema osa ajast püsib film kihutamisele vaatamata siiski fookuses.

Millest "Pime armastus" siis ikkagi räägib? Lihtne oleks öelda, et see on ühe pimedate poisi ja tumma tüdruku traagiline armastuslugu, aga see on vaid üks tahk. Damien Hauserit huvitab pigem laiem portree Keenia ühiskonna murekohtadest, noore filmitegijana (kes tegelikult üles kasvanud Šveitsis!) julgeb ta neid probleeme igati torkida. "Pimedat armastust" võib vaadata ka kui klassikalist muinaslugu – pahateod saavad alati karistatud! –, mille juured on aga sügaval argireaalsuses, alates korruptsioonist lõpetades lokkava alkoholismiga.

Muidugi on "Pimedal armastusel" ka probleeme, hektilise stsenaariumi tõttu laguneb lugu korduvalt laiali ja see lõhub ära tempo, kuid on siiski huvitav näha PÖFFi kavas ka uusi hääli, kes toovad siia värskust ja särtsu. Usun, et kui Hauser Eestis hästi vastu võetakse, siis tuleb ta siia ka oma järgmiste filmidega.

"Pime armastus" linastub 22. novembril kell 18.00 Coca-Cola Plazas ja kell 18.30 Tartus Elektriteatris ning 27. novembril kell 17.30 kinos Artis.

"Kuningas"
Režissöör: Teresa Juksaar

Mehis Heinsaare samanimelisel jutul põhinev "Kuningas" pühitseb parimas mõttes nii filmikunsti kui ka kirjandust. Provokatiivne ja eksistentsiaalne tekst, mille tähendusvälja on autor meelega lahtiseks jätnud, muutub Teresa Juksaare käe all üheks visuaalselt kõige lummavaks Eesti filmiks üle pika aja. Sümmeetrilistes, maalikunsti esteetikast tõukuvates kaadrites segunevad reaalsuse ja peakangelase sisemaailm nii peenelt, et neid on teineteisest võimatu eristada. Seejuures on võimatu vaadata kõrvale sellest, et filmitegijad on loonud üsna konkreetse silla ka Exupery "Väikese printsiga".

Kui Heinsaare lühijutt on küllalt lineaarne ja kompaktne, siis tuleb tunnustada stsenarist Elisabeth Kužovnikut, kes on peategelase Olev Virkuse dilemmadele ja konfliktidele veel laiema konteksti andnud ning valanud selle üle meeletu koguse maagilise realismiga. Seejuures on tegemist kindlasti ka lühifilmiga, mis nõuab mitut vaatamist: 16-minutiline "Kuningas" on kohati nii tihe, et kõikidele kujunditele ja mustritele lihtsalt ei jõua esimesel korral tähelepanu pöörata.

Huvitav on see, et tihti näeme kõige julgemaid visuaalseid eksperimente just BFM-i lühifilmides, edasises karjääris kipuvad filmitegijad langema pahatihti turvalisse-tuttavasse voolusängi. Kui Teresa Juksaar suudaks selle sama energia ja täpse filmitunnetuse suruda ka täispikka film, siis istuksime ilmselt kõik suu lahti kinos. Vabalt saaks tegelt ka "Kuningas" täispika filmi vormida: praegu kipubki filmi probleemiks olema liigne ülelaetus, kui aga annaks kõigile neile elementidele ruumi end vabalt lahti rullida, võiks sündida midagi enneolematut.

PÖFF Shortsi võidufilmid, kaasa arvatud "Kuningas", linastuvad 28. novembril kell 14.15 Tartus Elektriteatris ja 18.15 Tallinnas Coca-Cola Plazas.