"Nr 10"
Režissöör: Alex van Warmerdam

Hollandi režissööri-stsenaristi Alex van Warmerdami iseloomustab ennekõike see, et ta üritab alati oma filmidega vaatajal vaiba alt ära tõmmata. Ekraanil rullub justkui mingi lugu lahti, saalisolija on haaratud ja elab juba kaasa, kuid siis saad ootamatult võmmu vastu pead. Põmaki! Kõik kaardid lüüakse segamini, eelarvamused rebitakse tükkideks ja pead leppima mingi uue reaalsusega, mida filmitegija sulle ette söödab. Mõnd vaatajat ajab selline asi kindlasti närvi, kalestunud filmifriigid on pigem õnnelikud, et neid suudetakse üllatada.

Seetõttu kõlan ilmselt nagu katkine grammofon, aga ka "Nr 10-st" on võimatu ammendavalt niiviisi rääkida, et ma midagi ei reedaks. Küll aga võib mingeid märke lugeda: film linastus lisaks PÖFF-ile tänavu septembris ka Ameerikas Fantastic Festil, mis annab väikese vihje sellest, kuhu suunas see pingpongitav kammerdraama lõpuks tüürib. Kuigi žanrifilmifännina muhelesin rõõmsalt üllatava pöörde peale, siis oleksin leppinud igati ka sellise filmiga, mis näidanuks vaid selle kummalise teatrikollektiivi igapäevaelu. Warmerdami käekiri töötab tegelikult teemast sõltumata.

Selle trikitamise varjus räägib "Nr 10" siiski tõsistest teemadest: provokatiivseid küsimusi esitatakse inimeseks olemise, religiooni, armastuse ja ka elu kohta selle sõna kõige laiemas mõttes. Kokku moodustub üks julgelt omanäoline autorifilm, mis on korraga nii minimalistlik ulmelugu, naeruväärne absurdikomöödia kui ka peenelt läbi kirjutatud karakterdraama. Film, mis näitab, kuhu suunas võiks ja peaks PÖFF-i põhivõistlusprogramm lähiajal liikuma.

"Nr 10" linastub 18. novembril kell 21.00 Tartus Athena keskuses ja 21. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas.

"100 aastat Eesti Arhitektide Liitu"
Režissöörid: Peeter Brambat, Margit Mutso

PÖFF-il esilinastuvatest kodumaistest dokkidest on siin-seal juba üsna palju juttu olnud, Peeter Brambati ja Margit Mutso film Eesti Arhitektide Liidu ajaloost on pea täiesti tähelepanuta jäänud. Mingis mõttes ka mõistetavatel põhjustel: esimene pool filmist on esialgu liidu 85. aastaks planeeritud ringvaatefilm, mis jäi pikkadeks aastatakse sahtlisse seisma. Laiemaid masse jätab see esimene pooltund täiesti külmaks, üsna tuimalt loetakse ette Vikipeedia-tasemel fakte ja rikastatakse neid kiretute intervjuudega. Tore ajaloomaterjal, kuid filmina heal juhul telesaate vääriline.

Sellele esimesele pooltunnile, mis pikka aega sahtlis seisnud, on aga lisatud palju tuumakam ja igati väärtuslik osa, mis võtab kokku liidu viimase 15 aasta tegevuse. Küll aga ei keskendutagi enam niivõrd arhitektide liidule kui sellisele, vaid vaadatakse 2000. aastate olulisemaid arhitektuuriteemalisi diskussioone ja ehitisi ning arutletakse, kuhu suunas need on liikunud ja kuivõrd libedalt (või vastupidi okkaliselt) nende valmimine on kulgenud. Montaaž on hoogne, vestlused särtsakad ja tekkiv portree viimaste aastate arhitektuurielust igati köitev. Õnnestumiseks võib pidada ilmselt sedagi, et vaatamise ajal tekkis mõte: miks ma ise arhitektiks ei õppinud?

Kahju on sellest, et need kaks osa ei klapi omavahel hästi kokku. Esimene arhiivipool on tehniliselt väga rabe ning ei üritagi kuidagimoodi oma turvalist rütmi murda. Kulgetakse lineaarselt, ainsad valgussähvatused on lühikesed intervjuud iga liidu juhiga, aga need on ka pigem lihtsalt markeerimiseks, suurt sisulist väärtust need ei kanna. Ehk võiks isegi selle teise poole eraldi filmina välja anda? Või siis ka vanemale perioodile pisut tugevam kunstiline lahendus leida? Praegusel juhul on tegu ikkagi pooliku filmiga, millel on siiski potentsiaali olla midagi rohkemat.

"100 aastat Eesti Arhitektide Liitu" linastub 18. novembril kell 18.45 Solarise Apollo kinos ja 25. novembril kell 17.15 kinos Artis.

"Vigurivänt Volli"
Režissöör: Rao Heidmets

Tahtmata sellega tühistada PÖFF-i täispikkade filmiga kava, siis tundub mulle ikkagi, et suurimad elamused on tänavu saanud just PÖFF Shortsi kavast. Mitmed lühilood on üllatanud oma tihedusega, näidates, kuidas tegelikult realiseeritakse tõhusalt ära ideed või konteptsioonid, millest paljud teised režissöörid oleksid võib-olla hambad ristis punnitanud 90-minutilise filmi. Aga alati polegi vaja, hea toimetamine tuleb igale kunstiteosele kasuks, ning parimate lühifilmide puhul paistab see oskus hästi välja: maha lõigatakse kõik venivad dialoogid ja mittemidagiütlevad kaadrid, kõike ikka selleks, et vaatajat parimas mõttes teenida.

Loodetavasti leiavad inimesed PÖFF Shortsi rikkalikust kavast üles ka Rao Heidmetsa värske lühianimatsiooni "Vigurivänt Volli", sest põgusamal vaatlusel jääb see kindlasti märkamata. Film ei kuulu rahvuslikku võistlusprogrammi, vaid on lihtsalt üks osa Heidmetsa 65. sünnipäeva puhul korraldatavast retrospektiivlinastusest. Eks sellest on varemgi räägitud, et 15-minutilisele lühiloole on võimatu eraldi seanssi korraldada, aga "Vigurivänt Volli" on niivõrd rõõmsameelne ja elujaatav nukufilmipärl, et vääriks küll palju suuremat tähelepanu.

Pealtnäha tundub lugu olevat lihtne: Volli on koos oma perekonnaga loomaaias ja hakkab seal pättusi tegema. Küll lammutab ta laiali lapsevankri, küll päästab ta lõvi puurist välja. See on aga vaid üks, peamiselt lastele mõeldud lustlik tahk sellest filmist, mille kõrvale kerkivad aga küsimused tehnoloogiast, tänapäeva inimeste suhtest loodusega ja murestust lapsemeelsusest.

Kõik see on jutustatud läbi võimsate visuaalsete kujundite: kolmemõõtmelisse maailma on pandud seiklema 2D-nukud, mis on aga tegelikult otsene kommentaar meie ühiskonnale. Ehk oleme me kõik taandanud end n-ö lapikinimesteks, kuhu võiksime vabalt olla midagi palju enamat? Lihtsat vastust sellele küsimusele polegi, "Vigurivänt Volli" jõuab sellele vastusele aga üsna lähedale.

"Vigurivänt Volli" linastub 18. novembril kell 19.30 Coca-Cola Plazas.