X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kaspar Viilupi PÖFFi-päevik: Uku Kuudi portreefilm on parim Eesti muusikadokk

"u.Q" Autor/allikas: Kaader filmist

Üle kahe nädala kestnud filmipidu ongi märkamatult läbi saamas. Kokkuvõtteid teha on ehk isegi vara, aga üht võib öelda: PÖFF hoidis endiselt kõrget taset ning astus mitmes suunas isegi paar sammu edasi. Viimasteks päevadeks jagan aga veel viis filmisoovitust.

"u.Q"
Režissöör: Ivar Murd

Pärast Uku Kuudist rääkiva portreefilmi "u.Q" vaatamist tabasin end mõttelt, kui palju on üldse Eestis tehtud päriselt korralikke muusikadokumentaale? Üht-teist muidugi on olnud, alates Riho Västriku Sven Grünbergist rääkivast "Bonus Trackist" ja Freddy Grenzmanni tegemisi uurivast "Enam kui elust" kuni PÖFFil esilinastunud "Päris Rannapini", aga kõik need on ennekõike persoonifilmid. Ivar Murdi "U.q" on aga parimas mõttes muusikafilm, mis mõtestab mõistagi lahti ka Uku Kuuti inimesena, aga asetab seejuures tema loomingu laiemasse, rahvusvahelisse konteksti.

Huvitaval kombel ei suudagi ma mõelda "u.Q-st" kui Eesti dokumentaalfilmist, Ivar Murd on sinna suutnud põimida nii tugeva rahvusvahelise potentsiaali, et igasugune side Eestiga kaob. See võiks tunduda tõusiklik suhtumine, aga tegelikult peegeldab see lihtsalt otseselt Uku Kuudi mentaliteeti: ka tema muusika ei asetunud üheski mõttes Eestisse, sellel polnud siinse kultuuriruumiga vähimatki sidet, tema muusika ei lähtunud absoluutselt kohalikest trendidest. Uku Kuudi muusika ihkas alati läände, aga mitte sõna otseses mõttes, vaid pigem oli see taotlus selgelt osa tema identiteedist ja kuvandist. Tema lääs oli kui unistus, Eikunagimaa, mis võis olemas olla, aga päris kindel selles olla ei saanud.

"u.Q" Autor/allikas: Kaader filmist

Enamikule muusikadokkidele nii Eestis kui ka laiemalt maailmas saab saatuslikuks see, kui üritatakse artisti ratsionaliseerida, maa peale tuua, puuri panna ja tuleviku mõttes lahti seletada, Ivar Murd teeb aga pigem vastupidist. "u.Q" küll loob sidemeid Uku Kuudi muusika ja tema elu vahel, üritab leida tema loomingu lähtepunkte, kuid ei ürita tema muusikat hetkekski taandada või selgitada. Pigem saab niigi saladuslikust Uku Kuudist tänu sellele filmile veel suurem müüt.

Tänu tõeliselt ambitsioonikale visuaalsele stiilile – kuna Uku Kuudile meeldis ka endale väga filmida, siis matkib Ivar Murd paljuski Ukule omast lo-fi esteetikat – on filmil "u.Q" meeletu potentsiaal murda ka laiemalt maailma. Jääb vaid loota, et mõni levitaja avastab filmi ja aitab sellele hoogu juurde anda, oleks patt, kui film jõuaks vaid mõneks nädalaks Eesti vaatajate ette ja kaoks siis lihtsalt sahtlisse.

"u.Q" linastub 26. novembril kell 18.30 Coca-Cola Plazas.

"Muumipapa seiklused" ("Muminpappans bravader - En ung Mumins äventyr")
Režissöör: Ira Carpelan

Nüüd muutub objektiivne-ratsionaalne filmikriitik korraks parandamatuks fänniks. Kui on miski, mis on mind isikuna kõige rohkem mõjutanud ja ehk mänginud rolli ka selles, milline on minu tänane filmi- ja kultuurimaitse, siis on see 1990. aastatel valminud muumide animaseriaal. Originaalis Jaapanist pärinenud sarja sadakond episoodi on mulle pähe kulunud, olen neid kõiki kümneid kordi vaadanud ja praegugi võtan rõõmuga ette. Seal kohtub eluterve huumor, imekaunis maailm, maagia ja mitmekülgsed tegelased. Keegi teine pole sama hästi tabanud seda essentsi, mida Tove Jansson oma muumiraamatutega püüdis edasi anda.

