"Kupee nr 6"
Režissöör: Juho Kuosmanen

Olen juba mitmelt inimeselt kuulnud, et neil on tunne, nagu nad oleksid filmi "Kupee nr 6" juba ära näinud. Asi on lihtsalt selles, et kui ajakirjanduses kirjutatakse ühest filmist kümneid ja kümneid lugusid, siis ammendab see lõpuks niivõrd ära, et tekibki illusioon, justkui poleks filmi ennast enam vaadata vajagi. Küll aga tasub Kuosmaneni teisele täispikale mängufilmile võimalus anda: maailm, kuhu "Kupee nr 6" vaataja viib, peaks eestlastele väga hästi tuttav olema ning võrdlusmomendid meie siinse post-soviet reaalsusega on kerged tekkima.

On igati mõistetav, miks "Kupee nr 6" palju kõvasti rahvusvahelist tähelepanu on saanud, sest Juho Kuosmanen on kas meelega või kogemata sulatanud põhjamaise arthouse'i esteetika kokku Hollywoodi romantilise draama mudeliga. Kuigi kogu tegevus toimub tumedates Venemaa nurgatagustes, mahajäetud linnakestes või tühjadel lumistel väljadel, siis on de facto tegu ikkagi klassikalise lääneliku road movie'ga, mille raames kaks inimest armuvad. Nende armastus, nagu ühes parimas romantilises draama ikka, ei kulge kergelt, vaid üle kivide ja kändude, kuid suured tunded saavad erinevustest alati võitu.

Selle kirjelduse põhjal tekib tunne, et me oleme seda kõike varem näinud. Ja tegelikult olemegi, eristavaks võtmeks on hoopis kõik see, mis jääb küllalt stereotüüpsest loost kõrvale. Näiteks Juri Borissovi ja Seidi Haarla ekraaniduo on nii veenev, et töötab ka ilma dialoogi ja vaat et ka ilma suurema mänguta: pinge on õhus ka neil hetkedel, kui nad istuvad koos ühes pisikeses kupees ega vaheta sõnagi. Tegelaskujud on nii täpselt läbitunnetatud ja -kirjutatud, et ei jää ruumi eksimusteks, need karakterid elavad ja hingavad vaatajaga koos, näeme ikkagi elus inimesi, mitte üheplaanilisi ja kuivi kirjanduslikke karaktereid.

Veel enam väärivad mainimist aga tõeliselt lummavad võttepaigad, kus "Kupee nr 6" on üles võetud. Kitsas rong, kus suurem osa tegevusest toimub, ei mõju kuidagi klaustrofoobselt ega igavalt, vaid operaator Jani-Petteri Passi suudab seal leida piisavalt dünaamikat, et anda ka staatilistele plaanidele särtsu. Ka välivõtete jaoks on leitud ikkagi muinasjutulised kohad, mis ei mõju isegi meile tuttavlikult, kes me peaksime ju selliseid räämas külakesi olema varemgi näinud. Seega hakkab nn teekonnafilmi motiiv igati tööle: vaataja rändab koos peaosalistega ning jõuab kohtadesse, millest varem aimugi polnud. Seikluslikkus on sellesse žanri sisse kirjutatud ning Kuosmanen täidab need ootused.

Vaatamata sellele, et "Kupee nr 6" näitab Juho Kuosmaneni oskust teenida võimalikult laia auditooriumit, mõjub film pisut liiga lahjendatuna: eri maailmatest pärit peategelaste loole on lihtne kaasa elada, kuid päris lõplikult südamesse see ei jõua. Ma mõistan kõiki nende muresid ja rõõme, ent ootanuks isegi veidi jõulisemat kirge. Mõlemad on introvertsed karakterid, kuid ka sisemist, varjatud põlemist saab ekraani vahendusel peegeldada, praegu jääb sellest aga pisut puudu. Kuosmaneni debüütfilmis "Üks päev Olli Mäki elus" nägi seda plahvatusohtlikku energia veidi rohkem.

Küll aga hoian filmile igati pöialt, et seni kogutud preemiatele tuleks veel kõvasti lisa ning loodetavasti läheb õnneks ka lootus, et just "Kupee nr 6" nopib tänavu parima võõrkeelse filmi Oscari. Ei tasu ju ikkagi unustada, et kui pealtnäha on tegemist selgelt Soome filmiga, on linateose juures olulist rolli mänginud ka eestlased: projekt sai alguse tänu produtsent Riina Sildosele, stsenaariumi kirjutasid Livia Ulman ja Andris Feldmanis, kostüümikunstnik on Jaanus Vahtra jpt.

"Kupee nr 6" linastub 23. novembril kell 17.15 Coca-Cola Plazas.

"Tosin põhjalat" ("Ikuta no Kita")
Režissöör: Koji Yamamura

Nüüd midagi neile filmifännidele, kes on tavalistest ja kõigiti normaalsetest filmidest väsinud ja tahaksid näha midagi tõeliselt hullumeelset. Hinnatud Jaapani animalavastaja Koji Yamamura täispikk debüüt "Tosin põhjalat" kuulub tänavu PÖFF-i debüütfilmide võistlusprogrammi ning on seejuures ka üldse esimene animafilm, mis sinna programmi kunagi valitud. On ka näha, miks festival ei olnud valmis sellisest pöörasest teosest loobuma: Yamamura on nii umbes tund aega kestvasse animakollaaži surunud ideid rohkem, kui mõni filmitegija suudab terve karjääri jooksul ära realiseerida.

"Tosin põhjalat" ei üritagi moodustada selgepiirilist ja üheselt mõistetavat tervikfilmi, vaid film koosnebki pisikestest miniatuuridest, otsekui lühianimatsioonidest, mis toimuvad kõik ühest kummalises düstoopilises maailmas. Mingit helgust selles maailmas ei ole, kõike katab halastamatu hall vari, mille varjus tegutsevad deemonlikud tegelased. Lõpuni ei ole isegi selge, mida need veidrad ja hirmutavad tegelased seal lõpuks päriselt teevad, sellest olulisem ongi emotsioon, mida vaatajas esile kutsutakse. Seetõttu tuleks "Tosin põhjalat" vaadates lasta lahti sellest, mida te tavapäraselt ühelt filmilt ootate, ja läheneda sellele kui võimsale kunstiteosele, sest sel on kahtlemata rohkem ühist kunsti kui filmiga.

Esteetiliselt on põnev jälgida ka seda, kuidas Jaapani lavastaja üritab matkida põhjamaade animategijate stilistikat. Oma ühe suure eeskujuna on Yamamura toonud välja ka Priit Pärna ning mitmed kummalised figuurid olekskidki otsekui toodud üle Pärna karjääri algusaegade filmidest. Seega sarnaselt "Kupee nr 6-le", mis üritab asetada ehtsa põhjamaise loo hollywoodilikku konteksti, leiab ka "Tosin põhjalat" võimaluse ühenda kaks otsekui vastandlikku animakoolkonda.

Kõigile animafännidele lausa kohustuslik, kärsitumate vaatajate jaoks võib tunniajane reis läbi pisikeste õudusunenägude talumatuks osutuda.

"Tosin põhjalat" linastub 23. novembril kel 19.15 Coca-Cola Plazas, 25. novembril Tartu Elektriteatris ja 28. novembril kell 18.30 kinos Artis.

"Mia ja Liki"
Režissöör: Katrin Tegova

Taas on põhjust rääkida uutest Eesti lühifilmidest, sest nende kvaliteet on tänavu tõesti erakordselt kõrge. Katrin Tegova värske lühilugu "Mia ja Liki" saab suurepäraselt hakkama eesmärgiga, mis jääb paljudele režissööridele ületamatuks: panna lapsed ekraanil niiviisi mängima, et see mõjuks loomulikult. Kui lapsi näeme ekraanil tihti, siis näidatakse neid enamasti ikka läbi täiskasvanu vaatepunkti ning üritatakse nooremaid tegelasi ratsionaliseerida ning vaid markeerida lapsemeelsust. Tegova aga suudab sellest positsioonist loobuda ning suudab vähemalt selleks veerandtunniks ka ise lapseks kehastuda.

"Mia ja Liki" näitab, kuidas tajuvad lapsed kõrvaltvaatajana ühe perekonna lagunemist. Ega keegi ei lähe ju neile otsesõnu ütlema, et emme ja issi on omavahel tülis ja plaanivad lahku minna, seda hakkavad lapsed märkama salamahti ja endale teadmata. Läbi ukse kostavad vestlused, mis tunduvad juskui kontekstist rebitud, kuid lapsed ei ole lollid, nad saavad hästi aru, millest nende vanemad räägivad. Kui täiskasvanud peidavad oma reaalseid tundeid laste eest, siis samamoodi üritavad ka lapsed seda kõike varjata, nad mängivad ja lustivad edasi, kuid see jääb neid ikkagi kripeldama.

Kõike seda näitab Katrin Tegova kõrvaltvaatajana, "Mia ja Liki" ei ürita kõrvutata täiskasvanute ja laste vaatepunkte, vaid vaatajat hoitaksegi kuni viimase hetkeni teadmatuses. Ei selgu lõplikke põhjuseid ega ka tagajärgi, näeme vaid fragmente ja kilde, mis samas kannavad enda jõulist emotsiooni. Mõnes mõttes tekib isegi sild Celine Sciamma värske filmiga "Väike emme", mis suutis samamoodi näidata läbi lapse silmade keerulisi teemasid.

Visuaalselt on "Mia ja Liki" aga eriti sarnane just Sean Bakeri "Florida projektile": see maailm, kus nimitegelased seiklevad, on unenäoline, värvid on kirkad ja isegi pisut hüpnootilised. Täiskasvanud on selle maagia juba kaotanud, meie maailm on hall, igav ja tavaline, lapsed suudavad aga näha veel seda läbi n-ö roosade prillide. Väike, aga imekaunis film.

"Mia ja Liki" linastub kuni 28. novembrini PÖFFi veebikinos.