Seetõttu hakkasin Ira Carpelani värsket nukufilmi "Muumipapa seiklused" vaatama suure õhinaga. Kuigi värske linateos ei jõua samale tasemele, mille saavutas eelpool mainitud animaseriaal, siis on Carpelan sellele ikkagi üsna lähedale jõudnud. Kui Jaapani versioonis oli muumide maailm küllalt helge ja lootusrikas, siis antud juhul on kõik palju tumedam. Möllavad tormid, lendavad ringi kummitused, ka kõige sõbralikumad tegelased peidavad endas ka midagi hämaramat. Muumipapa meenutused kunagistest seiklustest on põnevad, kuid nooremate vaatajate jaoks ehk isegi liiga jubedad: filmi esteetika laenab kohati isegi õudusfilmidelt, südames jääb Carpelan aga siiski heas mõttes lapsemeelseks.

"Muumipapa seiklused" Autor/allikas: Kaader filmist

Muumi-fännid võiksid seega "Muumipapa seiklused" igati ette võtta, vaatamata sellele, et raamatutele ja tugevamatele ekraniseeringutele film kuidagi vastu ei saa. Probleem on paljuski selles, et Ira Carpelan ei lase mitte kõneleda Janssoni maailma ja tegelaste maagilisusel, vaid surub ise lämmatava orkestrimuusikaga emotsioone peale. Seega ei saa me toimuvat ise läbi tunnetada, vaid film dikteerib konkreetselt, kuidas me mingil hetkel just täpselt mõtlema-arvama peaksime. Noorematele vaatajatele see lahendus ehk sobib, vanemate jaoks muutub väsitavaks. Sellele vaatamata on suur rõõm, et muumidest ikka uusi filme tehakse.

"Muumipapa seiklused" linastub 27. novembril kell 12.00 Coca-Cola Plazas.

"Karjaimmuunsus" ("Onbagandar")
Režissöör: Ädilhan Jeržanov

Kasahstani lavastaja Ädilhan Jeržanov teeb aastas rohkem filme kui mõni eriti põhjalik režissöör kogu oma karjääri jooksul. Küsimus, kas need filmid vajaks ehk küpsemiseks pisut rohkem aega, jääb iga vaataja otsustada. Möödunud aastal oli ta PÖFF-il suisa kahe filmiga, tänavu on ta tagasi taas värske teosega. "Karjaimmuunsus" on Jeržanovi kommentaar koroonapandeemiale, mida ta näitab läbi trash-esteetika, kus on ühendatud nii prantsuse uue laine mõjutused, elemendid kuldaja vesternitest kui ka tarantinolikud hulljulged võtted. Huvitaval kombel ongi "Karjaimmuunsus" korraga nii täielik rämps kui ka tehniliselt kõrgetasemeline arthouse.

Kui filmi esimeses pooles mõjub see paradoksaalsus köitvalt, siis lõpuks saavad Jeržanovil mõtted otsa ning "Karjaimmuunsus" jookseb ummikusse. Lugu sellest, kuidas kohalikud politseinikud, kes on tegelikult korrumpeerunud jopskid, hakkavad kinni nabima koroonasse nakatunud kohalikke, võib küll algul naerma ajada, kuid seda ideed ei arendata kuhugi edasi. Selgelt paistab välja, et film on valminud keerulistes tingimustes piiratud meeskonnaga, mistõttu moodustavad suurema osa filmist stseenid, kus kaks inimest lihtsalt räägivad omavahel millestki. Kuigi võttepaigad on põnevad, siis ei suuda see minimalism siiski lõpuni köita.

"Karjaimmuunsus" ("Onbagandar") Autor/allikas: Kaader filmist

Arvatavasti unustame Jeržanovi "Karjaimmuunsuse" õige pea pärast PÖFF-i, aga samal ajal on kindel, et kui nüüd koroonaviirus jälle vähehaaval taandub ja ta saab hakata päriselt täismahus filme tegema, on temalt tulemas midagi täiesti sõgedat. Pimedate Ööde filmifestival lihtsalt hoiab praegu rauda tules, lubab tal oma filme enda festivalile ikka ja jälle esilinastada, seda lihtsalt selleks, et tulevikus jõuaksid siia ka Jeržanovi tõelised meistriteosed. Küll aga pole ka värske film täielik läbikukkumine: kui tahate pisut irvitada selle üle, kuidas naeruväärsed kasahhi tüübid ekraanil möllu teevad, siis andke "Karjaimmunsusele" võimalus.

"Karjaimmuunsus" linastub 27. novembril kell 16.30 kinos Artis.

"Memoria"
Režissöör: Apichatpong Weerasethakul

Kõik peene kunstkino gurmaanid võivad nüüd mind mutta tampida, aga Tai lavastaja Apichatpong Weerasethakuli "Memoria" on üks 2021. aasta ülehinnatumaid filme. Üks näiteid sellest, kuidas vaataja põneva treileri ja tuntud peaosatäitjaga rajalt kõrvale juhatada: paljuski tundub, et kõik põnevamad hetked olid treilerisse kokku surutud, filmis jäi nende momentide vahele lihtsalt tükk tühjust. Tilda Swinton annab peaosas endast kõik, mis võimalik, kuid ka sellest ei piisa. Tema allasurutud hüsteeriat ja segadust on esialgu põnev vaadata, lõpuks hakkavad needki mustrid korduma.

Weerasethakul on püüdnud "Memoria" näol teha provokatiivset ja eksistentsiaalset meditatiivkino, kuid kahjuks nõuab iga film ikkagi mingil määral stsenaariumit ja põnevat lugu. Praegusel juhul on ideealge täiesti olemas – naine hakkab kuulma kummalisi ja seletamatuid helisid, mis ei lase tal enam rahulikult elada –, kuid kahjuks on selles mahla napilt lühifilmi jaoks. Või okei, pigistanuks ilmselt isegi tunniajase keskpikkusega filmi välja, praegune versioon kestab aga üle kahe tunni. Kõik see, mis jääb tunnist ajast üle, on lihtsalt seisvad plaanid eimillestki. Mediteerin ma jee, tähelepanu kaob pigem täielikult ja mõtlen hoopis, mida pärast poest osta tuleb.

"Memoria" Autor/allikas: Kaader filmist

Omal veidral moel mõjub selle tühjuse ja tühisuse kõrval "Memoria" kummardusena Tarkovski "Stalkerile", mis on minu kõigi aegade lemmikfilm. Mitmed teemad ja isegi visuaalsed võtted on sarnased, kuid seegi mõjub tehislikult konstrueerituna, kuna mingit hinge selle kõige taga ei ole. Apichatpong Weerasethakuli "Memoria" on seega kõige puhtakujulisem näide eksperimentaalkinost, mida kriitikud üle maailma kiidavad, sest see film on lihtsalt nii imelik. Ja eriline. Ja teistsugune. Kas see tähendab alati tingimata head? Antud juhul küll mitte.

Negatiivne kriitika on aga tihti just kõige parem reklaam, seega minge vaatama ja lükake minu väited ümber.

"Memoria" linastub 27. novembril kell 17.45 Solarise Apollo kinos.

"Räägi ära"
Režissöör: Marta Pulk

Samavõrd eksperimentaalse filmiga ka jätkame. Eesti režissööri Marta Pulga eestvedamisel valminud filmikollaaž "Räägi ära" on ilmselt üks rahvusvahelisemaid ja ambitsioonikamaid koroonafilme, mis üldse tehtud. Kokku on kutsutud 22 filmitegijat 15 riigist, kes on üritanud ambientsete visuaalidega edasi anda seda, mida tähistab nende jaoks isolatsioon. Sisuliselt kannavad filmi aga anonüümsetest kõnepostidest kogutud mälestused, kus inimesed üle maailma peegeldavad oma mõtteid ja tundeid seoses koroonaviirusega. Kindlasti leiab sealt ka rõõmsaid hetki, palju on aga raskust, kurbust ja lootusetust.

Olukorras, kus koroonapandeemia ei ole maailmas tegelikult paremaks läinud ja enamik inimesi peab endiselt pidevalt valvel olema, võib "Räägi ära" mõjuda pisut raskepäraselt. Ehk ei ole selle filmi aeg veel lihtsalt käes? Isegi elan praegu näiteks pidevalt hirmus, kas ikka saan aasta lõpus reisile minna, sest äkki saab va koroonadeemon mind kätte, murrab maha ja tuleb leppida vähemalt mingis osas raiskuminevate piletitega.

"Räägi ära" Autor/allikas: Kaader filmist

Küll aga tekitab "Räägi ära" tunde, et kuigi kodus nelja seina vahel istudes võib tunduda, et see kriis räsib kõige rohkem just sind ennast, siis tegelikult hingame me kogu maailmas praegu ühes rütmis. Kõigil on halb ja kõigi mured on sarnased, moel või teisel taandub kõik ikka põhivajadustele, mida koroonaviirus paratamatult pärsib.

Kui soovite festivali lõppu kergemat vaatamist, siis jätke pigem "Räägi ära" praegu vahele. Film nõuab vaatajalt suurt panust: ekraanilt vahelduvad visuaalid on abstraktsed ja küllalt peene peidetud tähendusega, seega tuleb tihti nende sügavamat konteksti lahti murda, samal ajal aga kuuleme kümneid ja kümneid isiklikke mälestusi-meenutusi koroonaperioodist, mis nõuavad samuti tähelepanu. Visuaal ja audio ei käi alati ühte sammu ning seetõttu on "Räägi ära" kohati isegi väsitav vaatamine, kuid kahtlemata on seal rikastavaid ja mõtlemapanevaid hetki.

Küll aga võtaksin filmi uuesti ette viie või kümne aasta pärast, kui aktiivsem pandeemia on maha rahunenud ja saab seda kõike juba distantsilt vaadata.

"Räägi ära" linastub 28. novembril kell 18 Narvas kinos Astri.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: